Teema: Kas AD aitab?

Ei.

AD on ainult plaaster, tegeleda tuleb depressiooni põhjus(t)ega. AD võib muuta enesetunnet, aga ei muuda algpõhjust. AD-d aitavad lihtsalt põhjust taluda – kui veab. Kui see sind rahuldab. Mind ravim ei aidanud (mina ei loe abiks lihtsalt enesetunde muutust), päriselt aitas terveneda teraapia, enesesse vaatamine ja vajalike muudatuste tegemine oma elus.

Jah, mind aitasid. Kuid korra tuli raviskeemi muuta, sest algselt perearsti kirjutatud ravim ja doos tegi hullemaks. Siis käisin psühhiaatri juures, ta muutis doosi ning kirjutas lisaks veel ühe ravimi. Võtsin kokku AD kuskil 10 kuud. Lisaks psühholoog ning kui ravimite abil elutahe ning jaks tegutsemiseks tagasi tuli, siis lõplikult aitas paraneda ja ravimitest loobuda füüsiline liikumine ning sobiv psühholoog. Korra vahetasin psühholoogi ka. Esimene psühholoog mulle ei sobinud, iga kord psühholoogi juures käies oli pärast ärevus suurem. Teine psühholoog õnneks sobis väga hästi. Samas ilma ravimiteta ma sellest välja poleks tulnud.

#4055233:

Päris haige, et te ei saa aru, et aju keemiat ei saa teraapias mõjutada. Ad on ainus õige ravi.

Ainult ravimid ei muuda pikas perspektiivis midagi. Kui töö on vastuvõetamatu, vaeveldakse kroonilises unepuuduses, lastel koolis keeruline, mees turris, ämmal surmahaigus, alkoholist ollakse sõltuvuses, siis loomulikult on koos ravimitega vaja igapäevast stressi vähendada.

#4055237:

#4055233:

Päris haige, et te ei saa aru, et aju keemiat ei saa teraapias mõjutada. Ad on ainus õige ravi.

Ainult ravimid ei muuda pikas perspektiivis midagi. Kui töö on vastuvõetamatu, vaeveldakse kroonilises unepuuduses, lastel koolis keeruline, mees turris, ämmal surmahaigus, alkoholist ollakse sõltuvuses, siis loomulikult on koos ravimitega vaja igapäevast stressi vähendada.

Saan aru, et pandi mulle siin miinus, aga enne seda minu kommile pluss. Mõlemad on ju minu kirjutatud. Üks ei välista teist. Minu deprekas tuli konkreetselt kroonilisest unepuudusest, mis lahenes magamisega. Pole iial ravimeid tarvitanud, aga tean, et ravimid aitavad.

Kõigepealt soovitab arst jalutamist looduses, sporti,  joogat, raamatute lugemist ja rahulikku hingamist. Mulle soovitas.

#4055253:

Kujutad sa ette, et depressioon võib tulla ilma nii öelda tajutava stressiallika ning seetõttu on see eriti rusuv ning sügav, sest sa mõtled ja juurdled ning sa ei saagi aru, miks ennast niimoodi tunned nagu sa tunned.

Ma kujutan seda ette ja ei vaidlegi, et see nii võib olla. Kõik võib elus väga hästi olla ja ometi on neil inimestel depressioon, kes on eluga suurepärases kohas. Lihtsalt see ei ole päris vale, et kas just teraapia aitab, aga mingisugune muudatus elus võib aidata olenevalt, mis on ärevuse allikas. Kasvõi see, et kui esinemine tekitab ärevust, aga töötatakse kohal, kus on vaja pidevalt esineda suure seltskonna ees. Teemaalgatuses on kirjeldatud nii ärevust kui depressiooni.

Halloo, ajukeemia ja ajukeemia… Millest see ajukeemia teil paigast ära läheb, keemikud? Lihtsalt hopsti ühel hommikul ärkad ja paigast ära? Saage aru, sellel on põhjus! Ja selle põhjusega tulebki tegeleda, mitte vet võtad tableti sisse ja kõik on korras. Jäädki elu lõpuni võtma? Ma ei väidagi, et tablett ei aita – aitab küll, aga see ei ole lahendus pikas perspektiivis. Suhkruhaigusel on põhjus, hambaaukudel on põhjus, kõigel on põhjus, nii ka deprsssioonil. Jah, ajukeemia läheb nihkesse, aga põhjusega. Tehke omale kõigepealt selgeks põhjus ja tagajärg ja siis öelge, et teraapia on jama. Ei ole. Sa võid saada ravi ja parema enesetunde, aga see ei ravi ajukeemia nihkumise põhjust. ja väita, et põhjust pole, on üsna rumal. Maailmas valitseb põhjuse ja tagajärje seos. Kui seda ei nähta (või ei soovita näha), ei tähenda, et seda ei ole.

#4055253:

#4055237:

#4055233:

Päris haige, et te ei saa aru, et aju keemiat ei saa teraapias mõjutada. Ad on ainus õige ravi.

Ainult ravimid ei muuda pikas perspektiivis midagi. Kui töö on vastuvõetamatu, vaeveldakse kroonilises unepuuduses, lastel koolis keeruline, mees turris, ämmal surmahaigus, alkoholist ollakse sõltuvuses, siis loomulikult on koos ravimitega vaja igapäevast stressi vähendada.

Kujutad sa ette, et depressioon võib tulla ilma nii öelda tajutava stressiallika ning seetõttu on see eriti rusuv ning sügav, sest sa mõtled ja juurdled ning sa ei saagi aru, miks ennast niimoodi tunned nagu sa tunned. Kõik on nagu elus hästi, kuid millegi pärast sa ise seda ei taju, sa jalutad õhtul õues, hambad ristis jalutad, sest psühholoogi sõnul liikumine, suhtlemine aitab paraneda. Aga see ei aita, lõpuks on sul nii halb olla, et lausa füüsiliselt tajud iga keharakuga, kuidas sa ei jaksa seda rusuvat, rasket muserdust lihtsalt välja kannatada. Sa ei taha surra, mõte sellest on isegi hirmutav ning samas sa ei näe, et oleks olemas mingi teine väljapääs, mis päästaks sellest õudusest. Tehke keegi midagi, ükskõik mida, et see lõpeks!

Ma isikliku kogemuse põhjal nüüd mõistan, miks inimesed valivad vabasurma. Mind õnneks ravimid aitasid. Ja nüüd ma tean, et see tunne ja need mõtted ning see, kuidas ma siis kõike enda ümber tajusin, oli seotud sellega, et mul oli haigus, minu ajukeemia oli sassis.

Minu soovitus on ärge laske sellel haigusel nii kaugele areneda. Kui sul on tõesti depression, siis usalda arste ning lase ennast ravida. Tulemus üllatab sind, üllatab positiivselt.

Lugesin Su kommentaari hämmastusega, sest kirjeldatu on täpselt sama, mida mina depreka kohta öelnud olen. Lõpus kerisin üles, et postituse kuupäeva vaadata ????, et äkki on mõni minu varasem postitus.

Ehk nii halb on olla füüsiliselt ja ei jaksa voodistki tõusta, jaksad ainult lamada ning oled nõus kõigega, et sellest pääseda ja hakkad mõistma, miks inimesed vabasurma lähevad.
Mina sain ADst igal juhul abi.
Küll läks õige leidmiseni aega ca pool aastat. Kohutav aeg oli ja need, kes jalutamist jne soovitavad ei oma õhkõrna ettekujutust ka sellest, mis tunne see tegelikkuses on.
Pigem hakata kohe rohtu võtma, kui lasta asjal süveneda.
Põhjus on kindlasti olemas, mis selle keemia sassi lööb, mina teadsin kohe, mis see on, aga oma senise turvalise ja tuttava maailma täielikku kokkuvarisemist ning totaalset elumuutust annab lappida. Minul läks selleks aastaid.

#4055305:

Halloo, ajukeemia ja ajukeemia… Millest see ajukeemia teil paigast ära läheb, keemikud? Lihtsalt hopsti ühel hommikul ärkad ja paigast ära? Saage aru, sellel on põhjus! Ja selle põhjusega tulebki tegeleda, mitte vet võtad tableti sisse ja kõik on korras. Jäädki elu lõpuni võtma? Ma ei väidagi, et tablett ei aita – aitab küll, aga see ei ole lahendus pikas perspektiivis. Suhkruhaigusel on põhjus, hambaaukudel on põhjus, kõigel on põhjus, nii ka deprsssioonil. Jah, ajukeemia läheb nihkesse, aga põhjusega. Tehke omale kõigepealt selgeks põhjus ja tagajärg ja siis öelge, et teraapia on jama. Ei ole. Sa võid saada ravi ja parema enesetunde, aga see ei ravi ajukeemia nihkumise põhjust. ja väita, et põhjust pole, on üsna rumal. Maailmas valitseb põhjuse ja tagajärje seos. Kui seda ei nähta (või ei soovita näha), ei tähenda, et seda ei ole.

Jah, sul on õigus. Aga on olukordi, kus sul ei ole jõudu selle põhjusega tegeleda enne, kui AD on sind natukenegi august välja toonud.

#4055232:

AD on ainult plaaster, tegeleda tuleb depressiooni põhjus(t)ega. AD võib muuta enesetunnet, aga ei muuda algpõhjust. AD-d aitavad lihtsalt põhjust taluda – kui veab. Kui see sind rahuldab. Mind ravim ei aidanud (mina ei loe abiks lihtsalt enesetunde muutust), päriselt aitas terveneda teraapia, enesesse vaatamine ja vajalike muudatuste tegemine oma elus.

mind saadeti ka psühholoogile, kes esimese visiidi jooksul otsustas, et mul pole tema juurde asja. Andis mulle hingamisharjutused.

#4055464:

#4055273:

Mida ma tahtsin öelda, et on inimesi, kellel on selline depressioon, kus aitab mingisugune muudatus elus ja on neid, kellel on elu niigi suurepärane ja aitavad ainult antidepressandid.

Kui elu on niigi suurepärane, ei tähenda see, et selles elus muudatust vaja ei oleks.

Ei nõustu. Kommentaar oli pigem ajukeemia lahti seletamiseks kui puuduvate häirivate välisfaktoritega tegelemine ja senise elu segi ajamine.

#4055366:

#4055253:

#4055237:

#4055233:

Päris haige, et te ei saa aru, et aju keemiat ei saa teraapias mõjutada. Ad on ainus õige ravi.

Ainult ravimid ei muuda pikas perspektiivis midagi. Kui töö on vastuvõetamatu, vaeveldakse kroonilises unepuuduses, lastel koolis keeruline, mees turris, ämmal surmahaigus, alkoholist ollakse sõltuvuses, siis loomulikult on koos ravimitega vaja igapäevast stressi vähendada.

Kujutad sa ette, et depressioon võib tulla ilma nii öelda tajutava stressiallika ning seetõttu on see eriti rusuv ning sügav, sest sa mõtled ja juurdled ning sa ei saagi aru, miks ennast niimoodi tunned nagu sa tunned. Kõik on nagu elus hästi, kuid millegi pärast sa ise seda ei taju, sa jalutad õhtul õues, hambad ristis jalutad, sest psühholoogi sõnul liikumine, suhtlemine aitab paraneda. Aga see ei aita, lõpuks on sul nii halb olla, et lausa füüsiliselt tajud iga keharakuga, kuidas sa ei jaksa seda rusuvat, rasket muserdust lihtsalt välja kannatada. Sa ei taha surra, mõte sellest on isegi hirmutav ning samas sa ei näe, et oleks olemas mingi teine väljapääs, mis päästaks sellest õudusest. Tehke keegi midagi, ükskõik mida, et see lõpeks!

Ma isikliku kogemuse põhjal nüüd mõistan, miks inimesed valivad vabasurma. Mind õnneks ravimid aitasid. Ja nüüd ma tean, et see tunne ja need mõtted ning see, kuidas ma siis kõike enda ümber tajusin, oli seotud sellega, et mul oli haigus, minu ajukeemia oli sassis.

Minu soovitus on ärge laske sellel haigusel nii kaugele areneda. Kui sul on tõesti depression, siis usalda arste ning lase ennast ravida. Tulemus üllatab sind, üllatab positiivselt.

Lugesin Su kommentaari hämmastusega, sest kirjeldatu on täpselt sama, mida mina depreka kohta öelnud olen. Lõpus kerisin üles, et postituse kuupäeva vaadata ????, et äkki on mõni minu varasem postitus.

Ehk nii halb on olla füüsiliselt ja ei jaksa voodistki tõusta, jaksad ainult lamada ning oled nõus kõigega, et sellest pääseda ja hakkad mõistma, miks inimesed vabasurma lähevad.

Mina sain ADst igal juhul abi.

Küll läks õige leidmiseni aega ca pool aastat. Kohutav aeg oli ja need, kes jalutamist jne soovitavad ei oma õhkõrna ettekujutust ka sellest, mis tunne see tegelikkuses on.

Pigem hakata kohe rohtu võtma, kui lasta asjal süveneda.

Põhjus on kindlasti olemas, mis selle keemia sassi lööb, mina teadsin kohe, mis see on, aga oma senise turvalise ja tuttava maailma täielikku kokkuvarisemist ning totaalset elumuutust annab lappida. Minul läks selleks aastaid.

Ma olin väga väga lähedal sellele, et lõpetan ise, et sellest pääseda. Mind hoidis tagasi ainult see mõte, et ma ei tahtnud, et mu laps peaks üles kasvama teadmisega, et tema ema tappis ennast ära. Õhtul jalutades ma olin valmis isegi auto või rongi ette hüppama.

Ma oskan ainult uduselt aimata, miks mul tookord depresioon tekkis.
Mingeid muutuseid elus ei teinud, kuid nüüd tervena käin 1x kord kuus psühholoogi juures, sest on mingi alateadlik hirm, äkki tuleb tagasi ja ma jälle ei saa enne aru, kui on hilja. Samas on mul ka olemas nüüd teadmine, kui ma ennast ravin, siis see läheb üle, ma saan terveks ning ainuke lahendus sellest pääsemiseks ei ole vabasurm.

Tõenäoliselt depressiooni puhul oleneb, kui sügav/tugev see on. Keskmise depersiooniga võibolla saab terveks ilma AD ravita ning ainult teraapiaga, kuid kindlasti mitte siis, kui sul on sügav depressioon. Kuid minu isiklik arvamus on, et ei peaks laskma haigusel nii kaugele minna, ei tohiks lasta sellel süveneda, nii nagu hambaraviski, koheselt tuleks minna hambaarstile, kui on tekkinud väike auk (veel õigem käia regulaarses kontrollis, et avastada ravivajadus koheselt), mitte ignoreerida seda auku ja lasta sellel kasvada, et lõpuks aitab ainult välja tõmbamine.

Pole mingit mõtet kindlameelselt suruda, et ainult ravimid aitavad, või et tingimata just teraapia aitab, või et tingimata just elumuutused aitavad. Depressioon on justkui üks sõna ja selle sümptomid võivad eri inimestel olla sarnased, aga selle taga ei ole tegelikult üks ja sama nähtus ühe ja sama tekkemehhanismiga, sellel pole kõigi jaoks üks ja sama lahendus, ja isegi inimesed ja nende võimekus ja valmidus eri lahendusi kasutada on erinev.

Tuleb lihtsalt kasutada mis iganes lahendusi, mis on kättesaadavad ja endale vastuvõetavad, ennast kuulata, loomulikult ka nõu ja teiste kogemusi küsida nagu TA teebki – aga kogemused ongi erinevad, keegi ei saa konkreetsele inimesele vastust ette ütelda, ainult ideid pakkuda. Isegi psühhiaater ega terapeut ei näe tegelikult depressiooni taha, et millest see antud konkreetsel juhul tuleneb. Olete tähele pannud, et psühhiaater tüüpiliselt ei saada sind esimese asjana hunnikut analüüse tegema, et välistada kas või näiteks kilpnäärme alatalitlus – mis tekitab depressioonile äravahetamiseni sarnaseid sümptomeid. Nad hakkavad lihtsalt katsetama eri ravimitega, eri lähenemistega, ja kui veab, siis satuvad õige suuna peale kiiresti. Ka ise saab lihtsalt hakata katsetama erinevate lahendustega.

Mind ennast päästis näiteks pikaajaline elumuutus – hakkasin tegema regulaarselt ja päris intensiivselt sporti, vara magama minema, tervislikult toituma. Töötas. Aga mitmeid kuid läks, enne kui sain aru, et see võib mind tõesti ka suuremas plaanis aidata, kokku paar aastat võttis aega enne kui masenduse udu päriselt hajus. Võimalik, et ka ravimid oleksid töötanud, aga täpselt samamoodi pika vinnaga. Ja eksimisvõimalusega – et saan valed ravimid ja läheb veel hullemaks. Seepärast ei läinud ka arsti juurde, kuna tundsin, et hullemaksminekut ei elaks üle. Tervislikest eluviisidest oli kindel, et vähemalt ise nad keemiliselt midagi hullemaks ei aja, ikka parandavad enesetunnet isegi kui ainult ülinatuke.

Aga arusaadav, et iga inimese ellu ei mahu järsku suur hulk sporti ja palju und – näiteks kui juba depressiooni enda põhjuseks on liiga palju tööd ja raskused pere- ja tööelu ühendamisel. Kust siis veel see kaks tundi lisa spordi- ja kaks tundi lisa uneaega võtta iga päev. Igal inimesel on omad lahendused ja võimalused, mis töötavad, teisi tasub ainult ideede saamiseks kuulata, aga mitte igat asja üldise tõe pähe võtta – see, mis ta räägib, võib olla tõde, aga ainult rääkija enda jaoks.