[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kui me vaatame neid nn arenenud riike, siis seal ongi väga hästi näha vabakasvatuse viljad. Seal on lapsed nagu metsloomad. Lapsed pannakse õhtul kell 7 magama (voodisse), et vanemad saaks natuke oma aega. Sisuliselt nagu paned metslooma puuri, kui soovid oma asjadega tegeleda. Külla kaasa lapsi eriti ei võeta, sest sellised lapsed hüppavad poriste saabastega pererahva magamistoas voodis ja tõmbavad pesusahtlid põrandale kummuli.
Lapsed ei ole oma arengutasemelt võrdsed täiskasvanutega. Täiskasvanu peab selgitama ja piirid paika panema, mida sobib ja mida ei sobi. Muidugi tuleb alustada rahuliku rääkimisega. Aga pikalt ei ole täiskasvanul ka otstarbekas oma aega seletamise peale kulutada. Kui ikka laps sõnadest aru ei saa, siis võib ka vitsaga nähvaka ära tõmmata. Ka loomariigis ema naksab ülekäte läinud kutsikat. Hele kiljatus, aga tekib seos: keelatud tegevus=valuaisting.
Hüsteerilised kasvatusteoreetikud, peksu (püksirihmaga korralik nüpeldamine) ei tasu siiski panna samasse ritta vitsanähvakaga või tutistamisega. [/tsitaat]
Minul oli võigas lugeda seda \”eduka\” kahe lapse ema kommentaari, kes uhkusega selgitas, et teda on rihmaga kasvatatud. Sellise väljendi kasutamisega seab ta end ühele pulgale mõistuseta loomaga, kellega tulebki rääkida peksu keeles ehk \”rihmaga kasvatada\”.
\”Rihmaga kasvatamine\” tähendab eesti keeles, et lapsevanem tunnistab ainsa karistusvahendina rihma. Teiste sõnadega napib tal mõistust, et oma last mingil muul moel kasvatada ja suunata kui füüsiline valuaisting.
Paljud toovad siin eeskujuks loomariiki. Loomad ei oska rääkida.
Mis mõttes pole täiskasvanul \”otstarbekas\” oma aega \”pikalt selgitamise\” peale kulutada? Täiskasvanu on lapsest märksa kõrgema arengutasemega ja võiks ometi aru saada, et
1) kui laps ei mõista tema juttu või ei suuda jälgida, siis tuleb rääkida teistmoodi (mitte karjudes, mitte kuskilt eemalt nähvates, mitte käsutades-kamandandes, mitte alandavaid solvanguid loopides)
2) kui lapses tärkab igasuguse jutu peale trots ja vastuhakk, siis ta kas ei mõista teo tõsidust (ja tihti vanem ka liialdab teo tõsidusega ning elab end sõimeldes lihtsalt välja – pidades seda ise ekslikult \”rääkimiseks\”) või olete lapse nii maha trampinud, et tal ei ole kunagi õigust oma arvamust avaldada omaenda isiku ja elu üle – jällegi, muutke ennast!
3) OMA LAPSE JAOKS AEGA VÕTTA ON ABSOLUUTSELT ALATI OTSTARBEKAS!
Kui kõik muu on tähtsam kui oma lapsega tegelemine ja SISULINE rääkimine temaga (mitte segi ajada käskiv-haukuvate korraldustega teisest toanurgast), siis miks teil üldse on lapsed?
Minu lapsed ei ole koerakutsikad, kes mõistavad ainult valuaistingut, ja keda mina mõistan ainult siis, kui nad toovad kuuldavale heleda valukiljatuse järjekordse vitsasähvaka või rihmanähvaka peale. Ei, ma pean OTSTARBEKAKS nendega rääkida. Ainult nii saavad nemad aru, mida mina mõtlen, ja mina aru, mida nemad mõtlevad.
Meie perekonnas on nimelt kõik mõtlemis- ja kõnevõimelised olendid.
Ja muide. Kõigil ajastutel on olnud pätte, vargaid, kaabakaid. Lugege vanu kohtutoimikuid. Ajast aega on inimesed olnud samasugused ja rohi umbes sama roheline.
Ning mitte kunagi, ka mitte taluühiskonnas ei ole peetud OTSTARBEKAKS oma järglasele põhimõtteliselt teisel vestlusminutil kätega kallale minna, ikka põhimõttel, et \”las teab oma kohta\”. Vanarahvatarkus ütleb pigem seda, et täna hoolitsed sina oma lapse, homme tema sinu kui vanainimese eest. On kõigi huvides lapsest inimene kasvatada ning kätega rääkiv inimene seda ei oska. Tema kasvatab üles \”tubli kahe lapse ema\”, kes uhkusega räägib: \”Mina kasvasin rihmaga.\”
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt 01.02 16:06; 01.02 20:17; 01.02 22:09; 02.02 00:54; 02.02 10:41; 02.02 11:07; 02.02 11:22; 02.02 11:25;