Teema: Kas 2a8k lapse imetamine on te jaoks kummaline?

Mina just võõrutasin 1a ja 1-kuuse lapse. Ei olnud endal imelik, aga olen uuesti rase ja imetamine hakkas mind väsitama ja suurendas iiveldustunnet.

Minu jaoks oleks 2a8k lapse imetamine suure tõenäosusega imelik, see on ju suur laps, räägib juba jne.

Kokkuvõttes iga ema enda otsus, aga minu arust on see põhjusega, miks väikelaps ei mäleta oma elu esimesi aastaid ja siis hakkab mäletama.

Ei ole kummaline. Keegi teine ei saa sulle öelda, et nüüd tuleb laps rinnast võõrutada. Te peate mõlemad ise selleks valmis olema. Ja kui keegi imelikult vaatab, siis see on puhtalt selle vaataja probleem, mitte sinu.

Jah, on imelik.
Laps ei saa enam täisväärtuslikku piima, vaid ta on harjunud lihtsalt rinna otsas olema.

Kui aus olla, siis jah. Probleem ei ole lapses, vaid sinus – sa ei ole valmis võõrutama. Lähedus lapsega ei kao kuhugi, selleks ei pea olema laps tissi otsas (usu, mul on 2 last). Laps on juba suur, jookseb ringi, suu hambaid täis, sööb liha – see piim, mida ta imeb ei ole enam vajalik. Seega -tee otsus ja lapse laps lahti.

Pikal imetamisel võib laps saada rinnapiimakaariese.

Vanim laps sai rinda 2a 9k. Viimase aasta imetasin kahte last ja teise lapse sünni tõttu lükkus esimese võõrutamine edasi, muidu plaanisin 2 aastat imetada. Ei teinud seda kunagi avalikult ja ei rääkinud ka eriti kellelegi. Siis, ühel päeval leidsime, et oleks aeg lõpetada ja vähem kui nädalaga ning lihtsalt selgitades, ilma kisa ja tülita, lõpetasime. Laps on nüüd 12 ja ei mäleta rinna imemiseset midagi, on väga hästi arenenud, oli ja on harva haige.

Minu perearst raiub ka kui rauda, et üle 1 a imetamine ei anna lapsele midagi, on kahjulik jne. Noh, ma suudan teaduskirjandust lugeda (ei, mitte populaarteaduslikku kirjandust, vaid päris teaduskirjandust, olen 10+ aastat ülikoolis õppinud) ja erinevad antropoloogilised uurimused leiavad, et inimlapse imetamine olla normaalne 4-7. eluaastani (minu jaoks on seda ikkagi liiga palju). Võrreldes teiste suurte imetajatega (primaatidega siis eelkõige), olla normaalne imetada umbes 3 aastat (oli mingi vahemik antud, aga seda enam täpselt ei mäleta). Meditsiinikirjandusest ei leidnud ühtegi uurimust, mis oleks pikal imetamisel midagi negatiivset esile toonud, küll aga leiti, et rinnapiima koostis muutub ajas ja 2. aastal sisaldab rinnapiim oluliselt rohkem valke kui päris pisikest imetades (muutusi koostises oli veelgi). Ka sisaldab rinnapiim ka hiljem antikehi, mis aitavad last haiguste eest kaitsta. Mu perearst käis ülikoolis siis, kui nõukogude normid nägid ette imetamist 11-12 kuud maksimaalselt. Kord oli imetamise teemal juttu äiaga, kes on täiesti meditsiinikauge inimene. Tema kommenteeris nõuka-aegseid norme nii: rohkem ei tohtinud imetada, sest naine pidi siis tagasi tööle minema ja sellepärast olid sellised normid. Aga näiteks Brežnev sai rinda lausa 5 aastat.

Ainuke mõningane negatiivne oht pikal imetamisel on võimalik kaaries. Aga selle tekke eelduseks on, et laps on vanematelt (või teistelt) juba kaariesepisiku saanud (jah, see on nakkushaigus!) ja laps saab öösel tihti rinda. Rinnapiim ise olla küll pisut antibakteriaalsete omadustega, aga sisaldab samas ka päris palju suhkrut. Rinnapiim on söök ja pidev söömine soodustab kaariese teket, kui seda põhjustav bakter juba suus elab. Üle aastane võiks öösel ikka pikalt jutti magada või vähemalt mitte iga natukese aja tagant süüa. Ja selline suurem laps võiks söögiaegadel esmalt nö suurte inimeste söögi ära süüa ja alles seejärel, kui veel soovi on, rinda saada. Siis pole karta, et tal toitainetest midagi puudu jääks.

Kuidas saab midagi nii loomulikku olla kummaline? Kui tegu on veel väikelapsega, kes tahtmise korral, eeldusel et ka emale sobib, saab endale kõige sobivamat ehk oma ema piima, miks see peaks imelik olema? Pigem oleks lehmapiim imelik. Valehäbi täiesti, kes seda pelgavad. Iseasi kui endale pole mugav ja ei sobi, aga miks teisi häbistada või hukka mõista? See käib ka laste pihta, kellele öeldakse “oi-oi, ise nii suur tüdruk/poiss, aga sööb veel tissi”, no ja siis, kui see 1,5a või ka 3,5a rinda saab, mis see teiste asi on 😀 WHO muideks soovitab teise eluaastsni imetada. Imetamisnõustajad ja teadjamad arstid samuti. Läänemaailmas õnneks hakkab see dogma vaikselt ka muutuma. Paljud uuringud toetavad väikelaste imetamise kasulikkust, ei ole mingi haiglane harjumus. Internet on infot täis. Kasulikkusest ilusasti kirjutatud ka eesti keeles: https://minuperspektiiv.com/2019/08/22/ule-aastase-lapse-imetamine-kellele-ja-milleks-uneteemad-vol5/

#3494488:

Kõik naised, kes minu tutvusringkonnas on kaua imetanud, on kohutavalt lapsesse klammerdanud. Magavad koos, lapsehoidjaid ei kasutata, vähedtel vabadel tundidel, kui mees lapsega on, siis iga 5 min järgi kontrollitakse üle.

Ju on sellele ka mingi termin antud.

Mina jälle läksin osaliselt tööle tagasi, kui laps oli aastane. Laps oli isaga kodus. Ka praegu hoiavad vanavanemad tihti, kui me tööl oleme. Ja mees tegeleb enamasti igapäevakohustustega – õhtune vann-saun, unejutt jne.

Ei, sest ma ei vahi kuidas teised naised oma lapsi imetavad ja arvan, et sellised isiklikud valikud on iga naise enda valik. Kes olen mina, et öelda mis on imelik ja mis mitte? Ise imetasin 1a 1k. Lõpetasin, sest lihtsalt tundsin, et nüüd on aeg.

#3437475:

On küll imelik, jah.

Tean last, kes sai veel kolmeaastaselt rinda ja seitsmeaastaselt magas emme kaisus. Kapriisne jonnijurakas.

Hehehehee.. ma magasin ema kaisus, kuni sain 14. See pole kellegi teise asi, kes kus magab või kui kaua rinda saab. Väga üleolev suhtumine.

perversne ja punkt

Mina oleks hea meelega imetanud kauem, kuid kaks last kolmest loobusid ise üle aastasena. Keerab pea ära, suu kriipsuks ja kõik.

Kolmeaastane ei vaja seda piima, see on mõttetu harjumus ja ema võiks suuta nüüd sellest titetamisest lahti lasta, laps on juba suur. Imetasin oma lapsi ca 1a3k. See pea 3a laps juba kõnnib ja kõneleb, varsti loeb, no ei ole rinnalaps enam ju.

WHO soovitused on ennekõike vaesematele riikidele, seal, kus pole küllalt/täisväärtuslikku toitu, on igati õigustatud lapse vähemalt 2a imetamine, sest sellega tagatakse, et laps vähemalt osa toitaineid ja vitamiine kätte saab (ema keha arvelt siis küll), kui pere toit on kesine või ollakse üldse näljas. Eesti pole nii vaene arengumaa ja toitu on küllalt (väikelapse jagu ikka jätkub).

Huvitav info, aga olen skeptiline – palun viidet!

Mina plaanisin 2 aastat imetada, aga kuna üle aastane öösel tihti ärkas, tegin öise võõrutuse varem ära. Pärast seda läksid riburadapidi õhtune, lõunane ja viimaks hommikune imetamine 1.5-aastaselt. 2x päevas imetades juba hakkas piim kaduma ja ei olnud enam mugav. Väga ei jaksanud ka 🙂

Lapsele pidi ilusti seletama kogu aeg ja kompromisse tegema ja eks oli protesti ka – aga see on kõik normaalne (nt kutsikaid ka võõrutab nende ema, mitte nad ise ei loobu)

Ise tundsin siis, kui laps sai 1 a 2 k vanaks, et nüüd on imetatud küll, laps arenes parasjagu mühinal, jutustas juba, tegi nalja, mängis vennaga, kippus vahel hammustama, sõi hoogsalt muud sööki – no ei olnud ühtäkki enam beebi ja lõpetasime imetamise ära ilma erilise draamata kummagi jaoks.

Teiste valikuid ei arvusta. Tunneksin end pisut ebamugavalt suurt last (üle 2 aastast) rinna otsas nähes, kuid pigem seetõttu, et meie kultuuriruumis on see harjumatu. Arvan ka, et 2-aastase või suure lapsega saab ka muul moel sidet luua, säilitada ja lähedust pakkuda, ei pea see just läbi imetamise käima – aga samas ei usu, et imetamine ka lapsele midagi halba teeks ja kuni kellelegi midagi halba ei tee, siis pole võõraste asi kommenteerida. Kindlasti ei pea ma seda perverseks, pigem nimetaksin nii inimesi, kes imetamisest sellises kontekstis üldse mõelda oskavad.