Teema: Karmavõlg perekonna lõhkujale

Oh jeerum. Mis arukas artikkel see ka on? Midagi mõne kristalliterapeudi sulest?
Igaühe elus juhtub miski, mida võib pidada karistuseks mingi eelmise süüteo eest. Enamasti on need siiski juhused, mida kättemaksuhimuline kõrvaltvaataja meelevaldselt inimese minevikuga seostab. Ühte sorti karistused on aga küll olemas – need on need, mida halbu tegusid tegev inimene oma tegudega ise endale korraldab, enda kõrvale pettureid, sulisid ja muidu halbu inimesi lubades. Ja veel on südametunnistuse karistused – need on ehk kõige jubedamadki, selle eest pole pääsu kuhugi, kui petja saab aru, et on teinu vale valiku ja teinud haiget kallitele inimestele.

Et nad vähi saavad, seda ma ei usu. Et neil uues kooselus õnne ei ole, seda usun, sest see on loogiline. Varem või hiljem saab elu nad kätte. Kui algul võib ehk isegi aastaid kudrutada ja ennast õnnelikuks mõelda, siis, sõltuvalt perelõhkumise jõhkruse astmest, saavad need mahajäetud lapsed ükskord suureks ja siis võib minna juba teist ringi ebamugavaks.

Mulle piisaks juba sellestki, kui maamuna peal leidub inimene, kelle eest sa pead silmi peitma. Kui neid on veel mitu ja need on süütute laste silmad, siis võiks kõhedaks võtta küll.
Olen näinud lausa palju uusi peresid, mis lähevadki vana taaga nahka. Lihtsalt paratamatult. On see karma või on see miski, mida need kaks sisuliselt roimarit kõikjal kaasas kannavad – oma reeturlik ja isekas iseloom -, aga miski lööb igatahes sisse, nii et rahu neil ei ole. Sagedasti lähevad ka oma eluga lõhki.

Näiteid leiab juba tuntud tegelaste seast piisavalt: Tootsid, Ilvesed ja teised, keda ei viitsi lihtsalt loetleda. Pluss mittetuntud tuttavad.

Nii et parem hoidke oma südametunnistus puhas, olete ise õnnelikumad.

Oma demagoogiat, kuidas “pere ajab ennast ise lõhki” ja “perelõhkumist pole olemas” rääkige oma keelküüste ja kunstripsmetega seltskonnas omasugustele. Kui see teid tõesti rahustab. Laste pisarad jäävad teie hingele ja see tuleb ühel päeval kätte. Nii rongavanematele kui nende suurtele eluarmastustele.

Kägu kirjutas:

Misasi see perelõhkumine on ja miks peab seda karistama?

Sul lapsi on muidu, või oled niisama ilus?

Usun täiesti, et varem või hiljem tuleb karmavõlg. Praegu tuli pähe üks juhtum, kus naine tuli suure pere vahele ja näppas mehe omale. Nüüd elab koos selle mehega, aga on omadega päris kutu, sest mees teda ei austa ja mõnitab pidevalt. Naine, kellelt mees näpati, elab nüüd head ja jõukat elu ja on igati rahul. Õnnelik täitsa, et vanast mehest lahti sai ja elu paremaks läks. Lahkumineku ajal oli muidugi ise omadega augus.

Ma ei ole ebausklik ega usu ka karmavõlga … aga pean ütlema, et nii minu isa kui ka tema uus naine, kelle tõttu meie pere omal ajal lagunes, on tänaseks mõlemad invaliidistunud.

Kägu kirjutas:

Näiteid leiab juba tuntud tegelaste seast piisavalt: Tootsid, Ilvesed ja teised, keda ei viitsi lihtsalt loetleda. Pluss mittetuntud tuttavad.

Vana Toots ja vana Ilves elavad ju oma uute naistega unelmate elu, pole mingit karmavõlga. Ieva Ilves on päris palju käru erinevatele perekondadele vist keeranud, aga tal tundub ka kõik kenasti minevat.

Kägu kirjutas:

Nojaa, aga kui see kaotus polnud me toonase pere lõhkuja jaoks ainus kaotus lühikese aja jooksul. Pean ütlema, et eksmehele endale ma halba ei soovi ja ehmatas ära lihtsalt, lapse isa võiks ikka hoitud olla, ta oli lihtsalt loll toona, käis kahetsemas ka. Inetusti käitus tookord just uus naine, lapse kuuldes sõimati mind taga ja oodati pikisilmi asjade ära viimist eest. Ja nüüd loetud kuude jooksul kaks kaotust tema lähimate seas.

ja arvad, et kui ta poleks teie “peret lõhkunud”, siis need inimesed elanuksid igavesti?
jumal küll, liikuge OMA eluga edasi, ärge otsige mingit imelikku saatuse või karma või ma ei tea kelle kättemaksust lohutust

Khm. Karmavõlg tähendab, et sünnid järgmises elus vihmaussina. Et pead otsast peale alustama oma eludega, et saada valgustatuks.
Võiks enne vähemalt pealiskaudseltki tutvuda erinevste usunditega, kui hakata teooriaid leiutama.

Ei usu ja ei ole täheldanud ka.
Niipalju on, et inimesed, kes oma ihaldusobjekti nn vana pere juurest ära meelitavad, ei saa reeglina erilist lotovõitu vaid üsna viletsa kaaslase, kellel on pealegi ka eelmise elu taak kaelas. Seega ei tasu ära – enamasti. Ja need, kes lasevad ennast minema lohistada, avastavad mingil hetkel, et armukese staatuses partneriga võis ju olla iga kohtumine pidu ja pühapäev, aga pärast temaga kokku kolimist jõudis argipäev ja see ei ole ilusam, kui oli vana perega. Enamasti on hullem, keerulisem.
Paraku on argipäev ekslaste olemasolul hullem ja keerulisem ka juhul, kui enne minnakse viisakalt lahku, siis võetakse natuke aega mõtlemiseks ja alles siis hakatakse uue partneriga elama – nii mõnegi eksi omandiinstinkt lööb siis alles õide ja paneb õelaid tegusid tegema, kui mahajäetud kaaslane on endale kellegi uue leidnud. Kus siin see karma on, sellest ma küll aru ei saa.

Njah. Minu eksi jaoks on juba see karma, et lapse sai uuega. Ta oli nimelt veendunud, et on igaveseks kõiksugu kohustused oma õlgadelt heitnud. Tsill ja reisid uue naisega, ei vinguvat naist ega närvilisi teismelisi. Teatas uhkelt, et nüüd hakkab elama ja hingama, on vaba, naudib. Ja mis on nüüd sel ligi 50-sel härral? Kärutab lapsevankriga linnas ringi ning kahjuks on ka proua pärast last kaalus kõvasti kosunud. Sedasi lõppes siis unistus sportautost ja ilusatest naistest.
See ongi karma

Nii, et teemaalgatajale, enne kui hakkad kellelegi karmavõlga soovima vähi või muul kujul, mõtle enne oma laste peale (kui teil peaks neid ühiseid olema), sest mehe karma võib lastes oma elu edasi elada. Teisele halva soovimine (ka lihtsalt uitmõte sellest) võib endale kurjalt kätte maksta.

Ei usu ma mingit karmat. Elu ongi lihtsalt vahest ebaõiglane, ei usu seda, et see abielu/kooselu oli igavesti õnnelik ja ainult selle naise sekkumine lõhkus. Sõbranna lapsed ütlevad siiani, et nende jaoks oli kergendus, et ema ja isa lahutasid.

Kägu kirjutas:

Minu isa pettis minu ema siis kui me õdede, vendadega väikesed olime. Ema võttis meid kõiki kaasa ja läks isa ja selle naise käest õiglust nõudma, isa tuli koju, suhe lõpetati. Karma on see, et mina, kõige noorem tütar, kaotasin süütuse abielumehele, kõigis minu suhetes on mind või minuga petetud. Minu vanemad on tänaseni koos, ma olen kõik suhted ära lõpetanud, kohe kui olen teada saanud mehe abielusuhtest/peresuhtest aga jah, võib öelda, et minu isa karma elab minus edasi.

Annaks Jumal, et minu abikaasa mind ei petaks, omal moel olen koguaeg hirmul, et ka minuga võib sama juhtuda, mis juhtus minu vanematega ja minu meespartnerite abikaasadega abielusuhete ajal. Pean oma isa võlad tasuma, mis parata, olen sellepärast oma abielus õnnetu, sest kahtlustan igal sammul. Otsin koguaeg kinnitust oma abikaasa truudusele, mis on mehele paras katsumus, eks näis, kas ja kui kaua sellele “karmale” vastu peame.

Unusta see jama ja hakka elama.