Teema: “Karm” õpetaja

Milles see õpetaja kurjus ja kiuslikus väljendub? Mis põhjusel su laps teemast aru ei saanud- mis ta tunnis siis tegi? Või puudus ja seetõttu ei saanud aru. Viimasel juhul tuleb minna üldjuhul konsultatsiooni või kodus lapsega rohkem koos õppida, et lünk täita.
Minu lapse koolis ka üks nõudlikum kuju. Lapsega vesteldes tuligi välja, et tema jaoks võrdub kuri õpetaja nõudliku õpetajaga. Alles siis, kui sellest rääkima hakkasime, sain aru, et õpetaja peab ülitähtsaks tähtaegu, tal on väga kindlad nõudmised küll vihikutele ja tööde vormistusele jne. Mind täiskasvanuna paneb küll mõni asi imestama, aga samas pole ka miskit ületamatut. Laps peab ka harjuma, et inimesi on igasuguseid. Selles tunnis tuleb lihtsalt olla tähelepanelikum ning ka koduste töödega veidi rohkem vaeva näha.

#2940900:

Kas te peate normaalseks,et õpilane ei või mitte midagi õpetaja käest küsida? Eriti kui aru ei saanud ja peab väikese küsimusega kohe konsultatsiooni jooksma?! Hirmust rääkimata, ei ole ju tavaline vastuseks ohkida, haukuda, pragada? Teoorias peaks ka negatiivne vastus olema igati viisakas intonatsioonis?

Ma ei räägi oma lapsest. Ma räägin mitmetest kaebustest, et lapsed kardavad seda õpetajat ja peavad kiuslikuks.

Kas ei saa nii olla, et õpetaja just lõpetas seletamise, kui laps uuesti küsis? Sest enne lobises näiteks? Olen õpetaja ja mul on mõned sellised õpilased. No vastan tõesti päris negatiivses toonis, kui juba mitmendat tundi küsib laps uuesti üle selle, millest rääkimise just lõpetasin. Ka näiteks selle kohta, mida hetkel tegema peab.

Ma siin foorumis nüüd ütlen, et jälestan selliseid inimesi Ja eriti õpetajaid.
Oma lapsi kasvatan ka nii, et teisi tuleb austada, ilusti rääkida ja õpetajad õpetavad ning on eeskujuks. Samuti olen öelnud, et kui miskit jääb arusaamatuks, siis küsigu.

#2940788:

Mida teie, käod, arvate sellest kui õpetaja ei ole mitte lihtsalt karm vaid sõna otseses mõttes kuri, närviline, ülinõudlik ja kohati kiuslik?

Minu kooliajal (see oli üks Tallinna üsna hinnatud kool) oli palju selliseid õpetajaid. Oma aines olid nad tugevad, aga kurjad, tujukad ja närvilised. Eks vahel võib ju iga inimene närvi minna (kui ikka väga tüli noritakse), aga ma ei mõtle hetkel seda – närvilisus ja nähvamine oli nende tavaline olek. Juhtus see, 9. klassi lõpus tahtis enamus klassikaaslasi, kes gümnaasiumi pürgisid, sellest koolist minema minna. Mis oli ühelt poolt üllatav, kuna kooli tase oli ju tugev. Õpilased olid põhikooli lõpuks tigedavõitu ja närvilistest õpetajatest lihtsalt väsinud. Ning klassikokkutulekutel ei meenuta endised õpilased neid õpetajaid hea sõnaga – enamus krimpsutab nägu. Mõni üksik püüab vahele piiksatada, et oma aines oli ta ju tugev.

Ongi nii – närvilised ja tigedad õpetajad lihtsalt väsitavad ära. Isegi, kui oled hea õppeedukusega ja viksi käitumisega. Pidevalt on tunnis mingi valmisolek: “Kui ma nüüd millegi eest saan, siis püüan seda võimalikult tuimalt võtta!”. Küsida ei taha, aga kui midagi küsidki, siis hingad sügavalt sisse ja valmistud mõttes juba nähvamiseks. See väsitabki.

Kui lastevanemate kooseolekutel kritiseeritakse, ütlevad sellised õpetajad alati, et lapsed ise käituvad halvasti ja tahavad liiga kerge vaevaga häid hindeid saada – seetõttu tema nõudlikkus neile ei meeldigi, aga tema ei kavatse latti alla lasta. Tegelikult nad EI SAA aru, mida nad teisiti teha võiksid – seetõttu nad ei oska muuta ka oma stiili. Asi pole lati alla laskmises – nõudlikud ja tasakaalukad õpetajad, kes nõuavad kõrget taset nii endalt kui õpilastelt, aga suudavad negatiivset tagasisidet reeglina rahulikult anda, on hoopis teine asi.

Teemalgataja: kui on ainult üks kuri õpetaja, siis ehk elab üle, ehk ei ole liiga väsitav. Mitmete selliste õpetajate puhul võib olla kooli vahetamine isegi õigustatud.

No ma ei tea… Kui ma ülikoolis käisin, siis ma olin ükskord praktikal sellise inglise keele õpetaja juures, kellest ma teadsin, et teda peetakse kurjaks õpetajaks (minu oma kodukoha kool, tundisin lapsi ja vanemaid). Istusin tundides ja imestasin, mida lapsed “kurjuseks” peavad. Küsisin veel eraldi mõnelt üle, et kas täna oli tavaline tund või oli õpetaja kuidagi lahkem või rangem kui tavaliselt. Kuri õpetaja on selle loogika järgi õpetaja, kes nõuab vaikust (ja on valmis kolmanda keelamise järel märkuse kirjutama), kes paneb puuduva töövahendi kohta märke e-kooli, kes paneb põhikooli õpilastele tegemata kodutöö eest ühe päevikusse ja parandab ära alles siis, kui töö on esitatud, kes pahandab, kui õpilane küsib asja, mida ta just ütles (mitte ei küsi uue osa kohta selgitusi, vaid küsib nt, mis kell peab kohal olema, minut pärast seda, kui kõigil on kästud päevikusse kirjutada, et kogunemine on 8.50 koolimaja ees, või avastab viis minutit enne tööd mitu nädalat õpitud osa peale, et ta ei tea, mis asi see mineviku kesksõna (vms) on). Mis kõige hullem – ütleb õpilase konkreetselt ja otse, kui õpilase õppetulemus ei vasta ootustele. “Juss, tänaseks tuli need sõnad ära õppida, sina ilmselgelt ei ole õppinud.” Ja mis veelgi hullem – ütleb ka vanemale, et lapsel on probleeme ja selle-teisega tuleb tegeleda.

Ühesõnaga teeb kõike, mida mina südamest loodan, teevad ka minu lapse õpetajad koolis. Kool ei ole nunnutamise koht, kool on ettevalmistus töömaailma (ja enne ülikoolimaailma) sisenemiseks. Kui laps just esimeses klassis ei käi, siis on kaks varianti – sa teed tööd, püüad, õpid, sh õpid ära, millal mida küsida, või võtad ise vastutuse – sh kannatad negatiivse tagasiside ära.

Mitte ükski õpetaja ei reageeri igas olukorras ideaalselt, õpetaja on ka inimene ja üks asi, mida lapsed koolis õpivad, on ka igasuguste inimtüüpidega toimetulek. Mul oli ülikoolis kursakaaslasi, kes läksid iga õppejõuga konflikti, ja teisi, kes said hakkama ka kõige hullemate ekstsentrikutega. Sama hilisemas elus ülemustega. Probleem võib olla iseenesest õpetajas, aga lapse reaktsioon sõltub sinust vanemana – kas sa hakkad koos lapsega õpetajat kiruma või toetad teda, andes teada, et mõistad, miks ta ennast halvasti tunneb, aga et elu ja inimesed on täpselt sellised nagu nad on ja ei ole mõtet unistada, et õpetaja peaks teistsugune olema.

#2941414:

#2941387:

Mul oli ülikoolis kursakaaslasi, kes läksid iga õppejõuga konflikti, ja teisi, kes said hakkama ka kõige hullemate ekstsentrikutega. Sama hilisemas elus ülemustega.

Jah, ka kõige kardetumad õpetajad-õppejõud suutsin üle elada ja vähemalt hinde “4” sain neilt ikka kätte. Aga viga oligi see, et ma täiskasvanuna arvasin, et pean leplik olema igasuguse töökollektiiviga, igasuguste suhetega seal – tuleb lihtsalt hästi tööd teha. Kui juba tervisehäired sain, siis taipasin, et oleks pidanud hoopis teistmoodi suhtuma ja tunduvalt kiiremini ennast kehtestama või töökohta vahetama, mitte ennast piinama.

Nii et ka suurel leplikkusel on oma head ja oma vead.

Olen nõus, sest ma ise olen ka selle leplikkuse faasi läbi teinud. Olen ka õppinud manipuleerima (st teadlikult arvestama, mille peale ühe või teise inimese juures mängida, et hakkama saada), mis ka rangelt võttes tervislik ei ole. Aga ma olen enda sees kaevates jõudnud ka sinnamaani, et tegelikult on vahe leplikkusel ja realismil.

Oma lastes püüan kasvatada realismi – olud ja inimesed on x, sinu tunded ja heaolu on y, sinu eesmärgid on z. Y on alati õige (ei ole vale tunda ennast halvasti, selline olukord on objektiivselt ebameeldiv), aga mõnikord tasub kaugemate eesmärkide (nt hea kooli edukas lõpetamine) nimel leida ventiilid ja võimalused enda turgutamiseks mujalt, kui võitlusest x-i muutmise nimel. Kui minu laps tunneb ennast kooli tõttu halvasti, siis räägime, püüan lohutada ja läheme kinno, teeme head süüa vms. Õpetaja muutmise katseid hakkaks tegema juhul, kui on näha, et selle õpetaja all ei ole võimalik ka edukalt kooli lõpetada (ühesõnaga parem kuri tõhus pedagoog kui lahke suvaline tunniveeretaja).

#2942218:

Meil on karmideks ja kurjadeks laste poolt kutsutud ikkagi neid, kel on tööalane nõudlikkus. Tõsi – õpilasi ei tohiks mõnuga nö peedistada ning “paika panna”, aga järjekindel ja sihipärane peab küll olema. Inimene on alati just nii laisk, kui tal seda olla lastakse.

Olen karm. Olen nõudlik. Olen kõige selle juures aga ikkagi inimlik.
Et ma õpetaja olen, ei tähenda, et peaksin semu olema ning tundides pidevalt põnevat timbulimbut tegema. Minu ülesanne pole klassile meeldida.

Selliseid õpetajaid võivad lapsed küll esmapilgul karmideks ja kurjadeks pidada, aga tegelikult selliseid õpetajaid laste poolt hinnatakse. Lapsed ei ole rumalad. Teemaalgataja ilmselt pidas silmas sõnaotseses mõttes närvihaigeid õpetajaid, kes ei tohiks tegelikult üldse lastega töötada. Minu lastel vist õnneks selliseid õpetajaid pole olnud, aga oma kooliajast mäletan paari õpetajat, keda me sõnaotseses mõttes kartsime, kelle käest midagi küsida ei julgenud ja kelle tundides terve klass oli madalam kui muru ja igaüks lootis, et õpetaja teda tähele ei pane.

Näited meie algklasside õpetajast.
Mina küsin vestlusel: Laps puudus, kas on töid mida peaks järgi tegema?
Vastus: Mina olen oma töö teinud ja mina ei pea seda tööd topelt tegema hakkama ainult selle pärast, et teie puhkusel käisite.

Lihtsat “ei pea” oleks piisanud.

Mina küsin: Ei saanud klassikoosolekul osaleda, kuidas oleks võimalik saada ülevaadet koosolekul otsustatud asjadest, millega peaksin kursis olema?
Vastus: Koosoleku protokoll on saadetud kantseleisse. See oli kogu vastus, ei sõnagi rohkem ega vähem.
Kirjutasin kantseleisse ja küsisin protokolli.
Selle peale tuli uus vastus õpetajalt: Kantselei ei tegele protokollide väljastamisega!

Rohkem ei julgenud küsida, et mis koosolekul otsustati. Protokolli ega ülevaadet ei saanudki.

Põhimõtteliselt sain ainult klähvivaid ja pirtsakaid sisutühje haugatusi vastuseks kui küsimus tekkis. Üsna kiiresti loobusin üldse õpetajaga suhtlemisest. Laps kurtis alatasa et õpetaja on pidevalt vihane ja vingub nende kallal kes on jalgu jäänud ja karjub klassis.

Järgmine klassijuhataja on aga nagu öö ja päev. Lihtne suhelda, suhtumine eluterve ja pingevaba, toetav ning positiivne nagu õpetajalt eeldakski. Ka pole mingit probleemi kui koosolekul pole viibinud saada ülevaade sest pärast koosolekut saadetakse kogu info nii kui nii küsimatagi meilile laiali.
Ka õppeainet mida ta annab, õpetab nii et asi selgeks saada mitte ära teha. Harjutatakse ja korratakse koolis nii et tõesti kontrolltööd õnnestuvad.
Samas algklasside klassijuhataja aines oli lapsel pidevalt probleeme ja sai kogu aeg tagasisidet et ta on saamatu könn. Uus õpetaja aga kiidab ja kontrolltööd edenevad hoopis ladusamalt. Varem oli see õppeaine neetud nuhtlus kodus, nüüd saab iseseisvalt hakkama ja aru kõigest. Kas laps hakkas äkki poole aasta pealt geeniuseks kuigi varem oli de…l?

Kommentaar eemaldatud.
2.1. Kasutajal on kohustus käituda teiste suhtes viisakalt, lugupidavalt ning sõbralikult.

Perekooli Moderaator

#2943155:

Kommentaar eemaldatud.

Mis see siis nüüd on? Lapsevanema tüüpkäsitlus õpetajatest? Minu siiras kaastunne pedagoogidele.

#2943992:

#2942218:

Meil on karmideks ja kurjadeks laste poolt kutsutud ikkagi neid, kel on tööalane nõudlikkus. Tõsi – õpilasi ei tohiks mõnuga nö peedistada ning “paika panna”, aga järjekindel ja sihipärane peab küll olema. Inimene on alati just nii laisk, kui tal seda olla lastakse.

Olen karm. Olen nõudlik. Olen kõige selle juures aga ikkagi inimlik.

Et ma õpetaja olen, ei tähenda, et peaksin semu olema ning tundides pidevalt põnevat timbulimbut tegema. Minu ülesanne pole klassile meeldida.

Sa oled halb õpetaja. Või noh, äärmisel juhul keskpärane. Hea õpetaja on nõudlik, aga ta tunnid on huvitavad, põnevad. Ja õpetaja ülesanne ON klassile meeldida, sest meeldiva õpetaja ainet õpitakse rõõmuga. Nii et äkki kaalud elukutse vahetamist?

Kui enamik meist elukutset vahetab, siis saab varsti koolid kinni panna. Minu, õpetaja, ülesanne ei ole igaühele meeldida. Minu töö on õpetada ja paraku igaühele õppida ei meeldi, ükskõik kui huvitavalt seda teha. Sest õppimisega kaasneb pingutus ja päris palju rutiinset tööd, mis ei ole igal hetkel huvitav ja tore.
Samuti ei meeldi kõikidele õpilastele kõik ained võrdselt, nagu ka täiskasvanud ei tunne iga eluvaldkonna vastu võrdselt huvi. Ka huvitavas aines on vaja täita ebahuvitavaid ülesandeid.
Näide: prügivedajale võib ehk meeldida prügiautoga sõita, aga päris kindlasti ei meeldi talle raskeid ja haisvaid kaste auto külge panna ja kaasa aidata, kui kogu prügi kallutades välja ei tule. Hooldajale võib meeldida hooldavaid toita, nendega rääkida, voodeid korrastada, aga ilmselgelt ei meeldi talle rooja ja okset koristada.

#2943992:

#2942218:

Meil on karmideks ja kurjadeks laste poolt kutsutud ikkagi neid, kel on tööalane nõudlikkus. Tõsi – õpilasi ei tohiks mõnuga nö peedistada ning “paika panna”, aga järjekindel ja sihipärane peab küll olema. Inimene on alati just nii laisk, kui tal seda olla lastakse.

Olen karm. Olen nõudlik. Olen kõige selle juures aga ikkagi inimlik.

Et ma õpetaja olen, ei tähenda, et peaksin semu olema ning tundides pidevalt põnevat timbulimbut tegema. Minu ülesanne pole klassile meeldida.

Sa oled halb õpetaja. Või noh, äärmisel juhul keskpärane. Hea õpetaja on nõudlik, aga ta tunnid on huvitavad, põnevad. Ja õpetaja ülesanne ON klassile meeldida, sest meeldiva õpetaja ainet õpitakse rõõmuga. Nii et äkki kaalud elukutse vahetamist?

Sina oled jälle alla igasugust arvestust lapsevanem. Äkki paneksid nad kohe asendusperre 😉 ?

Teemaalgataja mina tegin avalduse Haridusametisse ja see kiusaja õpetaja lahkus koolist omal soovil. Ajad on muutunud. Edu!

Kommentaar eemaldatud.
2.1. Kasutajal on kohustus käituda teiste suhtes viisakalt, lugupidavalt ning sõbralikult.

Perekooli Moderaator