Teema: Kas aiatöid saab armastama hakata?

Ah, muidugi saab.

Tean omast käest, et vägisi armsaks ei muutu. Ostsime oma maja 10 aastat tagasi ja esimese asjana kaevasin kõik lillepeenrad välja. Juurisin kõik ebavajalikud põõsad,lammutasin kasvuhoone. Istutasin paar õunapuud ja murelipuud asemele. Muruseemnele kulutasin üsna suure summa. Paar aastat tagasi sai ka robotniiduk ostetud. Hooldatud muru on ilus. Mulle meeldib nii rohkem kui need totakad klumbid ümber maja. Vahel ostan ka mõne rippuva ampli ja see on kõik. Ilumeel on igal ühel erinev.
Ma siiani vihkan aiatöid ja ei kahetse ühtki hävitustööd. Maja sai ostetud ka ruumi ja privaatsuse tõttu, mitte iluaia pärast. Terrassil kohvitamas ei käi.

Tuleks teha neid aiatöid mis meeldivad ja kui üldse ei meeldi, jäta ainult muru ja osta môned lillepotid terrassile ja rohkem polegi vaja. Ma näiteks ei salli kasvuhoonega seonduvaid töid, aga õnneks mehele meeldib ja tema teeb, muidu meil kasvuhoonet ei oleks. Mulle sobivad lilled ja maitsetaimed, mõned ilupõõsad istutasin samuti ja ülejäänud aja pühendan lugemisele ja basseinis ujumisele.

Nii ja naa. Muru niita ei meeldi ja kogu vaba aega aia alla pole nõus panema.

Samas algselt oli kindel, et samuti jätan vaid muru, vb paar sõstrapõõsast. Siis hakkasid tulema maitsetaimed, roosid ja pojengid. Sealt edasi juba kasvuhoone – tomatid, kurgid, lillepeenrad.

Üritan kuidagi hoida tasakaalu, et midagi üleliia pidevalt teha poleks – enamus asju kasvatan õues peenras ja vahepeal kastan, rohkem loodan vihmale – olen laisk, aga kasvavad. Aga iga aastaga hakkan järjest rohkem ja rohkem erinevaid taimi, peenraid jne tahtma.

Minul on aias erinevas suuruses ja kõrguses elulaadseid puid-põõsaid (st igihaljad, aga mitte okaspuud). Neid on nii suvel kui talvel ilus vaadata, lehtede riisumist ei ole, mingit hooldust ei vaja. Ilus aed ei tähenda tingimata lillepeenraid.

Saab ikka hakata. Mina vist hakkasin hävitatud peenraid 5 aasta pärast uuesti tegema.

Kui on hästi läbi mõeldud, siis tegelikult ei võta see hooldamine suurt vaeva. Mina olen väga palju kasutanud peenardes multši, siis on rohimine minimaalne.

Alati on võimalus keegi palgata ja ikkagi saad seda ilu nautida.

#3726673:

Samas terve pere tahab oma maja ja ma tahan ka. Muidugi on võimalik aed lihtsalt muruga täita, aga ma poleks sellega ka rahul kui ilusat maja ei ümbritse ilus aed, lihtsalt muru.

Aga miks? Kuna peas istub sterotüüp “kortermaja ümber võib olla muruplats ja heal juhul mõni puu, aga ühepereelamu ümber peab olema kindlasti peenardega aed”? Kui sa mõtlema hakkad, siis see ongi ju ainult mingi sterotüüp sinu peas.

“Kirik keset küla” variandina võid murusse torgata näit. lumikellukesi, märtsikellukesi, siniliiliaid  – tead, kui ilus, kui need kevadel õitsema hakkavad!  Ja need ei nõua mitte midagi – täiesti ise kasvavad ja rõõmustavad sind õitsemisega igal aastal. Isegi ammu mahajäetud majade aedades ikka igal kevadel õitsevad. Istuta murusse näiteks mõni pojeng ja põõsasmaran. Jällegi, isegi kui sa neid lõigata ega rohida ei viitsi, nad peavad ikkagi vastu ja õitsevad igal suvel (pojeng suve alguse ja maran suve lõpu poole), ära nad ei sure. Alguses istikute mahaistutamise ja kastmise (kuni kindlalt juurduvad) vaev ainult, selle väikse pingutusega saab ka mitte eriti aiandusfänn hakkama ja edasi on muretu. Muruniitjaga ümbert sõita ja nad peavad vastu.

Samas on taimi, mis nõuavad igal uuesti istutamist või sibulate ülesvõtmist/tagasipanekut. Või kindlasti lõikamist. Või ideaalselt umbrohupuhast kasvukohta, sest ei suuda umbrohuga konkureerida. Ühesõnaga, just seda regulaarset hoolitsemist ja nokitsemist, mis sulle ei meeldi. Neid ära siis oma aeda pane.

Mina olen pea kogu elu oma majas elanud ja ei oska korteris elada. Mees, elupõline korteriinimene, vihkab sõna “aiatöö”, on endas leidnud motivatsiooni muruniitmine endakanda võtta ja vajadusel ehitab kuure-aiateid, kaevab vms. Mina iga aasta tõmban uued peenrad, sest kord on miski ilma päikeseta, siis lüüakse jalkapalli peenrasse pidevalt jne. Rääkimata kogu sellest puhtast söögist, mis aist saab ja terrassil istume igal soojal hommikul ja õhtul, toas jääb ruumi ja õhku väheks.

Aga sinu puhul ma ei näe, et hakkad nullist aeda rajama. Tasub võtta aiakujundaja, kes teeb hooldusvaba plaani kõigi vajadusi silmas pidades. Kus vaja vaadet peita, sinna põõsad, ehk keegi mõnda sõstart tahab noppida või siis õuna jne. Aga kui te aeda kasutama ei hakka kuidagi, siis suur see aed ei pea olema. Muru on kõige mõttetum ja hooldusmahukam, kui just jalkatagujaid pole. Aga on kenasid kivipeenraid, okaspuid, põõsaid, mis loovad varju ja mulje korrastatud aiast, lisaks korralik valgustus ja silm puhkab.

#3726925:

…
Aga sinu puhul ma ei näe, et hakkad nullist aeda rajama. Tasub võtta aiakujundaja, kes teeb hooldusvaba plaani kõigi vajadusi silmas pidades. …

Hooldusvaba aed. MUIG!

Ka aiatööd võivad pikapeale meeldima hakata, kuna vanusega inimene muutub. Nooremana ma vihkasin aiatöid, vanematel oli maakodus suur aiamaa, puuviljaaed, marjapõõsad, lillepeenrad, mitu kasvuhoonet jne. Kõik kasvas üle pea. Alles nüüd, neljakümnesena, olin valmis selleks, et osta päris oma pere suvekodu ja muidugi on seal ka aed. Aga olengi vaadanud selle pilguga, et ühelgi aastaajal tööd üle pea ei kasvaks. Kiduraid põõsaid sai välja juuritud, osa vanu puid maha võetud. Lillepeenraid suuri pole, kasvuhoonet vmt ka mitte, väike nurk vaarikatega on aias. Niidan muru ära, siit-sealt puhastan põõsaaluseid ja ongi tehtud. Aias on veel mõned õunapuud, ploomid, kirsid – eks neil tuleb oksi lõigata ja hooldada, mõned marjapõõsad on ka, aga need ei ole midagi sellist, mis nõuaks pidevat hoolt. Päris lagedaks ei tahtnud teha ja mõned marjapõõsad on väga head vanad sordid, maitsevad hästi. Peenramaad ei ole teinud. Teen hooajalised tööd ära ja suvel ongi peamiselt muruniitmine, mis iseenesest mulle meeldib, selline mõnus füüsiline koormus. Paar amplit ja lillepotti suveks ja veidi õiteilu on ka.

Nüüd isegi mõte liigub, et teeks aias seda või istutakse selle. Guugeldan ja uurin marjapõõsaste ja viljapuude kohta jne. On huvitama hakanud, oleks keegi mulle seda 10 a tagasi öelnud, et hakkan oma aiaga tegelema, ei oleks iial uskunud.

Minul on juba 15 a aed, kuigi eriti ma aiatöid ei armasta. Natuke võib teha. Mul asjad ongi nii sätitud, et palju pole vaja rabeleda. On pisike kõrgpeenar, väike kasvuhoone ja mõned lillepeenrad. Lillepeenraid pole vaja rohida, seal on multš ja tekstiil. Muru niidab robot. Natuke kevaditi oksi lõikan ja panen seemned mulda. Kahjuks eelmisel aastal vallutasid aia need lusitaania teeteod, kes kogu peenra tühjaks sõid. Kui nii jääbki, siis ei kasvata enam maitsetaimi ja salatit ka.

Meil on robotniiduk. Õunapuud,vaarikad,pojengid, tulbid,nartsissid, metsikumat sorti roosid. Need kasvavad ise. Ja siis on veel lilli mis on amplites. Mul pole erilist mõtet teha peenraid kuna naabrite kassid käivad asjal seal kus aga pehmet mulda on.

Mina hakkasin. Lapsena kui teised rohisid siis minul oli “halb olla” ja istusin toas. Väga kartsin käsi mullaseks teha, seepärast ei tulnud kõne allagi et läheks kuskile suveks tööle maasikaid korjama vms. Aias marju süües kartsin tigusid, madusid jms. Nüüd on oma aed ja väga meeldib umbrohtu kitkuda või vaadata kuidas mu istutatud taimed kasvavad. Aiaga tegelemine lõõgastab.

#3726673:

Oleme omale maja valimas, võimalik et ehitame. Majasoov on ruumi ja privaatsuse ja valguse pärast. Praegu on korter väikese maalapiga.

Küsimus on selles, kas on mingi võimalus, et aiaga tegelemisse ära armun?

Need ilusate aedade omanikud keda tunnen, tõesti armastavad aias nokitsemist ja hooldamist. Üks sugulane on koguni öelnud, et aiata oleks elu mõttetu, mida siis küll ajaga teha käed rüpes. Mina kulutan vaba aja suurepäraselt muudele asjadele ära. Väljas olla meeldib, aga pigem aktiivselt sportida ja matkata, mitte aia piires kummargil nokitseda. Raamatuid meeldib lugeda ja filme vaadata ja niisama toas laiselda meeldib samuti.

Olen meie korteri juurde kuuluvat aialappi kuidagi hooldanud, aga mingit naudingut ma sellest ei tunne. Lillesibulad ostan ära, aga mulda panekuga venitan, sest ei tõmba see näppude mulda pistmine.

Samas terve pere tahab oma maja ja ma tahan ka. Muidugi on võimalik aed lihtsalt muruga täita, aga ma poleks sellega ka rahul kui ilusat maja ei ümbritse ilus aed, lihtsalt muru.

On mingi võimalus, et inimesele aiandus meeldima hakkab?

Hahh, sama siin! Tundsin end samamoodi ja maja sai ostetud 2007. Igal aastal ootan, et kas nüüd juba on aiavärk meeldima hakanud ja hakkan pihta? No seni pole juhtunud ja vast ei juhtu ka. Robotipoiss niidab muru, probleemivabad püsikud on, suuremad asjad tuleb teeb aednik. Seega ma sinu asemel väga ei loodaks, et lampi see aiandusarmastus tekib.

Aga oma maja on mõnus igal juhul. Ei pea ju hullult seal midagi kõplama.