Tere,
palun sõimake mind või mõistke mind või pigem soovin teada, kuidas sellised haruharvad prööked mu 6 aastasele lapsele mõjuvad. Tänane hommik….kõik oli ok, kuniks pidime uksest välja astuma. Mul kaks last – 6 ja 7 aastane, kes käib esimeses klassis. Aga noorem laps otsustas “kiunu” ülesse tõmmata, sest tema talvepüksid olid nii pahad jalas (lapse sõnad). Ütlesin talle esialgu ilusti, et palun pane jopp selga ja hakkame liikuma, õde jääb niimoodi kooli hiljaks – tõesti ajaliselt hakkasime juba hiljaks jääma. No ja siis ta istus demonstratiivselt trepile ning hakkas jonnima. Ja siis ja pröökasin umbes järgmise sisuga “miks sa jonnid niiviisi, püksid jalga ja autosse, õde jääb kooli hiljaks. Kas paned püksid jalga või jääd koju, sest mina astun kohe uksest välja”. Selle peale ehmatas laps ära ja hakkas kohe vabandust paluma. Muidugi leppisime koos ära, lasteaias veel rääkisin talle, et see et emme niiviisi sinu peale karjus ei ole ilus ja palun anna mulle andeks. Aga no nii sitt tunne on endal….nädala algus ja juba rikkusin selle nädala ära. Häbi mulle. Kuidas mõjuvad sellised karjumised lapsele? Küsisin küll lapselt, ega ta pahane ei ole jne….lapsel oli lasteaeda jõudes see seik juba ununenud ning laps rõõmus ja rõõsa. Aga tegelikult – mis tema väikses hingekeses toimub?
Teema: Karjusin lapse peale – nüüd süümekad
Pole vaja muretseda. Kuidas teisiti saabki lapsele selgeks, et oma jonni peab ka hakkama tasapisi juhtima? Mõnikord ongi vaja “näidispoomist” ühe või teise sündmuse näol.
Kas see on mingi nali?
Mina olen oma lastega selline nagu olen, ei teeskle ega võta “ema rolli”.
Ehk kui ma olen vihane, siis olengi vihane ja vahel karjun ka. Kui asi hulluks läheb, siis pärast vabandan.
Kui olen kurb, siis nutan.
Kui olen segaduses, siis ütlengi, et ma olen segaduses ja alati emad ka kõike ei tea.
Ei tunne süümekaid ka seepärast, et olen lihtsalt inimene, mitte mingi üliolend, kes 18 lapse eluaastat ainult tasaselt ja äärmiselt mõistlikult käitub.
Ei juhtu lastega küll mitte midagi, kui see pole sinu igapäevane kõneviis, vaid vahel läheb kops üle maksa.
Mu meelest on hea, kui lapsed näevad, et nende vanemad on ka inimesed, mitte ülieksimatud jumalused, kes alati õigesti talitavad.
Nii on neil endil ka lihtsam iseennast aktsepteerida koos oma puudustega.
No kui tahta tänasest seigast kasuks tulevaid järeldusi teha, siis ära mitte keskendu oma hääle volüümile vaid hoopis asjaolule, et alahindasid lapse muret. Kui üks riideese on seljas ebamugav (põhjuseid võib olla mitmeid), siis see ongi äärmiselt häiriv. Sina ilmselt sõitsid lapse murest teerullina üle ja soovisid ta kiunu vaigistada. Teinekord aitab, kui kõrvaldada probleemi alge;)
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]No kui tahta tänasest seigast kasuks tulevaid järeldusi teha, siis ära mitte keskendu oma hääle volüümile vaid hoopis asjaolule, et alahindasid lapse muret. Kui üks riideese on seljas ebamugav (põhjuseid võib olla mitmeid), siis see ongi äärmiselt häiriv. Sina ilmselt sõitsid lapse murest teerullina üle ja soovisid ta kiunu vaigistada. Teinekord aitab, kui kõrvaldada probleemi alge;)[/tsitaat]
Igal vorstil on 2 otsa. Ülimalt egoistlik on viriseda, kui teine hakkab hiljaks jääma. Vahel peab laps osakama ka oma ninast (või pükstest) kaugemale näha. Teemaalagataja, ära põe. Vabandust sa palusid ja ka lapsevanemad on kõigest inimesed.
Miks õde ise kooli ei saa mindud? Kui suurem laps oleks veidi iseseisvam, saaksid väiksemaga rohkem tegeleda, teda kuulata.
kui sa ei käratse sel moel liiga tihti, on see tänane juhtum pedagoogilises mõttes isegi vajalik. laps sai teada, et ka sinul on kuskilmaal piirid.
parem on, kui ta seda teab, sest kui ta peaks samamoodi hakkama jaurama mingis ohtlikus olukorras, võib see kurvalt lõppeda. paljugi, mis elus ette võib tulla, lapsed paraku ei oska kõiki situatsioone õigesti hinnata ja vahel on vaja väga kiiresti liigutada, et hing sisse jääks.
järgmisel korral, kui sa röögatad, ta juba teab, et asi on naljast kaugel ja targem on otsekohe kuuletuda.
vist jaapanlastel(?) olevat olnud selline kasvatuspraktika, et lapsele keelatakse võimalikult väheseid asju, aga kui juba keelatakse, siis tuleb ka kohe ja vastuvaidlematult alluda. selle jaoks oli vist mingi eraldi väljend mida kasutataksegi ainult mingi ohu korral.
nii et võta seda kui lapsele paratamatult vajalikku õppetundi, ega lapse kasvatamine peagi alati lihtne olema.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Miks õde ise kooli ei saa mindud? Kui suurem laps oleks veidi iseseisvam, saaksid väiksemaga rohkem tegeleda, teda kuulata.[/tsitaat]
No kuuene ja seitsmene pole ammu enam mingid suurem ja väiksem, vaid täiesti võrdväärsed.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]No kui tahta tänasest seigast kasuks tulevaid järeldusi teha, siis ära mitte keskendu oma hääle volüümile vaid hoopis asjaolule, et alahindasid lapse muret. Kui üks riideese on seljas ebamugav (põhjuseid võib olla mitmeid), siis see ongi äärmiselt häiriv. Sina ilmselt sõitsid lapse murest teerullina üle ja soovisid ta kiunu vaigistada. Teinekord aitab, kui kõrvaldada probleemi alge;)[/tsitaat]
kui lapsel on jonnikas – siis ei sobi selga ka sokid ja t-särk. Mõni hommik ei sobi kohe ükski asi – püksid on nii nõmedad ja särk on kole jne. Tegelikult on nende riietega korduvalt ilma igasuguse probleemita käinud.
olen ka vahest kuri ema, kui hakatakse kiirel ajal venitama ja jonnima – siis teen “kurja ema häält” – lapsed seda teavad.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
