Teema: Kas 7-aastase jonnihoog arutu karjumise ja selili viskamisega on normaalne?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma ei tea, kust siin üks kommenteerija loeb välja, et teine kommenteerija läheb teisel minutil lapsele kätega kallale? Ja et lapsi kasvatatakse AINULT rihmaga?

Räägin endast. Olen lapsega proovinud nii rääkida kui ka olen paar korda tõmmanud vitsaga üle säärte. Rihmaga peksmist ei kujuta küll ette. Peene vitsa ja püksirihma vahel on vahe, kas ainult minu jaoks?

Rääkimisest. Vahel laps rahuneb. Aga vahel ajab laps ennast pöördesse. Ta nagu ei oska enam sealt jonnimaailmast tagasi tulla. Siis olengi paar korda kasutanud valuaistingut ¨okina ehk tõmmanud vitsaga üle jalgade. Paar korda on ka olnud, kui olen läinud tee kõrvalt või õuest vitsa tooma ja tagasi jõudes on hiirvaikus, jonni ei kuskil enam.

Aga üks vitsanähvakas on investeering tulevikku.
Edaspidi piisab ähvardusest, ja laps teab, et olen võimeline selle ellu viima.

NB! lapsed teatud vanuses jonnivad enamvähem iga päev. Mõni päev jääb vahele, aga siis teine päev see-eest topelt.

Mis on otstarbekas? Ma arvan, et on mingi aeg, mis on otstarbekas kulutada lapsega läbirääkimiste pidamiseks. Näiteks kindlasti on ebaotstarbekas kulutada jonniva lapsega läbi rääkimiseks kolm tundi. Täiskasvanu elus on palju kohustusi. On palgatöö, on lapsed- vabalt võib olla veel rohkem lapsi peale selle, kes hetkel jonnib – , on abikaasa, kes tahab ka tähelepanu. On kodutööd ja lõppude lõpuks peaks selleks, et olla õnnelik naine, ema ja abikaasa, saama ka natuke oma aega. Kui ma aga kulutan ütleme korra nädalas kolm tundi jonniva lapsega
läbirääkimistele, siis kas see on otstarbekas?

Kui mul on neid lapsi veel rohkem, ja kõik jonnivad mingi aeg? Kuidas see mõjutab mind psühholoogiliselt ja minu võimet olla õnnelik ema, naine, inimene?

Ühesõnaga ma arvan, et ma olen oma perele ja ka endale selleks liiga väärtuslik vara, et üle teatud aja kulutada jonniva lapsega läbirääkimiste pidamiseks. Üle poole tunni on kindlasti liig. Eks see on kõigile veidi erinev, kustmaalt see piir läheb.[/tsitaat]

Kui kommenteerija kirjutab, et teda kasvatati rihmaga, siis mul ei tule silme ette pilt inimesest, kes kaks korda viie aasta jooksul tõmbab vitsaga lapsele mööda sääri. Mulle tuleb silme ette pilt inimesest, keda peksti ja rihmaga. Kes kasvas üles teadmisega, et ema või isa võtab rihma, kui miskit ei meeldi, ja kütab kere kuumaks. Ja kes peab seda normaalseks, mis on eriti võigas.

Sõna \”rihm\” on nendes kommentaarides kasutatud läbivalt – sa oskad ju ka lugeda? Vaata siis kommentaarid läbi. Kohe alguses soovitatakse väikesele tüdrukule hakata püksirihma andma. Lugesid või jäid need kohad kõik juhuslikult vahele?

Mulle ei jää ka sinust muljet kui hellast emast, kes viie aasta jooksul paar korda kellelegi vitsaga üle säärte tõmbab, kui kirjeldad ainuüksi paari korda, kus lähed eraldi õue või üle tee vitsa andma, ja hirmust jäädaksegi kohe vait.

Investeering tulevikku ei ole mitte nähvak vitsa või sirakas rihmaga. Investeering tulevikku on usaldusliku suhte ehitamine oma lapsega. Peks kasvatab hirmu. Jah, ka löömine ja \”valuaistingutega korrale kutsumine\” kasvatab hirmu. Hiljem ka viha, häbi ja põlgust sinu kui ema vastu. Kas su praegune \”psüühiline heaolu\” kaalub üles laste psüühilise heaolu hävitamise ja teie tulevased suhted? Mõtle sellele.

Võib ka juhtuda, et su lapsed kunagi andestavad, olgu teadlikult või alateadlikult, aga selleks peavad nad olema palju empaatiavõimelisemad ja arenenumad täiskasvanud kui sina praegu.

Mul on kolm last ja loomulikult mingis eas nad jonnivad iga päev tundide kaupa. Lihtsalt enda väljaelamine on lubatud, selleks ette nähtud kohas. Last ei tule sellesse kohta saata valuaistingute abil, või sa arvad teisiti?

Kui halb käitumine on mingite probleemide väljundiks, siis tuleb välja selgitada, mis probleemid need on. Selleks ema ollaksegi.

Kui ei tule toime mitme lapsega, milleks neid siis nii palju teha? Kas sa arvad, et ainult sinu psüühiline heaolu on tähtis ja lapse asi on see tagada? Võibolla vastupidi? Et kodurahu ja kõigi heaolu tagamine on sinu kui ema, mitte väikese lapse töö? Ja et seda ei saavutata mitte toore jõu, vaid mõistuse ja natukese südamega?

Loomulikult ei ole otstarbekas kulutada kolm tundi ühegi tüli lahendamiseks lapsega. Isegi pool tundi ei ole otstarbekas. Otstarbekas on õppida konflikte lahendama, kas kirjanduse või vajadusel psühholoogi abiga, kui ollakse – vabandust! – nii s… ema, et vitsaga peksmist peetakse \”investeeringuks tulevikku\”.

Minu kolm last kuulavad mind ilma peksuta. Ju ma siis oskan rääkida, vajadusel ignoreerida (jonni) ja muud, mida sina ei oska ja ei taha ka õppida.

Endast nõrgema peksmine, löömine, valuaistingute tekitamine on põlastusväärne ja näitab saamatust ja rumalust. Vanema oma.

Ikka tuleb ette ka parimates peredes. Mina olen öelnud, et karjumisega ei saavuta midagi.

Ikka tuleb ette ka parimates peredes. Mina olen öelnud, et karjumisega ei saavuta midagi.

Tõmba uttu oma piinamise lobaga.

[small]kriit kirjutas:[/small]
[tsitaat]
Kolmandaks – autoriteet peab olema paigas. Meil oli koolis kunagi üks õpetaja, kes andis tunde suurematele klassidele, kuid kes asendas kord üht meie õpetajat. Selle õpetajaga käis kaasas lugu, kuidas ta olevat kord kahel, tunnis rääkival poisil, kratist kinni võtnud ja nende pead täie hooga kokku löönud. Halb? Muidugi! Aga tema tunnis polnud sellest ajast mingit kobinat.
[/tsitaat]

Õudselt kurb, kui õpetaja ainus viis autoriteeti saavutada on vägivald. See, et õpilased hirmust peksa saada suud kinni hoiavad, pole nüüd küll asi, millega uhkustada või mida takka kiita. See pole autoriteetsus, vaid autoritaarsus. Enda lapsele sooviksid sellist õpetajat? Mina küll mitte. Õnneks siin riigis, kus ma elan, ei tuleks selline kasvatusviis kõne allagi.

Tõesti paneb imestama, kui paljud peavad vägivalda õigustatuks. Väike, arenev inimene, kes oma tunnetega toime ei tule… ja siis selle asemel, et lapsevanemalt, sellelt kõige-kõige tähtsamalt inimeselt oma elus, tuge ja abi saada, saab ta hoopis keretäie peksa!

Kuidas te, rihmutajad, oma lastele õpetate, et teisi lüüa ei tohi? Vägivallaga vägivallatuse õpetamine kõlab kangesti absurdselt. Või tohib lüüa ainult endast väetimat? Ja mis east alates siis vastu võib äsada? Olen kindel, et teismelisele tundub ühel päeval mõni lapsevanema keeld või käsk kindlasti ka väga põhjendamatu ja arulage. Ja mees, kuidas temaga lood on, saab ka tutaka, kui valesti käitub?

[small]paadund perekoolik kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]kriit kirjutas:[/small]

Õudselt kurb, kui õpetaja ainus viis autoriteeti saavutada on vägivald. See, et õpilased hirmust peksa saada suud kinni hoiavad, pole nüüd küll asi, millega uhkustada või mida takka kiita. See pole autoriteetsus, vaid autoritaarsus. Enda lapsele sooviksid sellist õpetajat? Mina küll mitte. Õnneks siin riigis, kus ma elan, ei tuleks selline kasvatusviis kõne allagi.
[/tsitaat]

Tegelikult küll. Mind kui lapsevanemat, kelle laps soovib koolis õppida ja kelle klassis pidevalt mingid lapsed seletavad ja tunni ajal mööda klassi ringi tolgendavad, ei huvitaks ausalt öeldes vahendid, millega õpetaja oma tunnis vaikuse ja korra tagab. Ausalt. Aga tänapäeval ongi ju asi selles, et õpetaja ei saa midagi teha. Ta ei tohi midagi teha, vaid peab laskma nagu lammas ennast mõnitada. Tere tulemast lastesõbralikku ühiskonda!

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]kriit kirjutas:[/small]

Siis ka ei huvitaks, kui see oleks sinu lapse pea, mida kokku kolksatatakse?[/tsitaat]

Ei, ma oleksin siis maruvihane. Juhul muidugi, kui mu laps oleks vaimse puudega ega saaks aru, millised on koolis reeglid ja kuidas tunnis tuleb käituda. Aga tavaolukorras klassifitseeruks see vanasõna \”omad vitsad peksavad\” teemavaldkonda.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
Muidugi oled teretulnud mulle ka lühidalt vastama, et ära mölise või muud tüüpilist, aga äkki ikkagi võtad aja maha ja analüüsid natuke omaenda juttu. [/tsitaat]

Ei no milleks? Ma ootan sind peale tööd täna rihmaga tänavanurgal. Tead küll, millisel.

Mul kodus kaks tütart, kes tülitsevad lausa hullumiseni. Minu vaimne tervis on sellest väga kahjustatud. Ma tõesti ei uskunud, et nii saavad kaks oma pere last üksteist kiusata. Kuidas ma annan neile märku, et selline kiusamine ja lastevaheline vägivald on täiesti vastuvõetamatu. Ma olen mitu aastat rääkinud, rääkinud, rääkinud ja veel kord rääkinud. Tulemuseks on see, et karistust neil ei ole – karistus ei ole nende jaoks see, et ma tõstan nad eraldi tubadesse ja teen \”Aja maha võtmist\”.

Paari tunni pärast on olukord taas katastroofiline. Röögitakse läbi hammaste \”Kao siit minema, totakas, lollakas, idioot!\” Juurde käib rusikaga pähe, käest näpistamine, sülitamine jne. Üksteisest möödudes pannakse tou kirja. Seletan lastele, et sellega teevad nad mulle haiget, see on minu kodu ka, kus soovin rahulikult elada, oma pere tuleb hoida, ei tehta haiget jne. Ma tunnen, et ma ei suuuuuuuda enam.

Mida tegema pean? Kust läheb see piir, et annan vitsaga nähvaka ära ning minu vaimne tervis – kas tõesti pean pere maha jätma ja ise minema tõmbama, et saaks veidigi rahu? Mees hullumas, mina hullumas – sellised lasped ajavad hulluks (algataja on tavaliselt vanem tütar, süüa me ühiselt ei saa – toimub jalgadega togimine, keele näitamine, teise halvustamine). Lastega kuhugi koos ei taha minna – nad kisklevad autos. Iga tüli puhul ma SELETAN. Ma ei jaksa enam. Ükikuna on mõlema lapsega väga tore käia.

Antke need rääkijad/seletajad nüüd nõu, kuidas rääkimisega last asjadest aru saama panna? Olen ka lapsega seletanud, et mis meetodeid ma peaksin kasutama, et ta aru saaks – rääkimine on talle taustamüra. Räägin talle, et kui seletamisest ja rääkimisest aru ei saa, siis tuleb kuidagi teise meetodiga selgeks teha, et ma sooviksin rahulikus kodus elada. Selle kohta küsitakse täiesti teisest dimensioonist,et millal ma õue saan, tahan seda filmi vaadata.

Lihtsalt tundub, et mõni laps saab arutlusest aru, mõni laps ei saa. Miks ta siis seletamisest ARU EI SAA!?!? Ma ei räägi ju hiina keeles.

Kogu aeg hoian ennast tagasi, et last vitsaga ei tohi ju lüüa, aga mina tahan oma kodust ära põgeneda…. Kumb lapsele parem on? Vaimuhaiglas elav ema või oma väga selge seisukoha (oma pingeid teiste peal välja ei elata, igavusest teisi ei lööda, kiusata, nokita, karjuta, jonnita) väljendamine – võtan kasutusele ükskõik mis meetodid, et minu kodus rahu oleks võimalik elada, vitsasahmakas.
Meil veel 9-aastane karjub ja hüppab paarisjalgadel kisada, kui midagi ei saa, tohi. Iga kord RÄÄGIN, SELETAN, Mõttetu! Võin peaga vastu seina taguda – on efektiivsem.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma ei tea, kust siin üks kommenteerija loeb välja, et teine kommenteerija läheb teisel minutil lapsele kätega kallale? Ja et lapsi kasvatatakse AINULT rihmaga?
Räägin endast. Olen lapsega proovinud nii rääkida kui ka olen paar korda tõmmanud vitsaga üle säärte. Rihmaga peksmist ei kujuta küll ette. Peene vitsa ja püksirihma vahel on vahe, kas ainult minu jaoks?
Rääkimisest. Vahel laps rahuneb. Aga vahel ajab laps ennast pöördesse. Ta nagu ei oska enam sealt jonnimaailmast tagasi tulla. Siis olengi paar korda kasutanud valuaistingut ¨okina ehk tõmmanud vitsaga üle jalgade. Paar korda on ka olnud, kui olen läinud tee kõrvalt või õuest vitsa tooma ja tagasi jõudes on hiirvaikus, jonni ei kuskil enam.
Aga üks vitsanähvakas on investeering tulevikku. Edaspidi piisab ähvardusest, ja laps teab, et olen võimeline selle ellu viima.
NB! lapsed teatud vanuses jonnivad enamvähem iga päev. Mõni päev jääb vahele, aga siis teine päev see-eest topelt. Kui ma olen mingi 5-aastase perioodi vältel lapsele kaks korda vitsaga üle säärte tõmmanud, kas see annab alust väita, et ma kasvatan lapsi ainult peksuga?
Mis on otstarbekas? Ma arvan, et on mingi aeg, mis on otstarbekas kulutada lapsega läbirääkimiste pidamiseks. Näiteks kindlasti on ebaotstarbekas kulutada jonniva lapsega läbi rääkimiseks kolm tundi. Täiskasvanu elus on palju kohustusi. On palgatöö, on lapsed- vabalt võib olla veel rohkem lapsi peale selle, kes hetkel jonnib – , on abikaasa, kes tahab ka tähelepanu. On kodutööd ja lõppude lõpuks peaks selleks, et olla õnnelik naine, ema ja abikaasa, saama ka natuke oma aega. Kui ma aga kulutan ütleme korra nädalas kolm tundi jonniva lapsega läbirääkimistele, siis kas see on otstarbekas? Kui mul on neid lapsi veel rohkem, ja kõik jonnivad mingi aeg? Kuidas see mõjutab mind psühholoogiliselt ja minu võimet olla õnnelik ema, naine, inimene? Ühesõnaga ma arvan, et ma olen oma perele ja ka endale selleks liiga väärtuslik vara, et üle teatud aja kulutada jonniva lapsega läbirääkimiste pidamiseks. Üle poole tunni on kindlasti liig. Eks see on kõigile veidi erinev, kustmaalt see piir läheb.[/tsitaat]

Ja siis läheb ja virutab see sinu valuaistingu kui probleemide lahendamise võtte omandanud laps teisele lapsele, kes temaga nõus ei ole ja jonnakalt oma vaateid kaitseb. Kuna koolis vitsa käepärast pole, siis teeb ta seda rusikaga, et oleks mõjuvam. Ja sa ei saa öelda, et su laps tegi valesti, kuna sa oled ise teda niiviisi õpetanud probleeme lahendama. Ja siis me imestame, miks esineb koolides/lasteaedades niipalju laste omavahelist vägivalda.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]õigus, maxine. aga kui lapsed juba nagunii taovad ja kisuvad ja teevad sõnadega üksteist maha. siis teevad nad seda ka nagunii ka mujal, sõltumata sellest, kas ema annaks vitsa või mitte.
nad teevad seda juba niigi. aga kas sa ei arva, et selline vitsasaamine tuleks neile, kui välk selgest taevast ja ehmataks paremini käituma. [/tsitaat]

Esimene kord võibolla ehmataks. Edaspidi tuleks hakata järjest kõvemini lööma. Ja kisa oleks ka palju rohkem.

Pigem on vaja jõuda selgusele, miks nad nii kohutavalt käituvad. Ja ei ole ju häbiasi pöörduda vajadusel psühholoogi juurde. Õpivad nemad omavahel paremini toime tulema ja vanemad paremini toime tulema nende omavaheliste tülidega jne. Ega nad ju teie ärritamiseks ei kiskle. Ennekõike nad ärritavad teineteist ja see, et kellelegi veel närvidele käivad, tundub neile teise- ja kolmandajärguline.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]õigus, maxine. aga kui lapsed juba nagunii taovad ja kisuvad ja teevad sõnadega üksteist maha. siis teevad nad seda ka nagunii ka mujal, sõltumata sellest, kas ema annaks vitsa või mitte.
nad teevad seda juba niigi. aga kas sa ei arva, et selline vitsasaamine tuleks neile, kui välk selgest taevast ja ehmataks paremini käituma. [/tsitaat]

Lapsed ei tuleks selle peale, et probleeme tagumise ja peksmisega lahendada, kui vanemad selles osas eeskuju ei näitaks. Minu 1. klassi lapsega oli hiljuti juhtum, kus ta läks ühele klassivennale, keda teine parasjagu togis, appi, lihtsalt seisis käed laiali nende vahele ja siis see togija virutas talle rusikaga vastu nägu, nii et üks piimahammas tuli ära. Minu laps vastu ei löönud. Asi jõudis õnneks kooli juhtkonnani ja sai õiglase lahenduse. Minu laps sai kõvasti kiita. Sa tõesti arvad, et laps, kes pole kodus kunagi vägivalda näinud, kelle vanemad on talle pidevalt selgitanud, et vägivallaga ei saa probleeme lahendada, läheb heast peast süütut kaaslast peksma? See, et koolis esineb taolist peksmist massiliselt, näitab, et ka kodudes esineb vägivalda massiliselt. Osalesin hiljuti just selleteemalisel koosolekul ja need arvud vägivalla esinemise kohta kodudes, mis olid selgunud küsitluse teel, olid uskumatud. Küsitleti ka koolilapsi ja umbes 40 % küsitletutest väitis, et nad on kodus vägivallaga kokku puutunud. Küsitlus ei puudutanud ainult lapsi, vaid ka mehe ja naise omavahelisi suhteid.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]aga kas sa ei arva, et et kogemus vitsa saada on nii ebameeldiv, et järgmine kord juba lubadus et sellise käitumise peale saavad vitsa, distsiplineerib?
[/tsitaat]

Mõneks ajaks natuke küll. Kuid kohe kindlasti ei õpeta see kummalegi enesevalitsust (mis on praegu suur osa nii sinu kui nende probleemist – st nende puudulik enesevalitsus häirib kõiki), ei õpeta midagi eneseväärikuse ja teiste austamise kohta (kirjeldad nende omavahelist sõimlemist inetute sõnadega), ei õpeta probleeme lahendama (kellelegi peale oma lapse ei saa ka \”poolseaduslikult\” kallale minna, ükskõik kui vihane oled) ja ei lahenda ammugi vits nende omavaheliste konfliktide põhjuseid.

Seetõttu on minu meelest vitsaandmine antud juhul täiesti mõttetu, selle ainus kasutegur on sinupoolne viha väljaelamine. Sisuliselt käitud siis nendega nagu nemad tavaliselt omavahel.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]kas me oleme ikka ühelt planeedilt, maxine? juba pisikesed lapsed, kel on malbed emad,lahendavad tülisid teiste lastega löömise teel.
see löömine on neil väga sees, võib nii öelda. [/tsitaat]

Järelikult vaatavad sinu tutvuskonna malbed emad lihtsalt malbelt pealt, kuidas nende lapsed teisi löövad, ilma selgitustööd tegemata. Kui ema oma väikelapse poolset löömist normaalseks peab, siis järelikult on see tema kodus normaalne olnud. Ja ma ei julgeks kindlalt väita, et väljaspoole paistev malbe ema ka tegelikult malbe on või et ta ei ela koos sadismile kalduva mehega.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]kypsiseke, sinu lapse selline käitumine on epilepsiast. Ole õnnelik, et ta sul väljaspool kodu suudab kenasti käituda. See ON haigusest, epilepsiahood on ju olemas, vaatamata ravimitele. Ja epilepsiaravimid on igasuguste \”põnevate\” kõrvaltoimetega. Kuna me lõpuks leidsime, et asi on muutunud absurdseks, aga arst ikka kinnitab, et nii peabki, siis vahetasime arsti, kes muutis ravi – ta otsib alati parimat võimalust, sellist, mis laseks laspel normaalset elu elada. Depressiivsus ja mõtted stiilis \”keegi mind ei taha ega armasta ja te tahate mu surma\”, on epileptikutele omased. Nad on väga kergestiärrituvad ja kipuvad kõike väga isiklikult võtma ja üle reageerima. Meil ravi muutus aitas natuke, poiss on nüüd tunduvalt tasakaalukam, suudab end rohkem kontrollida.

Teemaalgataja – spetsialistiga võid ise rääkida, saad häid nippe, mis aitavad sul lapsel enda emotsioonidega hakkama saada 🙂 Uskumatu kui palju võib aidata üks kohtumine hea psühhoterapeudiga, mina sain küll väga häid konkreetseid nõuandeid.
Nii et SINA ISE pöördu kindlasti spetsialisti poole, selles ei ole midagi halba. [/tsitaat]
Epilepsia ei ole alati halva käitumise taga. See oleneb paljudest muudest asjaoludest ka. Epileptikud on kyll tundlikuma närvisysteemiga, aga mitte koik ei käitu halvasti ega pole depressiivsed. Palju olene kyll ka epilepsia iseloomust ja rohtudest. ATH on olnud ka viimasel ajal tihti teemaks ja halva käitumise taga voib olla ka Aspergeri syndroom samuti.