Tere! Mul on kohe kohe aastaseks saav laps,ja ta on alates sünnist pidevalt karjunud:( Ma ei oska midagi teha, tulen tuppa ,panen põrandale istuma ,et saaksin riideid sseljast võtta ,ta röögib nagu keegi oleks löönud, kui talle piimasegu valmistan ,siis röögib nagu metslane,kui teda süles magama ei pane siis röögib ,käruga sõites röögib..ja selle lapse hääl on te ei tea kui kõva, nagu ruuporist karjuks. Ma olen nii õnnetu, avalikus kohas temaga käija ei saa, sest ma ei suuda enam neid pilkusid taluda ja samuti kommentaare ,et pange oma lapse suu juba kinni.Lisaks on laps väga suur, tegelikuses saab alles järgmine nädal 1. aastaseks ,aga näeb välja nagu 2 aastane, mitte midagi ei tee eriti, ei suuda isegi oma pudelit ise kinni hoida, ei proovi seista ilma toeta… sugulase 8 kuune poeg on poole pisem ja teeb kõiki neid asju. Olen nii hädas, miks mu laps röögib ??,arstid kehitavad õlgu, pakuvad et gaasid, üleväsinud jne…aga no aasta aega ei saa lapsel olla gaasid ja olla üleväsinud…
Teema: karjuv laps…:S Ja seda algusest peale…
Kas sa lapsega neuroloogi juures oled käinud ja oma muret kurtnud? Kui ei ole, siis kindlasti palu perearstilt saatekirja ja räägi seal oma mure ära. Pea aastane peaks ikka juba pudelit hoidma küll. Ehk ta selle pärast ongi kergesti ärrituv, et tal mingi mure?
Vabandust, aga ma arvan, et sa oled ise saamatu.
Mina käisin neuroloogi juures sama murega ja öeldi, et lapsel sünnistress, selle teadmisega ei olnudki suurt midagi peale hakata! Ja selline ta mul ongi, 8-kuune hetkel.
See kahe lapse ema, kes ütles, et oled saamatu – häbene ennast palun, tundub, et sa ise oled lihtsalt äärmiselt kitsarinnaline. Lapsed on väga-väga erinevad!
Häbematu on teist ema saamatuks nimetada, ilma oluorda täpsemalt teadmata!
Meil on laps ka olnud koguaeg suurema kisaga. Saab ka peagi aastaseks ja suht hiljuti hakkas roomama alles. Kuid pole seda nägugi, et istuma või püsti ajama hakkaks. Neuroloogid, massöörid, terapeudid läbi käidud.
Häälematerjal on väga kõva tal, kui midagi ikka ei meeldi, siis annab sellest nii teada, et terve ilm kajab. Väljas saime alles hiljuti vankriga käima hakata, magama hakkas ka alles hiljuti ilma suurema tseremooniata jääma õhtuti. Päevased uned on endiselt väga keerulised. Milles võiks see saamatus siis seisneda ka`?
Laps…laps…laps… aga sa ise? Laps teeb kõike halvasti, pahasti, ei hoia pudelit jne. Kuidas saab nii väikest nüüd milleski süüdistada? Minu 1.laps oli ka kisakõri, meeletult kapriisne. Filmisin teda väga palju. Nüüd kui ta on juba 6a ja olemas ka teine laps. Vaatasin neid materjale. Ma ikka ise ei tundnud oma last, ei mõistnud teda piisavalt, ei osanud leida kohta, miks ta rahutu on. St ma hindaks ennast ise, et olin ka saamatu.
Praegu teeksin nii mõndagi teistmoodi. Igale lapse ärritunud nutule ei vastaks ma, et \”Mida sa jälle nutad?\”, vaid püüaks olla toetav, lapse tundeid kirjeldav. Võimalikult stabiilset ja rahulikku keskkonda pakkuv. Ma ei süüdistaks eluilmaski last. Tõepoolest, minu soovitus on, et vaata endasse!
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Laps…laps…laps… aga sa ise? Laps teeb kõike halvasti, pahasti, ei hoia pudelit jne. Kuidas saab nii väikest nüüd milleski süüdistada? Minu 1.laps oli ka kisakõri, meeletult kapriisne. Filmisin teda väga palju. Nüüd kui ta on juba 6a ja olemas ka teine laps. Vaatasin neid materjale. Ma ikka ise ei tundnud oma last, ei mõistnud teda piisavalt, ei osanud leida kohta, miks ta rahutu on. St ma hindaks ennast ise, et olin ka saamatu.
Praegu teeksin nii mõndagi teistmoodi. Igale lapse ärritunud nutule ei vastaks ma, et \”Mida sa jälle nutad?\”, vaid püüaks olla toetav, lapse tundeid kirjeldav. Võimalikult stabiilset ja rahulikku keskkonda pakkuv. Ma ei süüdistaks eluilmaski last. Tõepoolest, minu soovitus on, et vaata endasse![/tsitaat]Miks sa ootad, et tema peaks esimese lapsega sama tark ja osav olema kui sina teisega, unustades sealjuures sujuvalt, kuigi tunnistades, et olid esimese lapsega ka ise saamatu. Sina võid, aga teised mitte???
Inimesed kipuvad ikka teistele nõu andma tuginedes oma teadmiste pagasile, arvestamata sealjuures, et igal inimesel on see erinev. On täiesti loomulik ja normaalne olla esimese lapsega kogenematum, ka armas kahelapseema siin teab alles nüüd, kui esimene laps 6-aastane on, et oli siis palju saamatum. Aga tollal probleemiga silmitsi seistes ei olnud praegusest tarkusest märkigi, ometi arvab, et teistel peab olema.
Väga õige jutt! Ma ei viitsi tavaliselt sellistele teemadele vastata ja loen alati kuidas kõik emad imestavad, miks neil on nii või naasugune laps. Ja ennast ei märka! Sina ju kasvatad teda iga päev! Alustada tuleb alati endast. Emad nagu kardaksid areneda. Lugege raamatuid ja kuulake spetsialiste. See on teine teema kui tõseti on tegemist mingi haigusega. Üldjuhul on aru saada, et ikka vanemad on midagi valesti teinud.
Mu postitus oli mõeldud Kägu 2 lapsega jutu õigustuseks.
Minul laps küll alles 3,5 kuud, aga ka pidevalt karjub. Esimene laps. Päevad ja ööd on täiesti võimatud. Lisaks on ta ülikergesti ärrituv ja võpatav. Palju uuringuid juba tehtud, nüüd saatis neuroloog veel eeg-le ja aju kompuuter uuringule. Järgmine nädal. Siis on vist kõik uuirngud, mis võimalik tehtud. Siiralt loodan, et sealt ka midagi ei leita. Siis ongi mul lihtsalt rahutu beebi. Olen ise ka hullumas. Ema pole küll vaja süüdistada, sest kui sul endal ikka sellist last pole olnud, siis sa ei kujuta ettegi, mida selline elu tähendab…
Teemaalgataja, kas oled lasknud last uurida? Äkki jah midagi piinab teda? Kas ta sul täitsa sünnist juba selline?
Eks ma käin uuringutel ära ja annan teada, kuidas minul läks.
No ma ei tea, mis päästerõngas see diagnoosi saamine on??? Rohtu ju lapsele ei anta ja terveks teda ei tehta.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Et kui otseselt rohtu anda ei saa siis parem üldse ilma diagnoosita olla? No siis vähemalt tean ,miks nii asjalood on!
Et kui kellegi on vähk ,siis on üsna savi kas uurida või mitte ,sest kui on lõppstaadium siis nagunii midagi teha ei saa? Väga eba on sinu suhtumine, ja sa oled 2 lapse ema?[/tsitaat]
Ma ei näe siin mingit \”eba\”:)
Me ei saa võrrelda nii tõsist haigust nagu vähk sinu lapse ja sinu enda võimaliku psüühilise probleemiga. Võibolla on su laps hüperaktiivne, tähelepanu-ja käitumishäirega, emotsionaal-käitumisprobleemidaga või mis iganes muu diagnoosiga. (Nii väiksele seda kahjuks veel ei panda.) On sellel probleemil nimetus või mitte, hakkama pead saama ikkagi SINA, veidi aja pärast ka lasteaed ja kool (sh võibolla ka minu laps, kui osa keskkonnast).
Nii et, mis abi sa loodad saada perekoolist?? Kaasa noogutavad emad, et mul ka selline. Kas see paneb su last vähem nutma?
Praegu saad ainult SINA seda mõjutada, et su LAPSEL oleks parem olla ja ta vaeseke ei peaks nii palju nutma. Kui sa vajad proffessioonaalset abi, siis pöördu psühholoogi ja sealt edasi psühhiaatri poole, kes annavad sulle nõu, kuidas sellist last kasvatada.
Mingi väikese kirjelduse peale, et ta ei oska pudelit hoida ja põrandal nutab. No kes oskab sinu muret sellise infohulgaga lahendada???
aga kunas ja millala ta rahulik on? 🙂 minu laps karjus kah täpselt1aja 4k,. nüüd on 1 kuu olnud hea laps ta oskas mul üksi mängida üleöö…. ta oskas vaikselt ja rahulikult mul jalgade juures ootata kuni ma piima valmis teen , ta oskas ilma karjumiseta ootata kunas ka mina saan jalatsid jalga ja jope selga et koos välja minna ta oskas mul ka ilma lõugamiseta magama jääda. mis oli ime, ja ausalt ma veel ise ka ei usu neisse,
Homöopaat võib ka aidata.
Ära pane seda 2-lapse-ema tähele palun. Iga ema, kellel on endal tõeliselt rahutu laps olnud, teab, et selline jutt on bulls***.
Endal mul on väike 4-kuune kisakõri, kes võis karjuda 12 tundi jutti juba 1-nädalaselt. Alates 1-kuusest olen proovinud teha detektiivitööd ja lugenud ise nn \”gaasivalude\” kohta ja lõpuks leidnud arsti abiga, mis lapsel viga oli (piima ja soja allergia).
Kui laps tõeliselt palju nutab, siis on tavaliselt ikka kusagilt valus. Väiksematel 1-6 kuustel on reeglina seedesüsteemis mingi jama, nt refluks, allergiad, ajutine laktoosi-talumatus vms. Ma ei oska öelda, kas suurematel beebidel on levinud samad probleemid või lisaks ka muud. Soovitan oma kogemustest, et ära kuula inimesi, kes ütlevad, et ah, lapsed ikka nutavad, lapsed ikka oksendavad, mul ka nuttis jne. Inimestele meeldib seda suusoojaks öelda, aga keegi ei näe peale sinu, kui hull see seis tegelikult on. Esiteks proovi leida lastearst, kes saab aru, et seis ei ole normaalne ja vajab uurimist. Arstidega suheldes ole konkreetne ja nõudlik. \”Gaasivalud\” ütlevad arstid siis, kui nad ei viitsi probleemi pikemalt uurida. Soovin jõudu ja jaksu!
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
