Teema: Karmavõlg perekonna lõhkujale

Kägu kirjutas:

Kui meestel armumisperiood lõpeb, kus nad püüavad igati oma partnerile meele järele olla ja teevad kõik selleks, et muljet avaldada, siis suur hulk neist muutubki tüütuks või lohakaks või laisaks – ei midagi ebatavalist. Ja loomulikult võivad sellise inimese vastu, kes sulle pikalt närvidele käib, igasugused tunded kustuda. Piltlikult selgitades, et kui sa korduvalt mehele ütled, et viska oma mustad sokid mustapesukorvi, aga avastad need ikka ja jälle uuesti magamistoa põrandalt, siis kaob austus ja sellega koos lähedus. See pole ju mingi raketiteadus, et selle peale ise mitte tulla.

Jah, võib ka nii. Aga võib olla ka teisiti, et asjad, mis mehe juures seni nii toredad olid – käib nii tugeva müta-müta sammuga, nagu mu nunnu karukene – hakkavad närvidele käima. Või siis hakatakse lausa vigu otsima, miks see mees ei pane kohvitassi masinasse sinna, kuhu mina ütlen, vaid paneb teisiti, kuidas ta ometi aru ei saa! Nii saab ka.

Kägu kirjutas:

. Otsus luua armukesega uus elu on tegelikult aus ja õige. Sisetunde ja armastuse järgimine on õige.

Armumisperioodil tuleb igasugune otsustamine üldse ära keelata. Selles ongi suur häda, et inimesed kipuvad armuhoos olulisi otsuseid tegema, kaineks saades aga tulevad mõistus, au ja südametunnistus koju ja ülejäänud elu põetakse avalikult või salamahti oma valikuid.
Kui otsus elu muuta tehakse peale kiremöllu möödumist (või veel parem – enne seda), siis on kõik teisiti. Aga mitte kiremöllu ajal.

Kägu kirjutas:

Keskajal oli 40 aastane naine elatanud rauk, pahatihti ka juba lesk. Emaks saadi enamasti juba 15 aastaselt. Tolle aja kontekstis oli “kuni surm teid lahutab” ainumõeldav ja õige elu käsitlus.
Tänapäeval on võimalik elu nautida. Sa ei pea muretsema, kuidas talv üle elada, kust süüa ja kuidas sooja saada. Emaks võib saada 40 – selt. Inimesed oskavad oma tundeid mõista ja analüüsida. Aega väärtustatakse täiesti teistel alustel. Samas armastuse tunne ja selle kirjeldamine läbi sajandite on jäänud samaks. Meile on tekkinud juurde aega. Ühest küljest on eluaeg muutunud pikemaks, teisest küljest elukvaliteet võimaldab meil võtta aega, et armastada. Armuda, tunda hingematvalt ilusat tunnet ja jagada seda kellekagi, kes tunneb enam-vähem sama. Kui tunned TEDA nähes liblikaid, siis on see minu arust kõige ilusam ja puhtam tunne. Olla lihtsalt ja ennast unustavalt õnnelik. Tegelikult me kõik ihaleme seda.
Eelpool toodi minu arust lihtne ja puust ning punaseks seletus. Mehe ja naise suhe saab läbi. Suhe lapsevanema ja lapse vahel ei saa läbi. Kõigil on õigus isiklikule õnnele. “Laste nimel ” sellest loobuma sundimine on kuri ja egoistlik vaimuvägistamine. Otsus luua armukesega uus elu on tegelikult aus ja õige. Sisetunde ja armastuse järgimine on õige. Ka siis kui see läheb risti vastu sotsiaalse kõlblusega. See ei saa olla nii, et teatris poetan pisara õnnetule armastajale, elus aga sarjan maapõhja või nagu elus tavaliselt, tööstust on vaja, puitu tuleb rafineerida aga mitte minu vallas. Süstlaid tuleb narkaritele jagada aga mitte minu kodutänaval.
Kokkuvõtteks. Me elame ainult ühe korra ja kõik mis meile jääb on kogemused ja mälestus. Suurim õnn on armastada kedagi ja teada, et ka tema armastab sind. Kui tekkib uus armastus, on õigem sellega kaasa minna. Sest nii on õige.

Milleks sinusugustel siis üldse perekonda luua. Jahi oma ilusaid tundeid ja liblikaid ja kõik on õnnelikud. Eks ikka tuleb elu jooksul ette, et mingi vahva mees või naine satub ette, mine ja naudi siis. Lapsed on kõige õnnelikumad vaid oma ema ja isaga, nendes kärgperedes on alati kannatajaid. Aga egoistil pole muidugi sellest midagi. Tema ilus ja õige tunne on kõige tähtsam, mis tal teistest või oma lastest.

Kägu kirjutas:

Tunda end õnneliku ja armastatuna ei pea tähendama,et kohustused laste ees unarusse peaks jääma. Kohustusi võib ju ka rõõmsal meelel täita, see on suhtumise küsimus. Elu ei pea elama läbi hammaste.

Väga õige. Naudi siis õnnelikku suhet oma abikaasaga, ära lase kellelgi seda lõhkuda ja kasvata oma järeltulijad ausalt ja argipäevakoormat kandes üles.
Mis siis saab, kui mõlemad vanemad otsustavad, et nende õnneks on vajalik, et lapsed elaksid teise juures ja tema ise “täidab oma kohustusi” rõõmsal meelel eemalt?

Lasteaed. Lapsed ei peaks lapsi tegema.

Kägu kirjutas:

Misasi see peab olema? Mingi sekti ajupesu?

Ilmselt küll. See on nende õnnelike vanemate sekt, kelle lapsed on koos nendega õnnelikud, et nad endale palju parema seksipartneri on leidnud kui nende emme või issi. Laste Õnnelikuks Tegemise Sekt on see.

nyah nyah kirjutas:

Johhaidii. Kui vanemad on pidevas tylis, aga vägisi koos pysivad, ei saa lapsed kyll kuidagi õnnelikux. Eriti juhul, kui ka lastega suheldaxe kas karjudes, käratades või tänitades. Siis on tõesti kõigile parem lahku minna enne, kui kaasa nägemine fyysiliselt kupla ajama hakkab.

Aga kes see on, kes ütleb ja arvab teadvat, et kõik lastega pika staaziga abielupaarid vaid nii elavad ja suhtlevad? Miks selle sildi peab kõigile külge panema?

nyah nyah kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Misasi see peab olema? Mingi sekti ajupesu?

Ilmselt küll. See on nende õnnelike vanemate sekt, kelle lapsed on koos nendega õnnelikud, et nad endale palju parema seksipartneri on leidnud kui nende emme või issi. Laste Õnnelikuks Tegemise Sekt on see.

Johhaidii. Kui vanemad on pidevas tylis, aga vägisi koos pysivad, ei saa lapsed kyll kuidagi õnnelikux. Eriti juhul, kui ka lastega suheldaxe kas karjudes, käratades või tänitades. Siis on tõesti kõigile parem lahku minna enne, kui kaasa nägemine fyysiliselt kupla ajama hakkab.

Kas tõesti on “parema sekspartneri leidnud vanema” vastandiks “tülis vanem”? Minu meelest on selleks hoopis “uue armumise särina ja seksita ka rahul vanem”.
Miks te uue abikaasa juurde lippavate inimeste vastandiks alati tülitsevad inimesed toote? Ega siis ainult tülide juurest uue juurde joosta. Joostakse ikka peamiselt igavusest, sest “ah tunne pole enam see”.

Kägu kirjutas:

Saa aru oma rollist selles elus, loksuta paika oma väärtushinnangud ja kasvata endas tahe/ selgroog ning teosta see.

Soovitavalt võiks seda kõike muidugi teha ikkagi enne oluliste otsuste – nagu näiteks laste sünnitamine – tegemist. Kui aga lapsed juba sündinud, siis ei saa sa enam arvestada ainult enda rolliga elus ja enda vajadustega. Siis pead neidsamu väärtusi ja rolle mõõtma juba läbi mitme inimese silmade.

Kägu kirjutas:

Siis oled sa õnnelik ja inimesed kes on sinuga seotud läbi vere või sõpruse on samuti õnnnelikud.

Egoismi kõrgpilotaaž – sekt, mis usub, et kui mina olen õnnelik, siis teistele mu ümber enamat vaja ei olegi – siis on nad automaatselt kõik õnnelikud, kuidas teisiti …
Masendav.

Kägu kirjutas:

Keskajal oli 40 aastane naine elatanud rauk, pahatihti ka juba lesk. Emaks saadi enamasti juba 15 aastaselt. Tolle aja kontekstis oli “kuni surm teid lahutab” ainumõeldav ja õige elu käsitlus.
Tänapäeval on võimalik elu nautida. Sa ei pea muretsema, kuidas talv üle elada, kust süüa ja kuidas sooja saada. Emaks võib saada 40 – selt. Inimesed oskavad oma tundeid mõista ja analüüsida. Aega väärtustatakse täiesti teistel alustel. Samas armastuse tunne ja selle kirjeldamine läbi sajandite on jäänud samaks. Meile on tekkinud juurde aega. Ühest küljest on eluaeg muutunud pikemaks, teisest küljest elukvaliteet võimaldab meil võtta aega, et armastada. Armuda, tunda hingematvalt ilusat tunnet ja jagada seda kellekagi, kes tunneb enam-vähem sama. Kui tunned TEDA nähes liblikaid, siis on see minu arust kõige ilusam ja puhtam tunne. Olla lihtsalt ja ennast unustavalt õnnelik. Tegelikult me kõik ihaleme seda.
Eelpool toodi minu arust lihtne ja puust ning punaseks seletus. Mehe ja naise suhe saab läbi. Suhe lapsevanema ja lapse vahel ei saa läbi. Kõigil on õigus isiklikule õnnele. “Laste nimel ” sellest loobuma sundimine on kuri ja egoistlik vaimuvägistamine. Otsus luua armukesega uus elu on tegelikult aus ja õige. Sisetunde ja armastuse järgimine on õige. Ka siis kui see läheb risti vastu sotsiaalse kõlblusega. See ei saa olla nii, et teatris poetan pisara õnnetule armastajale, elus aga sarjan maapõhja või nagu elus tavaliselt, tööstust on vaja, puitu tuleb rafineerida aga mitte minu vallas. Süstlaid tuleb narkaritele jagada aga mitte minu kodutänaval.
Kokkuvõtteks. Me elame ainult ühe korra ja kõik mis meile jääb on kogemused ja mälestus. Suurim õnn on armastada kedagi ja teada, et ka tema armastab sind. Kui tekkib uus armastus, on õigem sellega kaasa minna. Sest nii on õige.

Päriselus saab siiski tihtipeale läbi ka suhe lapsevanema ja lapse vahel. Mis silmist, see südamest. Paljud ei aita rahaliselt ega tunne ka lapse vastu huvi. Isegi kui last ülal peetakse ja vahel loomaaias käiakse, ei ole see sama, mis igapäevane kooskasvamine.

Kägu kirjutas:

nyah nyah kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Misasi see peab olema? Mingi sekti ajupesu?

Ilmselt küll. See on nende õnnelike vanemate sekt, kelle lapsed on koos nendega õnnelikud, et nad endale palju parema seksipartneri on leidnud kui nende emme või issi. Laste Õnnelikuks Tegemise Sekt on see.

Johhaidii. Kui vanemad on pidevas tylis, aga vägisi koos pysivad, ei saa lapsed kyll kuidagi õnnelikux. Eriti juhul, kui ka lastega suheldaxe kas karjudes, käratades või tänitades. Siis on tõesti kõigile parem lahku minna enne, kui kaasa nägemine fyysiliselt kupla ajama hakkab.

Kas tõesti on “parema sekspartneri leidnud vanema” vastandiks “tülis vanem”? Minu meelest on selleks hoopis “uue armumise särina ja seksita ka rahul vanem”.
Miks te uue abikaasa juurde lippavate inimeste vastandiks alati tülitsevad inimesed toote? Ega siis ainult tülide juurest uue juurde joosta. Joostakse ikka peamiselt igavusest, sest “ah tunne pole enam see”.

Peab Sul vast igav tutvusrigkond olema. Või kole kibedus sydames. Niisama ajaviitex siiski suhtest ei lahkuta, vähemalt inimeste hulgas, kellega enamasti läbi käin.

Kägu kirjutas:

nyah nyah kirjutas:

Peab Sul vast igav tutvusrigkond olema. Või kole kibedus sydames. Niisama ajaviitex siiski suhtest ei lahkuta, vähemalt inimeste hulgas, kellega enamasti läbi käin.

Vat tutvus-ega sugulaskonnas mul tõesti ei joosta sedaviisi kuhugi, miks sa isiklikuks küll lähed? Imelik. Kuid perekoolis ja siinsamas teemaski ju ometi joostakse, miks sa seda eirad?

Ei eira, aga ega tea ju ka kõiki asjaolusid.

Räägin just seda, mida tean: kui enam ei ole midagi yhist, mida lappida, tasub lahku minna & uued kaaslased leida. Kuni vihkamine ei ole kasvanud staadiumi, mis ei võimalda lastega & laste pärast inimese moodi suhelda. Hilisem on hirmsam.

Kui 40a lahku minna on normaalne ja looduslik, siis peaksid kõik abielupaarid või koos last kasvatavad vanemad sellega algusest peale arvestama. Näiteks peaksid mõlemad endale soetama eraldi kinnisvara. Miks juba eos tekitada probleeme juurde sellega, et tuleb ühine vara, ühine laen ja üks kahest peab oma ehitatud kodust lahkuma? Mõlemale eraldi kodud. Kummas kui tihti lapsi kasvatatakse, seda ei tea.

Lisaks peab mõistlik naine elu teisel poolel üksi olemiseks valmistuma ka. Pensionistaaž ja lastega kodus olemine. Vanemapuhkus läheks täiesti pooleks jagamisele ja mees peab ka oma tööelust võrdseid aastaid ohverdama. Samuti tekiks võrdõiguslikkus lapse haiguspäevade jagamisel ja muus. Aeg = raha.

Ei kujuta küll ette ühiskonda, kus oleks selline ressursside raiskamine ja duubeldamine. Pereüksus saab toimida ainult selliselt, et leivad pannakse ühte kappi, naine ohverdab lastele nooruses oma aega ja raha ning mees kompenseerib selle elu teises pooles kindlustundega.

Kägu kirjutas:

Uus naine sai täpselt sama rauaga, mida mulle tegi. Kahjuks ei saa ma öelda, et see mind kurvastas…

Natuke nukker, et sa rõõmustad teise naise õnnetuse üle, kuid ei kurvasta, et sigatsev mees taas kord armunult õnnelik on. Tegelik süüdlane pole ju karma poolt veel karistada saanud.

Kägu kirjutas:

Akkab peale …

?