Esileht Koolilaps Kas 7-aastase jonnihoog arutu karjumise ja selili viskamisega on normaalne?

Näitan 30 postitust - vahemik 61 kuni 90 (kokku 113 )

Teema: Kas 7-aastase jonnihoog arutu karjumise ja selili viskamisega on normaalne?

Postitas:
Lihtsalt poistega

RE: Kas 7-aastase jonnihoog arutu karjumise ja selili viskamisega on normaalne?

Mina, kui täiskasvanud inimene, lähen mõnikord endast välja. Näägutan mehe kallal ja jonnin ehk jään enda arvamusele raudpolt kindlaks. Mehe silmis ma tegelikult jonnin ja ei taha tema arvamusele alluda. Nüüd võib siis öelda, et käes on see hetk, kui mees võib mulle vitsaga ühe siraka tõmmata. Eksole?
Laps on nõrgem osapool. Ta ei saa enese kaitseks mitte midagi teha, kui ema-isa ehk kõige turvalisemad inimesed maamuna peal teda löövad… Mitte midagi ei saa teha. Ta saab hoopis haiget ja nutab veeö rohkem – viha, valu, solvumise jne pärast.
Teemaalgataja, mõnikord ongi raske. Lapsed on erinevad ja nende närvisüsteem on erinev. Las laps karjub, mõnikord ongi vaja karjuda, et saaks oma halbadest emotsioonidest lahti. Usu, see läheb üle:) Kõikidest jonnivatest lastest ei kasva kriminaale ja kõik kriminaalid ei ole lapsena olnud jonnipunnid.
PS. Minu kadunud vanaema ütles alati, et jonn on Jumalast loodud, vanematele pole ainult antud kannatust seda taluda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Kas 7-aastase jonnihoog arutu karjumise ja selili viskamisega on normaalne?

kypsiseke, sinu lapse selline käitumine on epilepsiast. Ole õnnelik, et ta sul väljaspool kodu suudab kenasti käituda. See ON haigusest, epilepsiahood on ju olemas, vaatamata ravimitele. Ja epilepsiaravimid on igasuguste \”põnevate\” kõrvaltoimetega. Kuna me lõpuks leidsime, et asi on muutunud absurdseks, aga arst ikka kinnitab, et nii peabki, siis vahetasime arsti, kes muutis ravi – ta otsib alati parimat võimalust, sellist, mis laseks laspel normaalset elu elada. Depressiivsus ja mõtted stiilis \”keegi mind ei taha ega armasta ja te tahate mu surma\”, on epileptikutele omased. Nad on väga kergestiärrituvad ja kipuvad kõike väga isiklikult võtma ja üle reageerima. Meil ravi muutus aitas natuke, poiss on nüüd tunduvalt tasakaalukam, suudab end rohkem kontrollida.

Teemaalgataja – spetsialistiga võid ise rääkida, saad häid nippe, mis aitavad sul lapsel enda emotsioonidega hakkama saada 🙂 Uskumatu kui palju võib aidata üks kohtumine hea psühhoterapeudiga, mina sain küll väga häid konkreetseid nõuandeid.
Nii et SINA ISE pöördu kindlasti spetsialisti poole, selles ei ole midagi halba.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Kas 7-aastase jonnihoog arutu karjumise ja selili viskamisega on normaalne?

Ma ei tea, kust siin üks kommenteerija loeb välja, et teine kommenteerija läheb teisel minutil lapsele kätega kallale? Ja et lapsi kasvatatakse AINULT rihmaga?
Räägin endast. Olen lapsega proovinud nii rääkida kui ka olen paar korda tõmmanud vitsaga üle säärte. Rihmaga peksmist ei kujuta küll ette. Peene vitsa ja püksirihma vahel on vahe, kas ainult minu jaoks?
Rääkimisest. Vahel laps rahuneb. Aga vahel ajab laps ennast pöördesse. Ta nagu ei oska enam sealt jonnimaailmast tagasi tulla. Siis olengi paar korda kasutanud valuaistingut ¨okina ehk tõmmanud vitsaga üle jalgade. Paar korda on ka olnud, kui olen läinud tee kõrvalt või õuest vitsa tooma ja tagasi jõudes on hiirvaikus, jonni ei kuskil enam.
Aga üks vitsanähvakas on investeering tulevikku. Edaspidi piisab ähvardusest, ja laps teab, et olen võimeline selle ellu viima.
NB! lapsed teatud vanuses jonnivad enamvähem iga päev. Mõni päev jääb vahele, aga siis teine päev see-eest topelt. Kui ma olen mingi 5-aastase perioodi vältel lapsele kaks korda vitsaga üle säärte tõmmanud, kas see annab alust väita, et ma kasvatan lapsi ainult peksuga?
Mis on otstarbekas? Ma arvan, et on mingi aeg, mis on otstarbekas kulutada lapsega läbirääkimiste pidamiseks. Näiteks kindlasti on ebaotstarbekas kulutada jonniva lapsega läbi rääkimiseks kolm tundi. Täiskasvanu elus on palju kohustusi. On palgatöö, on lapsed- vabalt võib olla veel rohkem lapsi peale selle, kes hetkel jonnib – , on abikaasa, kes tahab ka tähelepanu. On kodutööd ja lõppude lõpuks peaks selleks, et olla õnnelik naine, ema ja abikaasa, saama ka natuke oma aega. Kui ma aga kulutan ütleme korra nädalas kolm tundi jonniva lapsega läbirääkimistele, siis kas see on otstarbekas? Kui mul on neid lapsi veel rohkem, ja kõik jonnivad mingi aeg? Kuidas see mõjutab mind psühholoogiliselt ja minu võimet olla õnnelik ema, naine, inimene? Ühesõnaga ma arvan, et ma olen oma perele ja ka endale selleks liiga väärtuslik vara, et üle teatud aja kulutada jonniva lapsega läbirääkimiste pidamiseks. Üle poole tunni on kindlasti liig. Eks see on kõigile veidi erinev, kustmaalt see piir läheb.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Kas 7-aastase jonnihoog arutu karjumise ja selili viskamisega on normaalne?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma ei tea, kust siin üks kommenteerija loeb välja, et teine kommenteerija läheb teisel minutil lapsele kätega kallale? Ja et lapsi kasvatatakse AINULT rihmaga?

Räägin endast. Olen lapsega proovinud nii rääkida kui ka olen paar korda tõmmanud vitsaga üle säärte. Rihmaga peksmist ei kujuta küll ette. Peene vitsa ja püksirihma vahel on vahe, kas ainult minu jaoks?

Rääkimisest. Vahel laps rahuneb. Aga vahel ajab laps ennast pöördesse. Ta nagu ei oska enam sealt jonnimaailmast tagasi tulla. Siis olengi paar korda kasutanud valuaistingut ¨okina ehk tõmmanud vitsaga üle jalgade. Paar korda on ka olnud, kui olen läinud tee kõrvalt või õuest vitsa tooma ja tagasi jõudes on hiirvaikus, jonni ei kuskil enam.

Aga üks vitsanähvakas on investeering tulevikku.
Edaspidi piisab ähvardusest, ja laps teab, et olen võimeline selle ellu viima.

NB! lapsed teatud vanuses jonnivad enamvähem iga päev. Mõni päev jääb vahele, aga siis teine päev see-eest topelt.

Mis on otstarbekas? Ma arvan, et on mingi aeg, mis on otstarbekas kulutada lapsega läbirääkimiste pidamiseks. Näiteks kindlasti on ebaotstarbekas kulutada jonniva lapsega läbi rääkimiseks kolm tundi. Täiskasvanu elus on palju kohustusi. On palgatöö, on lapsed- vabalt võib olla veel rohkem lapsi peale selle, kes hetkel jonnib – , on abikaasa, kes tahab ka tähelepanu. On kodutööd ja lõppude lõpuks peaks selleks, et olla õnnelik naine, ema ja abikaasa, saama ka natuke oma aega. Kui ma aga kulutan ütleme korra nädalas kolm tundi jonniva lapsega
läbirääkimistele, siis kas see on otstarbekas?

Kui mul on neid lapsi veel rohkem, ja kõik jonnivad mingi aeg? Kuidas see mõjutab mind psühholoogiliselt ja minu võimet olla õnnelik ema, naine, inimene?

Ühesõnaga ma arvan, et ma olen oma perele ja ka endale selleks liiga väärtuslik vara, et üle teatud aja kulutada jonniva lapsega läbirääkimiste pidamiseks. Üle poole tunni on kindlasti liig. Eks see on kõigile veidi erinev, kustmaalt see piir läheb.[/tsitaat]

Kui kommenteerija kirjutab, et teda kasvatati rihmaga, siis mul ei tule silme ette pilt inimesest, kes kaks korda viie aasta jooksul tõmbab vitsaga lapsele mööda sääri. Mulle tuleb silme ette pilt inimesest, keda peksti ja rihmaga. Kes kasvas üles teadmisega, et ema või isa võtab rihma, kui miskit ei meeldi, ja kütab kere kuumaks. Ja kes peab seda normaalseks, mis on eriti võigas.

Sõna \”rihm\” on nendes kommentaarides kasutatud läbivalt – sa oskad ju ka lugeda? Vaata siis kommentaarid läbi. Kohe alguses soovitatakse väikesele tüdrukule hakata püksirihma andma. Lugesid või jäid need kohad kõik juhuslikult vahele?

Mulle ei jää ka sinust muljet kui hellast emast, kes viie aasta jooksul paar korda kellelegi vitsaga üle säärte tõmbab, kui kirjeldad ainuüksi paari korda, kus lähed eraldi õue või üle tee vitsa andma, ja hirmust jäädaksegi kohe vait.

Investeering tulevikku ei ole mitte nähvak vitsa või sirakas rihmaga. Investeering tulevikku on usaldusliku suhte ehitamine oma lapsega. Peks kasvatab hirmu. Jah, ka löömine ja \”valuaistingutega korrale kutsumine\” kasvatab hirmu. Hiljem ka viha, häbi ja põlgust sinu kui ema vastu. Kas su praegune \”psüühiline heaolu\” kaalub üles laste psüühilise heaolu hävitamise ja teie tulevased suhted? Mõtle sellele.

Võib ka juhtuda, et su lapsed kunagi andestavad, olgu teadlikult või alateadlikult, aga selleks peavad nad olema palju empaatiavõimelisemad ja arenenumad täiskasvanud kui sina praegu.

Mul on kolm last ja loomulikult mingis eas nad jonnivad iga päev tundide kaupa. Lihtsalt enda väljaelamine on lubatud, selleks ette nähtud kohas. Last ei tule sellesse kohta saata valuaistingute abil, või sa arvad teisiti?

Kui halb käitumine on mingite probleemide väljundiks, siis tuleb välja selgitada, mis probleemid need on. Selleks ema ollaksegi.

Kui ei tule toime mitme lapsega, milleks neid siis nii palju teha? Kas sa arvad, et ainult sinu psüühiline heaolu on tähtis ja lapse asi on see tagada? Võibolla vastupidi? Et kodurahu ja kõigi heaolu tagamine on sinu kui ema, mitte väikese lapse töö? Ja et seda ei saavutata mitte toore jõu, vaid mõistuse ja natukese südamega?

Loomulikult ei ole otstarbekas kulutada kolm tundi ühegi tüli lahendamiseks lapsega. Isegi pool tundi ei ole otstarbekas. Otstarbekas on õppida konflikte lahendama, kas kirjanduse või vajadusel psühholoogi abiga, kui ollakse – vabandust! – nii s… ema, et vitsaga peksmist peetakse \”investeeringuks tulevikku\”.

Minu kolm last kuulavad mind ilma peksuta. Ju ma siis oskan rääkida, vajadusel ignoreerida (jonni) ja muud, mida sina ei oska ja ei taha ka õppida.

Endast nõrgema peksmine, löömine, valuaistingute tekitamine on põlastusväärne ja näitab saamatust ja rumalust. Vanema oma.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
elenna

RE: Kas 7-aastase jonnihoog arutu karjumise ja selili viskamisega on normaalne?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kui kommenteerija kirjutab, et teda kasvatati rihmaga, siis mul ei tule silme ette pilt inimesest, kes kaks korda viie aasta jooksul tõmbab vitsaga lapsele mööda sääri. Mulle tuleb silme ette pilt inimesest, keda peksti ja rihmaga. Kes kasvas üles teadmisega, et ema või isa võtab rihma, kui miskit ei meeldi, ja kütab kere kuumaks. [/tsitaat]Lugesid ainult selle kommentaari esimesi sõnu? Järgnes lause, et paar sirakat lapsepõlve jooksul.
[tsitaat]Sõna \”rihm\” on nendes kommentaarides kasutatud läbivalt – sa oskad ju ka lugeda? Vaata siis kommentaarid läbi. Kohe alguses soovitatakse väikesele tüdrukule hakata püksirihma andma. [/tsitaat]Tundub, nagu oleks sul mingi isiklik hirm rihma suhtes. Miks tekib sinu ajus rihmaga seoses julma peksmise pilt? Miks võtad antud soovitust nii sõna-sõnalt?
Kujuta ette, et \”rihma andma\” võib olla ülekantud tähenduses väljend.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Kas 7-aastase jonnihoog arutu karjumise ja selili viskamisega on normaalne?

Ikka tuleb ette ka parimates peredes. Mina olen öelnud, et karjumisega ei saavuta midagi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Kas 7-aastase jonnihoog arutu karjumise ja selili viskamisega on normaalne?

Ikka tuleb ette ka parimates peredes. Mina olen öelnud, et karjumisega ei saavuta midagi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Kas 7-aastase jonnihoog arutu karjumise ja selili viskamisega on normaalne?

Ikka tuleb ette ka parimates peredes. Mina olen öelnud, et karjumisega ei saavuta midagi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Kas 7-aastase jonnihoog arutu karjumise ja selili viskamisega on normaalne?

[small]elenna kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Lugesid ainult selle kommentaari esimesi sõnu? Järgnes lause, et paar sirakat lapsepõlve jooksul.
Tundub, nagu oleks sul mingi isiklik hirm rihma suhtes. Miks tekib sinu ajus rihmaga seoses julma peksmise pilt? Miks võtad antud soovitust nii sõna-sõnalt?
Kujuta ette, et \”rihma andma\” võib olla ülekantud tähenduses väljend.[/tsitaat]

Demokraatlike riikide seadustes, ka Eesti omades, defineeritakse rihma andmine piinamisena. Selle eest on ette nähtud kriminaalkaristus.
Ma ise ei ole pekstav naine, seega ei ole isiklikku hirmu rihma ees. Ei tekita ka oma lastele seda isiklikku hirmu, sest ei ole piinaja. Erinevalt ilmselt siis paljudest teistest emadest.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Kas 7-aastase jonnihoog arutu karjumise ja selili viskamisega on normaalne?

Tõmba uttu oma piinamise lobaga.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Kas 7-aastase jonnihoog arutu karjumise ja selili viskamisega on normaalne?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]elenna kirjutas:[/small]

Demokraatlike riikide seadustes, ka Eesti omades, defineeritakse rihma andmine piinamisena. Selle eest on ette nähtud kriminaalkaristus.
Ma ise ei ole pekstav naine, seega ei ole isiklikku hirmu rihma ees. Ei tekita ka oma lastele seda isiklikku hirmu, sest ei ole piinaja. Erinevalt ilmselt siis paljudest teistest emadest. [/tsitaat]

Sul tundub tõsine probleem olevat, see on kõrvalvaatajale selgelt nähtav, aga see selleks. Hinga sügavalt sisse-välja ja püüa rahuneda.

Teemaalgatajale, minu jaoks ei ole 7-aastase lapse nii ekstreemne jonnihoog tavapärane ning minu arvates ei saa sellist olukorda lahendada ei vitsa ega pika pai ning kallistusega.
Eks ta tunned oma last paremini ning tead mis sellise hüsteeriahoo vallandab.
Kui end ebakindlalt tunned ning lapse pärast muretsed, pöördu psühholoogi poole ning küsi nõu. Edu!

Please wait...
Postitas:
paadund perekoolik

RE: Kas 7-aastase jonnihoog arutu karjumise ja selili viskamisega on normaalne?

[small]kriit kirjutas:[/small]
[tsitaat]
Kolmandaks – autoriteet peab olema paigas. Meil oli koolis kunagi üks õpetaja, kes andis tunde suurematele klassidele, kuid kes asendas kord üht meie õpetajat. Selle õpetajaga käis kaasas lugu, kuidas ta olevat kord kahel, tunnis rääkival poisil, kratist kinni võtnud ja nende pead täie hooga kokku löönud. Halb? Muidugi! Aga tema tunnis polnud sellest ajast mingit kobinat.
[/tsitaat]

Õudselt kurb, kui õpetaja ainus viis autoriteeti saavutada on vägivald. See, et õpilased hirmust peksa saada suud kinni hoiavad, pole nüüd küll asi, millega uhkustada või mida takka kiita. See pole autoriteetsus, vaid autoritaarsus. Enda lapsele sooviksid sellist õpetajat? Mina küll mitte. Õnneks siin riigis, kus ma elan, ei tuleks selline kasvatusviis kõne allagi.

Tõesti paneb imestama, kui paljud peavad vägivalda õigustatuks. Väike, arenev inimene, kes oma tunnetega toime ei tule… ja siis selle asemel, et lapsevanemalt, sellelt kõige-kõige tähtsamalt inimeselt oma elus, tuge ja abi saada, saab ta hoopis keretäie peksa!

Kuidas te, rihmutajad, oma lastele õpetate, et teisi lüüa ei tohi? Vägivallaga vägivallatuse õpetamine kõlab kangesti absurdselt. Või tohib lüüa ainult endast väetimat? Ja mis east alates siis vastu võib äsada? Olen kindel, et teismelisele tundub ühel päeval mõni lapsevanema keeld või käsk kindlasti ka väga põhjendamatu ja arulage. Ja mees, kuidas temaga lood on, saab ka tutaka, kui valesti käitub?

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Kas 7-aastase jonnihoog arutu karjumise ja selili viskamisega on normaalne?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kui me vaatame neid nn arenenud riike, siis seal ongi väga hästi näha vabakasvatuse viljad. Seal on lapsed nagu metsloomad. Lapsed pannakse õhtul kell 7 magama (voodisse), et vanemad saaks natuke oma aega. Sisuliselt nagu paned metslooma puuri, kui soovid oma asjadega tegeleda. Külla kaasa lapsi eriti ei võeta, sest sellised lapsed hüppavad poriste saabastega pererahva magamistoas voodis ja tõmbavad pesusahtlid põrandale kummuli.
Lapsed ei ole oma arengutasemelt võrdsed täiskasvanutega. Täiskasvanu peab selgitama ja piirid paika panema, mida sobib ja mida ei sobi. Muidugi tuleb alustada rahuliku rääkimisega. Aga pikalt ei ole täiskasvanul ka otstarbekas oma aega seletamise peale kulutada. Kui ikka laps sõnadest aru ei saa, siis võib ka vitsaga nähvaka ära tõmmata. Ka loomariigis ema naksab ülekäte läinud kutsikat. Hele kiljatus, aga tekib seos: keelatud tegevus=valuaisting.
Hüsteerilised kasvatusteoreetikud, peksu (püksirihmaga korralik nüpeldamine) ei tasu siiski panna samasse ritta vitsanähvakaga või tutistamisega. [/tsitaat]

Mina elan ka ühes sellises – nagu sa ise ütled – arenenud riigis. Ma ei tea, kus sina elad, aga minu lapse sõprade hulgas küll sinu kirjeldatud metsalisi ei leidu. Külas on käinud meil siin lapsi lasteaiast saadik, pole keegi sahtleid pahupidi keeranud või saabastega (saapad jäetakse meil ikka esikusse) voodis karanud. Viisakad on ka, oskavad tänada ja paluda. Jah, julged ja enesekindlad on küll, söandavad täiskasvanutega juttugi ajada.

Magama lähevad võrdlemisi varakult jah, enamasti kella 20 ajal. Aga seda mitte isoleerimiseks, vaid seetõttu, et siin lasteaias lõunaund ei magata.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
kriit

RE: Kas 7-aastase jonnihoog arutu karjumise ja selili viskamisega on normaalne?

[small]paadund perekoolik kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]kriit kirjutas:[/small]

Õudselt kurb, kui õpetaja ainus viis autoriteeti saavutada on vägivald. See, et õpilased hirmust peksa saada suud kinni hoiavad, pole nüüd küll asi, millega uhkustada või mida takka kiita. See pole autoriteetsus, vaid autoritaarsus. Enda lapsele sooviksid sellist õpetajat? Mina küll mitte. Õnneks siin riigis, kus ma elan, ei tuleks selline kasvatusviis kõne allagi.
[/tsitaat]

Tegelikult küll. Mind kui lapsevanemat, kelle laps soovib koolis õppida ja kelle klassis pidevalt mingid lapsed seletavad ja tunni ajal mööda klassi ringi tolgendavad, ei huvitaks ausalt öeldes vahendid, millega õpetaja oma tunnis vaikuse ja korra tagab. Ausalt. Aga tänapäeval ongi ju asi selles, et õpetaja ei saa midagi teha. Ta ei tohi midagi teha, vaid peab laskma nagu lammas ennast mõnitada. Tere tulemast lastesõbralikku ühiskonda!

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Kas 7-aastase jonnihoog arutu karjumise ja selili viskamisega on normaalne?

[small]kriit kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]paadund perekoolik kirjutas:[/small]

Tegelikult küll. Mind kui lapsevanemat, kelle laps soovib koolis õppida ja kelle klassis pidevalt mingid lapsed seletavad ja tunni ajal mööda klassi ringi tolgendavad, ei huvitaks ausalt öeldes vahendid, millega õpetaja oma tunnis vaikuse ja korra tagab. Ausalt. Aga tänapäeval ongi ju asi selles, et õpetaja ei saa midagi teha. Ta ei tohi midagi teha, vaid peab laskma nagu lammas ennast mõnitada. Tere tulemast lastesõbralikku ühiskonda![/tsitaat]
Siis ka ei huvitaks, kui see oleks sinu lapse pea, mida kokku kolksatatakse?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
kriit

RE: Kas 7-aastase jonnihoog arutu karjumise ja selili viskamisega on normaalne?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]kriit kirjutas:[/small]

Siis ka ei huvitaks, kui see oleks sinu lapse pea, mida kokku kolksatatakse?[/tsitaat]

Ei, ma oleksin siis maruvihane. Juhul muidugi, kui mu laps oleks vaimse puudega ega saaks aru, millised on koolis reeglid ja kuidas tunnis tuleb käituda. Aga tavaolukorras klassifitseeruks see vanasõna \”omad vitsad peksavad\” teemavaldkonda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Kas 7-aastase jonnihoog arutu karjumise ja selili viskamisega on normaalne?

[small]kriit kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Ei, ma oleksin siis maruvihane. Juhul muidugi, kui mu laps oleks vaimse puudega ega saaks aru, millised on koolis reeglid ja kuidas tunnis tuleb käituda. Aga tavaolukorras klassifitseeruks see vanasõna \”omad vitsad peksavad\” teemavaldkonda.[/tsitaat]

Päris kole on lugeda sellise täiskasvanu juttu, kes on kellegi lapsevanem, aga kelle maailm on täiesti must-valge:

jonn tuleb rihmaga välja peksta 7-aastasest, muidu ootab 7-aastast vangla – vanasti peksti kõiki ja keegi ei läinud pätiks, kui ainult, siis mingid sellised, keda ei viitsitud kasvatada, st ei viitsitud peksta;

või: koolis istuvad lapsed kas kukununnude nägudega, käed põlvedel, ja kuulavad õpetajat – või, teine variant, lapsed on vaimse puudega;

või: õpetajal peaks igasuguse korrarikkumise lõpetamiseks olema lubatud päid kokku peksta, sest kui ei ole lubatud, siis ta ju lihtsalt vahib lamba näoga, aga vaimse puudega pätikari märatseb klassis

jne. jne. jne.

Sõnavõttudest kõlab läbi vägivaldsus ja lühinägelik arusaam, et autoriteet põhineb sellel, et ollakse füüsiliselt tugevam.

Selge see, et sellise loogikaga inimesel on tõesti väga raske end jutuga arusaadavaks teha, aga võibolla peaks õppima olukordi ka natuke lahti mõtestama ja asjade põhjuslikke seoseid nägema?

Äkki saaksid ka aru, et vaimse puudega pole mitte varateismelised, keda hullunud õpetaja nõukaajal päidpidi kokku peksis, vaid pigem selline õpetaja? Et 7-aastane võibolla ei talitsegi eriti oma emotsioone, kui kodus hüsteeritseb, kuid talle rihmaga kallale minev ema ei õpeta enesevalitsuse kohta ka midagi kasulikku?

Muidugi oled teretulnud mulle ka lühidalt vastama, et ära mölise või muud tüüpilist, aga äkki ikkagi võtad aja maha ja analüüsid natuke omaenda juttu.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
kriit

RE: Kas 7-aastase jonnihoog arutu karjumise ja selili viskamisega on normaalne?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
Muidugi oled teretulnud mulle ka lühidalt vastama, et ära mölise või muud tüüpilist, aga äkki ikkagi võtad aja maha ja analüüsid natuke omaenda juttu. [/tsitaat]

Ei no milleks? Ma ootan sind peale tööd täna rihmaga tänavanurgal. Tead küll, millisel.

Please wait...
Postitas:
elenna

RE: Kas 7-aastase jonnihoog arutu karjumise ja selili viskamisega on normaalne?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Demokraatlike riikide seadustes, ka Eesti omades, defineeritakse rihma andmine piinamisena. Selle eest on ette nähtud kriminaalkaristus. [/tsitaat]Jah, selles on sul õigus.
Aga sa ei saa aru, et hoopis sinu arvamus on must-valge. Sina näed hirmuvalitsust, peksmist ja piinamist ka seal, kus teiste jaoks on ainult sõnad.
\”Tuleks rihma anda\”, \”vitsa väärt tegu\” on kõigest sõnad, hinnang. Mitte üleskutse last peksta.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Kas 7-aastase jonnihoog arutu karjumise ja selili viskamisega on normaalne?

Mul kodus kaks tütart, kes tülitsevad lausa hullumiseni. Minu vaimne tervis on sellest väga kahjustatud. Ma tõesti ei uskunud, et nii saavad kaks oma pere last üksteist kiusata. Kuidas ma annan neile märku, et selline kiusamine ja lastevaheline vägivald on täiesti vastuvõetamatu. Ma olen mitu aastat rääkinud, rääkinud, rääkinud ja veel kord rääkinud. Tulemuseks on see, et karistust neil ei ole – karistus ei ole nende jaoks see, et ma tõstan nad eraldi tubadesse ja teen \”Aja maha võtmist\”.

Paari tunni pärast on olukord taas katastroofiline. Röögitakse läbi hammaste \”Kao siit minema, totakas, lollakas, idioot!\” Juurde käib rusikaga pähe, käest näpistamine, sülitamine jne. Üksteisest möödudes pannakse tou kirja. Seletan lastele, et sellega teevad nad mulle haiget, see on minu kodu ka, kus soovin rahulikult elada, oma pere tuleb hoida, ei tehta haiget jne. Ma tunnen, et ma ei suuuuuuuda enam.

Mida tegema pean? Kust läheb see piir, et annan vitsaga nähvaka ära ning minu vaimne tervis – kas tõesti pean pere maha jätma ja ise minema tõmbama, et saaks veidigi rahu? Mees hullumas, mina hullumas – sellised lasped ajavad hulluks (algataja on tavaliselt vanem tütar, süüa me ühiselt ei saa – toimub jalgadega togimine, keele näitamine, teise halvustamine). Lastega kuhugi koos ei taha minna – nad kisklevad autos. Iga tüli puhul ma SELETAN. Ma ei jaksa enam. Ükikuna on mõlema lapsega väga tore käia.

Antke need rääkijad/seletajad nüüd nõu, kuidas rääkimisega last asjadest aru saama panna? Olen ka lapsega seletanud, et mis meetodeid ma peaksin kasutama, et ta aru saaks – rääkimine on talle taustamüra. Räägin talle, et kui seletamisest ja rääkimisest aru ei saa, siis tuleb kuidagi teise meetodiga selgeks teha, et ma sooviksin rahulikus kodus elada. Selle kohta küsitakse täiesti teisest dimensioonist,et millal ma õue saan, tahan seda filmi vaadata.

Lihtsalt tundub, et mõni laps saab arutlusest aru, mõni laps ei saa. Miks ta siis seletamisest ARU EI SAA!?!? Ma ei räägi ju hiina keeles.

Kogu aeg hoian ennast tagasi, et last vitsaga ei tohi ju lüüa, aga mina tahan oma kodust ära põgeneda…. Kumb lapsele parem on? Vaimuhaiglas elav ema või oma väga selge seisukoha (oma pingeid teiste peal välja ei elata, igavusest teisi ei lööda, kiusata, nokita, karjuta, jonnita) väljendamine – võtan kasutusele ükskõik mis meetodid, et minu kodus rahu oleks võimalik elada, vitsasahmakas.
Meil veel 9-aastane karjub ja hüppab paarisjalgadel kisada, kui midagi ei saa, tohi. Iga kord RÄÄGIN, SELETAN, Mõttetu! Võin peaga vastu seina taguda – on efektiivsem.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Kas 7-aastase jonnihoog arutu karjumise ja selili viskamisega on normaalne?

[small]elenna kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Jah, selles on sul õigus.
Aga sa ei saa aru, et hoopis sinu arvamus on must-valge. Sina näed hirmuvalitsust, peksmist ja piinamist ka seal, kus teiste jaoks on ainult sõnad.
\”Tuleks rihma anda\”, \”vitsa väärt tegu\” on kõigest sõnad, hinnang. Mitte üleskutse last peksta.[/tsitaat]

Võibolla sinu jaoks on need ainult sõnad. Paljude jaoks ei ole: siin teemas on mitmeid kommentaare, kus just nimelt kutsutakse üles peksma, valuaistinguid tekitama, valukiljatusi esile kutsuma jne. Ning tõepoolest, sellise asja suhtes olen ma väga must-valge. Mõne asja suhtes elus tulebki olla must-valge, et ei kasvatataks inimesi, kes hilisemas elus räägivad, et \”mees on superisa ja mind ta ka ei peksa, mõnikord lööb\”.

Muide, mida see lapsele õpetab, kui teda pidevalt verbaalselt ähvardatakse rihma või vitsaga? Kas ongi valida ainult sedasorti rääkimine, mis on peksuga ähvardamine, karjumine või sõim, või siis võsast vitsa toomine ja sellega valuaistingute tekitamine (kriit jm teised emad peavad siin teemas sellist käitumist \”investeeringuks tulevikku\”)?

Miks on vaja piinamisakti (mida rihmaga löömine valu tekitamiseks, hirmu ja alanduse sisendamiseks ju on) kuidagi läbi lillede nimetada? Miks läheb peksja vanem endast välja, kui teda peksjaks nimetada? Miks te häbenete oma kalduvust kätega rääkida, kui peate seda ise õigeks asjaks?

Mina ei häbene seda, et olen laste kehalise väärkohtlemise suhtes must-valgel seisukohal.

Ja ka verbaalne vägivald on vägivald. Raske on arvata hästi Kriiditaolistest emadest, kes muretult lahmivad, et tundi segav laps on \”vaimse puudega\”. Sellises kodus ilmselt tähendabki lapsega pahandusest rääkimine lapsevanema vulgaarset sõimu, mida ta ise peab \”ainult sõnadeks, mis midagi ei tähenda\” ja sellisest \”suhtlemisest\” võib peks ehk paremgi olla. Kurb, et mõnes kodus ongi ainult need valikud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Maxine

RE: Kas 7-aastase jonnihoog arutu karjumise ja selili viskamisega on normaalne?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma ei tea, kust siin üks kommenteerija loeb välja, et teine kommenteerija läheb teisel minutil lapsele kätega kallale? Ja et lapsi kasvatatakse AINULT rihmaga?
Räägin endast. Olen lapsega proovinud nii rääkida kui ka olen paar korda tõmmanud vitsaga üle säärte. Rihmaga peksmist ei kujuta küll ette. Peene vitsa ja püksirihma vahel on vahe, kas ainult minu jaoks?
Rääkimisest. Vahel laps rahuneb. Aga vahel ajab laps ennast pöördesse. Ta nagu ei oska enam sealt jonnimaailmast tagasi tulla. Siis olengi paar korda kasutanud valuaistingut ¨okina ehk tõmmanud vitsaga üle jalgade. Paar korda on ka olnud, kui olen läinud tee kõrvalt või õuest vitsa tooma ja tagasi jõudes on hiirvaikus, jonni ei kuskil enam.
Aga üks vitsanähvakas on investeering tulevikku. Edaspidi piisab ähvardusest, ja laps teab, et olen võimeline selle ellu viima.
NB! lapsed teatud vanuses jonnivad enamvähem iga päev. Mõni päev jääb vahele, aga siis teine päev see-eest topelt. Kui ma olen mingi 5-aastase perioodi vältel lapsele kaks korda vitsaga üle säärte tõmmanud, kas see annab alust väita, et ma kasvatan lapsi ainult peksuga?
Mis on otstarbekas? Ma arvan, et on mingi aeg, mis on otstarbekas kulutada lapsega läbirääkimiste pidamiseks. Näiteks kindlasti on ebaotstarbekas kulutada jonniva lapsega läbi rääkimiseks kolm tundi. Täiskasvanu elus on palju kohustusi. On palgatöö, on lapsed- vabalt võib olla veel rohkem lapsi peale selle, kes hetkel jonnib – , on abikaasa, kes tahab ka tähelepanu. On kodutööd ja lõppude lõpuks peaks selleks, et olla õnnelik naine, ema ja abikaasa, saama ka natuke oma aega. Kui ma aga kulutan ütleme korra nädalas kolm tundi jonniva lapsega läbirääkimistele, siis kas see on otstarbekas? Kui mul on neid lapsi veel rohkem, ja kõik jonnivad mingi aeg? Kuidas see mõjutab mind psühholoogiliselt ja minu võimet olla õnnelik ema, naine, inimene? Ühesõnaga ma arvan, et ma olen oma perele ja ka endale selleks liiga väärtuslik vara, et üle teatud aja kulutada jonniva lapsega läbirääkimiste pidamiseks. Üle poole tunni on kindlasti liig. Eks see on kõigile veidi erinev, kustmaalt see piir läheb.[/tsitaat]

Ja siis läheb ja virutab see sinu valuaistingu kui probleemide lahendamise võtte omandanud laps teisele lapsele, kes temaga nõus ei ole ja jonnakalt oma vaateid kaitseb. Kuna koolis vitsa käepärast pole, siis teeb ta seda rusikaga, et oleks mõjuvam. Ja sa ei saa öelda, et su laps tegi valesti, kuna sa oled ise teda niiviisi õpetanud probleeme lahendama. Ja siis me imestame, miks esineb koolides/lasteaedades niipalju laste omavahelist vägivalda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Kas 7-aastase jonnihoog arutu karjumise ja selili viskamisega on normaalne?

õigus, maxine. aga kui lapsed juba nagunii taovad ja kisuvad ja teevad sõnadega üksteist maha. siis teevad nad seda ka nagunii ka mujal, sõltumata sellest, kas ema annaks vitsa või mitte.
nad teevad seda juba niigi. aga kas sa ei arva, et selline vitsasaamine tuleks neile, kui välk selgest taevast ja ehmataks paremini käituma.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Kas 7-aastase jonnihoog arutu karjumise ja selili viskamisega on normaalne?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]õigus, maxine. aga kui lapsed juba nagunii taovad ja kisuvad ja teevad sõnadega üksteist maha. siis teevad nad seda ka nagunii ka mujal, sõltumata sellest, kas ema annaks vitsa või mitte.
nad teevad seda juba niigi. aga kas sa ei arva, et selline vitsasaamine tuleks neile, kui välk selgest taevast ja ehmataks paremini käituma. [/tsitaat]

Esimene kord võibolla ehmataks. Edaspidi tuleks hakata järjest kõvemini lööma. Ja kisa oleks ka palju rohkem.

Pigem on vaja jõuda selgusele, miks nad nii kohutavalt käituvad. Ja ei ole ju häbiasi pöörduda vajadusel psühholoogi juurde. Õpivad nemad omavahel paremini toime tulema ja vanemad paremini toime tulema nende omavaheliste tülidega jne. Ega nad ju teie ärritamiseks ei kiskle. Ennekõike nad ärritavad teineteist ja see, et kellelegi veel närvidele käivad, tundub neile teise- ja kolmandajärguline.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Kas 7-aastase jonnihoog arutu karjumise ja selili viskamisega on normaalne?

aga kas sa ei arva, et et kogemus vitsa saada on nii ebameeldiv, et järgmine kord juba lubadus et sellise käitumise peale saavad vitsa, distsiplineerib?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Maxine

RE: Kas 7-aastase jonnihoog arutu karjumise ja selili viskamisega on normaalne?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]õigus, maxine. aga kui lapsed juba nagunii taovad ja kisuvad ja teevad sõnadega üksteist maha. siis teevad nad seda ka nagunii ka mujal, sõltumata sellest, kas ema annaks vitsa või mitte.
nad teevad seda juba niigi. aga kas sa ei arva, et selline vitsasaamine tuleks neile, kui välk selgest taevast ja ehmataks paremini käituma. [/tsitaat]

Lapsed ei tuleks selle peale, et probleeme tagumise ja peksmisega lahendada, kui vanemad selles osas eeskuju ei näitaks. Minu 1. klassi lapsega oli hiljuti juhtum, kus ta läks ühele klassivennale, keda teine parasjagu togis, appi, lihtsalt seisis käed laiali nende vahele ja siis see togija virutas talle rusikaga vastu nägu, nii et üks piimahammas tuli ära. Minu laps vastu ei löönud. Asi jõudis õnneks kooli juhtkonnani ja sai õiglase lahenduse. Minu laps sai kõvasti kiita. Sa tõesti arvad, et laps, kes pole kodus kunagi vägivalda näinud, kelle vanemad on talle pidevalt selgitanud, et vägivallaga ei saa probleeme lahendada, läheb heast peast süütut kaaslast peksma? See, et koolis esineb taolist peksmist massiliselt, näitab, et ka kodudes esineb vägivalda massiliselt. Osalesin hiljuti just selleteemalisel koosolekul ja need arvud vägivalla esinemise kohta kodudes, mis olid selgunud küsitluse teel, olid uskumatud. Küsitleti ka koolilapsi ja umbes 40 % küsitletutest väitis, et nad on kodus vägivallaga kokku puutunud. Küsitlus ei puudutanud ainult lapsi, vaid ka mehe ja naise omavahelisi suhteid.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Kas 7-aastase jonnihoog arutu karjumise ja selili viskamisega on normaalne?

kas me oleme ikka ühelt planeedilt, maxine? juba pisikesed lapsed, kel on malbed emad,lahendavad tülisid teiste lastega löömise teel.
see löömine on neil väga sees, võib nii öelda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Kas 7-aastase jonnihoog arutu karjumise ja selili viskamisega on normaalne?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]aga kas sa ei arva, et et kogemus vitsa saada on nii ebameeldiv, et järgmine kord juba lubadus et sellise käitumise peale saavad vitsa, distsiplineerib?
[/tsitaat]

Mõneks ajaks natuke küll. Kuid kohe kindlasti ei õpeta see kummalegi enesevalitsust (mis on praegu suur osa nii sinu kui nende probleemist – st nende puudulik enesevalitsus häirib kõiki), ei õpeta midagi eneseväärikuse ja teiste austamise kohta (kirjeldad nende omavahelist sõimlemist inetute sõnadega), ei õpeta probleeme lahendama (kellelegi peale oma lapse ei saa ka \”poolseaduslikult\” kallale minna, ükskõik kui vihane oled) ja ei lahenda ammugi vits nende omavaheliste konfliktide põhjuseid.

Seetõttu on minu meelest vitsaandmine antud juhul täiesti mõttetu, selle ainus kasutegur on sinupoolne viha väljaelamine. Sisuliselt käitud siis nendega nagu nemad tavaliselt omavahel.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Kas 7-aastase jonnihoog arutu karjumise ja selili viskamisega on normaalne?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]kas me oleme ikka ühelt planeedilt, maxine? juba pisikesed lapsed, kel on malbed emad,lahendavad tülisid teiste lastega löömise teel.
see löömine on neil väga sees, võib nii öelda. [/tsitaat]

Väikelaps (alla kahene) ei oska piisavalt rääkida (teised temasugused, kellega tal on erimeelsusi, ka ei oska). Sellepärast lööbki. Teine asi on see, et ei suudeta end valitseda ja oma impulsse kontrollida ning konfliktilahendamise oskust ja kogemust on vähe.

Juba 3-4-aastane on suuteline lahendama tülid sõnadega ja hoiduma löömisest, kui talle on seda kodus järjepidevalt õpetatud.

Samamoodi ei tule tulevased naisepeksjad kodudest, kus isa on ema austanud (ja vastupidi) ning lapsi ei õpetata rihma, vaid eeskujuga.

Teistele haiget tegemine, puudulik enesevalitsus, suutmatus näha peale enda ka teiste tundeid ja käitumise põhjuseid – see on normaalne 2-aastase puhul, kuid täiesti ebanormaalne täiskasvanu ja tegelikult ka suure lapse puhul. Ennekõike vastutavad täiskasvanud, kelle asi on lapsi kasvatada ja suunata. Mitte rihma, vaid mõistuse ja südamega.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Maxine

RE: Kas 7-aastase jonnihoog arutu karjumise ja selili viskamisega on normaalne?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]kas me oleme ikka ühelt planeedilt, maxine? juba pisikesed lapsed, kel on malbed emad,lahendavad tülisid teiste lastega löömise teel.
see löömine on neil väga sees, võib nii öelda. [/tsitaat]

Järelikult vaatavad sinu tutvuskonna malbed emad lihtsalt malbelt pealt, kuidas nende lapsed teisi löövad, ilma selgitustööd tegemata. Kui ema oma väikelapse poolset löömist normaalseks peab, siis järelikult on see tema kodus normaalne olnud. Ja ma ei julgeks kindlalt väita, et väljaspoole paistev malbe ema ka tegelikult malbe on või et ta ei ela koos sadismile kalduva mehega.

Please wait...
Näitan 30 postitust - vahemik 61 kuni 90 (kokku 113 )


Esileht Koolilaps Kas 7-aastase jonnihoog arutu karjumise ja selili viskamisega on normaalne?

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.