Mina olen seda meelt, et abielu peab jääma mehe ja naise liiduks.
Kusjuures homofoobiks end ei pea ja oma tutvuskonnas on mitu lesbipaari. Las nad olla, mul pole nende vastu vähimatki.
Fakt on see, et kooseluseaduse vastuvõtmisega said homopaarid endale juba kõik piisavad õigused. Nüüd on neil sisuliselt samasugused õigused ja tagatised mis abielurahvalgi. Nad saavad koos soetada kinnisvara ja kui nt lesbiperes peaks lapse sünnitanud emaga midagi juhtuma, ei anta tema (tegelikult lesbipaari ühiselt kasvatatavat) last kohe lastekodusse, vaid aktsepteeritakse, et sel lapsel on ju olemas ka teine ema.
Lisaks iseloomustab läänemaailma trend abielu mittepopulaarsuse suunas.
Selle kõige valguses jääb mulle täiesti arusaamatuks, mis kange häda on samasoolistel järsku ilmtingimata abielu taga ajada? Mitte mingeid tegelikke õigusi see neile juurde ju ei annaks, mis neil juba praegu niigi on. Pigem jääb mulje, et selline arusaamatu äkiline homoabielu-kultus on vaid kattevari millelegi palju suuremale – ja see teeb mind murelikuks.
Umbes samamoodi nagu näiteks surmamõistetule hakatakse tegema mürgisüsti, ning arst räägib talle: “Ära põe, see torge kestab vaid hetke!” Ehk siis, kogu tähelepanu juhitakse osavalt vaid torke tegemisele, aga jäetakse tähelepanuta seik, et süstlas on mürk. Niisamuti jääb mulje, et kui seadustatakse homoabielud (mis saaks siis kellelgi ikka selle vastu olla, kui kaks inimest oma õnne leiavad!), lükkab see ühiskonnas liikuma hoopis teised jõud, mille tagajärjed võivad olla ettearvamatud.