Esileht Pereelu ja suhted Kas 31-aastasena on veel võimalik??

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 42 )

Teema: Kas 31-aastasena on veel võimalik??

Postitas:
Kägu

Tere,

Läksin hiljuti lahku elukaaslasest, põhjus lihtne: erinevad soovid elult. Nüüd olen 32-aastaselt üksi ja mõtlen, kas selles vanuses üldse on võimalik ühel naisel endale veel kedagi leida, kellega pere luua või on juba lootusetult hilja? Kas kellelgi oleks mõni julgustav lugu rääkida sellel teemal? Praegu tundub eluline seis tiba nutune ja kahtlusi on palju, ei teagi kuidas või mismoodi edasi talitada.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Tõutäkk

Tere,

Läksin hiljuti lahku elukaaslasest, põhjus lihtne: erinevad soovid elult. Nüüd olen 32-aastaselt üksi ja mõtlen, kas selles vanuses üldse on võimalik ühel naisel endale veel kedagi leida, kellega pere luua või on juba lootusetult hilja? Kas kellelgi oleks mõni julgustav lugu rääkida sellel teemal? Praegu tundub eluline seis tiba nutune ja kahtlusi on palju, ei teagi kuidas või mismoodi edasi talitada.

Ikka on võimalik. Viska aga õnged vette (kuulutused tutvumisportaalidesse) ja vaata mis näkkab. Prügikala viska vette tagasi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ilmselt loll küsimus aga kas ilma tutvumiskuututuste ja rakendusteta tänapäeval enam ei tutvutagi?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ilmselt loll küsimus aga kas ilma tutvumiskuututuste ja rakendusteta tänapäeval enam ei tutvutagi?

Ei.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Muidugi on võimalik leida. Ka 10 ja 20 aastat hiljem on. Igal ajal on, kui oled ise normaalne inimene, kellega tahetakse koos olla.

Please wait...
Postitas:
Kägu

30ndate algus on just väga hea. Enamasti on inimesel selleks ajaks finantsiliselt jalad all, ei sõltu enam vanematest või kellestki kolmandast. Oled välja kujunenud, on hobid. Tead, millise inimesega klapid, millisega mitte. Samas oled veel piidavalt noor, et võtta ette uusi asju, tutvuda uute inimestega. Naudi parem seda vallalise aega. Enesega rahul olev inimene tõmbab vastassugupoolt paremini ligi kui paaniliselt partnerit otsiv.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tere,

Läksin hiljuti lahku elukaaslasest, põhjus lihtne: erinevad soovid elult. Nüüd olen 32-aastaselt üksi ja mõtlen, kas selles vanuses üldse on võimalik ühel naisel endale veel kedagi leida, kellega pere luua või on juba lootusetult hilja? Kas kellelgi oleks mõni julgustav lugu rääkida sellel teemal? Praegu tundub eluline seis tiba nutune ja kahtlusi on palju, ei teagi kuidas või mismoodi edasi talitada.

Oleneb inimesest. On neid, kes ei leiagi seda teist, kellega koos perena toimida. Vanus ei mängi siin mingit rolli. Oma lähikonnas on pikalt kestnud need suhted, kus algul on suhe kujunenud väga aeglaselt ja kokku pole kolitud kire ajel.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tere,

Läksin hiljuti lahku elukaaslasest, põhjus lihtne: erinevad soovid elult. Nüüd olen 32-aastaselt üksi ja mõtlen, kas selles vanuses üldse on võimalik ühel naisel endale veel kedagi leida, kellega pere luua või on juba lootusetult hilja? Kas kellelgi oleks mõni julgustav lugu rääkida sellel teemal? Praegu tundub eluline seis tiba nutune ja kahtlusi on palju, ei teagi kuidas või mismoodi edasi talitada.

Kus linnas elad?
Võin soovitada kohti, kus on toredad inimesed, kellega tutvuda 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

31 on ju jumala laps alles. Loomulikult on võimalik kedagi kohata. Mul lõppes lapsepõlv alles kuskil 29 ja siis tekkis soov pere luua. 30-selt kohtasin oma meest, 32-selt abiellusime. Ma ei pea seda küll mingis edulooks, vaid harilikuks asjade käiguks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Jumalad, mujal maailmas on taiesti normaalne 30ndates vallaline olla – ega ei pea kahekumneaastaselt kohe abielluma, kolm last ja ebasobiva mehega elu lopuni. Peaasi, et mees on, eks.
Rohkem vaarikust ja enese vaartustamist, naised.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Oled sa siis 31 või 32? Otsusta ära!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tere,

Läksin hiljuti lahku elukaaslasest, põhjus lihtne: erinevad soovid elult. Nüüd olen 32-aastaselt üksi ja mõtlen, kas selles vanuses üldse on võimalik ühel naisel endale veel kedagi leida, kellega pere luua või on juba lootusetult hilja? Kas kellelgi oleks mõni julgustav lugu rääkida sellel teemal? Praegu tundub eluline seis tiba nutune ja kahtlusi on palju, ei teagi kuidas või mismoodi edasi talitada.

Mis selle vanusel viga siis on? Täiesti ok ju pere luua.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Elan Tartus

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

vanust oli 35, seljataga 10a abielu ja olemas 3 toredat last, olin olnud üksik juba 5a, kui sain omale uue silmarõõmu töölt 😉 Õigem oleks öelda, et tema leidis mind, sest ta nägi tõsist vaeva minu südame võitmiseks. Seega ära nüüd küll pead norgu lase! Kui lahkuminek värske, on kindlasti masendus suur, kuid nüüd tuleb elada endale ja tegeleda asjadega, mis sul silmad särama panevad.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kõik on võimalik! Eriti Tartus, kus ülikooliga-seotud põnevaid inimesi ja kes pole kindlasti kõik (veel) pereinimesed. Toredaid kohti, kõrtse ja üritusi, kus inimestega kohtuda on ju seal palju. Ma armastan Tartut!

Ja 31 pole kindlasti mitte mingi vanus pereloomise soovist loobuda (ehk 61 on, aga selle vanuse kogemust mu tegelikult veel pole). Käi ringi, tee endale meeldivaid asju, suhtle inimestega, kes tunduvad toredad ja küll see kõik paika loksub.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma ise sain oma mehega tuttavaks, kui olin 30. Enne seda olin aastaid üksi elanud, mulle meeldis üksi, ei kavatsenudki kunagi kellegagi kokku kolida, suhteid muidugi oli. Aga oma meest kohates käis üks klõps ära ja paari nädala pärast olime kokku kolinud, nüüd läheb 12. aasta koos. Nii et ma ei alahindaks 30ndate eluaastate võimalusi.

Mul on päris paljud tuttavad elukaaslase leidnud just 30ndates ja siis alles pere loonud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Veider nähtus, kuidas 30-aastased tänasel päeval end juba praktiliselt penskariteks peavad, kellel pole enam midagi ees. Pätsu ajal just selles vanuses abiellutigi. Nõukaaeg propageeris otse koolist abiellu astumist ja ruttu-ruttu laste sünnitamist, peale seda tehti ligi 30 aastat järjest aborte, sest 30+ sünnitaja on ju vanaeit.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ettevaatlikuks teeb see, et pole ammu tulnud uute meesterahvastega tutvuda ja olen palju kuulnud, et valetatakse. A la stiilis, et ollakse vaba aga tegelikult kodus naine ja lapsed. Kena kuulda, et on veel neid, kes 30ndates endale on suutnud pere luua, sest mulle on viimasel ajal jäänud mulje, et kui 30ndaks eluaastaks seda pole teinud, siis oled nagu maha kantud juba.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ettevaatlikuks teeb see, et pole ammu tulnud uute meesterahvastega tutvuda ja olen palju kuulnud, et valetatakse. A la stiilis, et ollakse vaba aga tegelikult kodus naine ja lapsed. Kena kuulda, et on veel neid, kes 30ndates endale on suutnud pere luua, sest mulle on viimasel ajal jäänud mulje, et kui 30ndaks eluaastaks seda pole teinud, siis oled nagu maha kantud juba.

Mis sajandus sa elad oma mõtetes? Tänapäeval on pigem see suund, et pere luuaksegi 30+. Kui ma vaatan enda 30le lähenevaid töökaaslasi, siis keegi ei kiirusta ega tunne end ka kuidagi maha kantuna. Mulle endale tundub tutvusringkonda vaadates, et need mõistlikumas vanuses (kui sarved maha joostud, elu paigas – töö, kodu jne) loodud suhted jäävad suurema tõenäosusega püsima, siis on ka mehed jõudnud sellesse ikka, et kui lapsed saadakse, siis on neist isadena ka asja. Ei ole enam seda hilispuberteedi tormakust ja eneseotsimist, 30ndates inimesed on enesekindlamad, rahulikumad, teavad, mida elus tahavad, on välja kujunenud isiksused.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Olen 36 aastane mees. Kui soovid tutvuda, siis kirjuta veiks@online.ee.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Natuke litsakas peab olema kuid mitte päris.

Please wait...
Postitas:
Kägu

No mina lahutasin 33 aastaselt. Olin 3 lapsega üksikema. Järjekord meestest koguaeg uksetaga. Leidsin sobiva mehe, olime 5 aastat koos aga kahjuks meie tulevikuplaanid ei sobinud kokku. Mees tahtis ühist last, mina mitte ja suhe vajus ära. Läksime lahku. Nüüd ka üksi, lapsed suht suured. Palju vaba aega iseendale, hobidele. Kohtamas käin ka ja puudust pole meestest. Lihtsalt ise praegu ei tunne soovi kellegagi koos hakata elama. Võibolla siis hakkaksin tundma kui lapsed kodust läinud. Mehi on maailm täis.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Olen 36 aastane mees. Kui soovid tutvuda, siis kirjuta veiks@online.ee.

Selline veiks kõlab muidugi jube ahvatlevalt.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Olen 36 aastane mees. Kui soovid tutvuda, siis kirjuta veiks@online.ee.

Selline veiks kõlab muidugi jube ahvatlevalt.

Peabki kõlama 😀 .
Tegelikult siia internetiavarustesse oma õiget meili ei pane, kuid mailiaadress peaks ikka nime sisaldama. “Veiko” oli ära võetud ja “tutvunperekoolikatega@online . ee ” ei ole ju ka normaalne 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Nüüd olen 32-aastaselt üksi ja mõtlen, kas selles vanuses üldse on võimalik ühel naisel endale veel kedagi leida, kellega pere luua või on juba lootusetult hilja?

Muidugi hilja, selles vanuses minnakse ju pensionile juba.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Olen 36 aastane mees. Kui soovid tutvuda, siis kirjuta veiks@online.ee.

Selline veiks kõlab muidugi jube ahvatlevalt.

Perekooli Veiks

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tere,

Läksin hiljuti lahku elukaaslasest, põhjus lihtne: erinevad soovid elult. Nüüd olen 32-aastaselt üksi ja mõtlen, kas selles vanuses üldse on võimalik ühel naisel endale veel kedagi leida, kellega pere luua või on juba lootusetult hilja? Kas kellelgi oleks mõni julgustav lugu rääkida sellel teemal? Praegu tundub eluline seis tiba nutune ja kahtlusi on palju, ei teagi kuidas või mismoodi edasi talitada.

Kas sa elad kuskil maakohas, kus abiellusid kõik tüdrukud oma keskkooliaegse “musiga”? Esimest korda kuulen, et tänapäeva noored arvavad, et 32 on vana kaaslase leidmiseks. Enamik ei taha lastest kuuldagi 20ndates ja paljudel pole suhet ega midagi, reisitakse ringi, elatakse välismaal, käiakse ülikoolis, tehakse karjääri, keegi ei taha, et “boyfriendi” olemasolu teda mingis linnas või riigis kinni hoiaks. 90ndatel võis see nii olla, et 32aastane naine pidi teise ringi mehi otsima minema, aga tänapäeval? On noori, kes seksisid esmakordselt alles 20ndate lõpus ja pole kaugeltki laste saamiseks valmis. Ma eriti ei usu, et sa 32 oled, see on nii vanainimese jutt, et 30ndates inimene on liiga vana.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina oma mehega tutvusin alles kolmekümneselt, esimene laps sündis kui olin 32 ja teine kui 38. Enne ei olnud ma valmiski pereeluks, minule just õige aeg. Kordagi ei tundnud, et olen kuhugi hiljaks jäämas. Ilm nähtud ja tööd ka juba tehtud, mitte, et me nüüd ei teeks kõike seda koos lastega.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina tutvusin oma mehega 31 eluaasta lõpus. Väga hea aeg:) Lapsi ei soovi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina tutvusin oma mehega 36-selt. Kõik on veel võimalik:D

Please wait...
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 42 )


Esileht Pereelu ja suhted Kas 31-aastasena on veel võimalik??