Oleme omale maja valimas, võimalik et ehitame. Majasoov on ruumi ja privaatsuse ja valguse pärast. Praegu on korter väikese maalapiga.
Küsimus on selles, kas on mingi võimalus, et aiaga tegelemisse ära armun?
Need ilusate aedade omanikud keda tunnen, tõesti armastavad aias nokitsemist ja hooldamist. Üks sugulane on koguni öelnud, et aiata oleks elu mõttetu, mida siis küll ajaga teha käed rüpes. Mina kulutan vaba aja suurepäraselt muudele asjadele ära. Väljas olla meeldib, aga pigem aktiivselt sportida ja matkata, mitte aia piires kummargil nokitseda. Raamatuid meeldib lugeda ja filme vaadata ja niisama toas laiselda meeldib samuti.
Olen meie korteri juurde kuuluvat aialappi kuidagi hooldanud, aga mingit naudingut ma sellest ei tunne. Lillesibulad ostan ära, aga mulda panekuga venitan, sest ei tõmba see näppude mulda pistmine.
Samas terve pere tahab oma maja ja ma tahan ka. Muidugi on võimalik aed lihtsalt muruga täita, aga ma poleks sellega ka rahul kui ilusat maja ei ümbritse ilus aed, lihtsalt muru.
On mingi võimalus, et inimesele aiandus meeldima hakkab?
Teema: Kas aiatöid saab armastama hakata?
Ei saa. Tegele selleg, mida armastad.
Ah, muidugi saab.
On mingi võimalus, et inimesele aiandus meeldima hakkab?
Küllap saad isegi aru, et see on üsna rumal küsimus. On võimalik, et hakkab, on võimalik, et ei hakka. Kust meie teame, kuidas sinuga läheb. Ja vaevalt, et kedagi huvitabki.
Tean omast käest, et vägisi armsaks ei muutu. Ostsime oma maja 10 aastat tagasi ja esimese asjana kaevasin kõik lillepeenrad välja. Juurisin kõik ebavajalikud põõsad,lammutasin kasvuhoone. Istutasin paar õunapuud ja murelipuud asemele. Muruseemnele kulutasin üsna suure summa. Paar aastat tagasi sai ka robotniiduk ostetud. Hooldatud muru on ilus. Mulle meeldib nii rohkem kui need totakad klumbid ümber maja. Vahel ostan ka mõne rippuva ampli ja see on kõik. Ilumeel on igal ühel erinev.
Ma siiani vihkan aiatöid ja ei kahetse ühtki hävitustööd. Maja sai ostetud ka ruumi ja privaatsuse tõttu, mitte iluaia pärast. Terrassil kohvitamas ei käi.
Vägisi meeldima ei hakka. Aga kui tahad siiski maja aeda mingeid peenraid vms aiakraami siis saab valida üsna hooldusvabad variandid. Kartpeenrad ja lillekastid ei vaja ülearu tähelepanu aga saad oma maasikad ja supipohelise või suvelilled kasvatatud. Paar viljapuud ka eriti hool ei taha.
Tuleks teha neid aiatöid mis meeldivad ja kui üldse ei meeldi, jäta ainult muru ja osta môned lillepotid terrassile ja rohkem polegi vaja. Ma näiteks ei salli kasvuhoonega seonduvaid töid, aga õnneks mehele meeldib ja tema teeb, muidu meil kasvuhoonet ei oleks. Mulle sobivad lilled ja maitsetaimed, mõned ilupõõsad istutasin samuti ja ülejäänud aja pühendan lugemisele ja basseinis ujumisele.
Ei. Kahekümne maalelatud aastaga pole hakanud. Loen päevi, et pääseks linna.
Nii ja naa. Muru niita ei meeldi ja kogu vaba aega aia alla pole nõus panema.
Samas algselt oli kindel, et samuti jätan vaid muru, vb paar sõstrapõõsast. Siis hakkasid tulema maitsetaimed, roosid ja pojengid. Sealt edasi juba kasvuhoone – tomatid, kurgid, lillepeenrad.
Üritan kuidagi hoida tasakaalu, et midagi üleliia pidevalt teha poleks – enamus asju kasvatan õues peenras ja vahepeal kastan, rohkem loodan vihmale – olen laisk, aga kasvavad. Aga iga aastaga hakkan järjest rohkem ja rohkem erinevaid taimi, peenraid jne tahtma.
Miks sina üksi peaks tegema aiatöid. Hakake juba praegu läbirääkima, kes kui palju aias teeb ja mida. Äkki on mees hoopis see, kes avastab lilledega tegelemise ja võtab kõik selle enda teha ?Kui teil oli ainult ruumi juurde vaja ja avarust, siis suuri kortereid on ju ka hetkel, mille juurde ei lisandu maa eest hoolitsemist. Nii, et kirjuta aga kõik tööd paberi peale, mis aias vaja oleks ( mida suudad hetkel väljamõelda) ja las iga pereliige valib sealt need tööd, milles kavatseb osaleda. Ja kui selgub, et ei taheta üldse osaleda, siis tuleb aednik palgata (Lapsed panustavad sellesse siis mingi osaga enda taskurahast).
Minul on aias erinevas suuruses ja kõrguses elulaadseid puid-põõsaid (st igihaljad, aga mitte okaspuud). Neid on nii suvel kui talvel ilus vaadata, lehtede riisumist ei ole, mingit hooldust ei vaja. Ilus aed ei tähenda tingimata lillepeenraid.
Noorena ei meeldinud üldse. Oleks lausa kitse võtnud kes nn muru niitnud oleks ????. Aga vaikselt hakkas mõõdukas nokitsemine meeldima. Palju küll pole, aga mõned püsikad on tekkinud ja muru niidan ka suht hea tujuga. Tekkinud on pisike maitseroheliste peenar. Maasikad ja aiaäärsed vaarikad.
Saab ikka hakata. Mina vist hakkasin hävitatud peenraid 5 aasta pärast uuesti tegema.
Kui on hästi läbi mõeldud, siis tegelikult ei võta see hooldamine suurt vaeva. Mina olen väga palju kasutanud peenardes multši, siis on rohimine minimaalne.
Alati on võimalus keegi palgata ja ikkagi saad seda ilu nautida.
Ei. Kahekümne maalelatud aastaga pole hakanud. Loen päevi, et pääseks linna.
Aga miks seda linna pääsemist ootama peab? Kui tänapäeva külaelanikul võib vabalt olla “kaks elupuud ja muru” stiilis taluhoov ja vastupidi, mõnel aiahoolikust linnaelanikul võib olla hoopis taimederohkem ja uhkem aed? Kas ei saaks siis lihtsalt praeguses elukohas soovikohaselt elada?
Mina kolisin praegusesse elukohta (maal) 7a tagasi ja lasin mehel aia siledaks lükata. Sirelid, lumikellukesed, pojengid jms. jäid paari kohta, aga need kasvavad ise. Siiamaani pole uut aeda rajanud. Asi pole tegelikult selles, et ma ei salliks aiandust. Aga väikeste laste kõrvalt pole tahtnud ennast mitme asja – lapsed ja aia rajamine – vahel rebestama hakata. No kes mulle selle mitmel rindel rabelemise eest ikka medali annaks? Seda enam, et vanemate maakodus on sissetöötatud aed, kus ma suvepuhkuse ajal kaasa löön. Aga enda maamaja ümber polegi praegu aeda – ja minu meelest ei juhtu sellest küll mitte midagi.
Samas terve pere tahab oma maja ja ma tahan ka. Muidugi on võimalik aed lihtsalt muruga täita, aga ma poleks sellega ka rahul kui ilusat maja ei ümbritse ilus aed, lihtsalt muru.
Aga miks? Kuna peas istub sterotüüp “kortermaja ümber võib olla muruplats ja heal juhul mõni puu, aga ühepereelamu ümber peab olema kindlasti peenardega aed”? Kui sa mõtlema hakkad, siis see ongi ju ainult mingi sterotüüp sinu peas.
“Kirik keset küla” variandina võid murusse torgata näit. lumikellukesi, märtsikellukesi, siniliiliaid – tead, kui ilus, kui need kevadel õitsema hakkavad! Ja need ei nõua mitte midagi – täiesti ise kasvavad ja rõõmustavad sind õitsemisega igal aastal. Isegi ammu mahajäetud majade aedades ikka igal kevadel õitsevad. Istuta murusse näiteks mõni pojeng ja põõsasmaran. Jällegi, isegi kui sa neid lõigata ega rohida ei viitsi, nad peavad ikkagi vastu ja õitsevad igal suvel (pojeng suve alguse ja maran suve lõpu poole), ära nad ei sure. Alguses istikute mahaistutamise ja kastmise (kuni kindlalt juurduvad) vaev ainult, selle väikse pingutusega saab ka mitte eriti aiandusfänn hakkama ja edasi on muretu. Muruniitjaga ümbert sõita ja nad peavad vastu.
Samas on taimi, mis nõuavad igal uuesti istutamist või sibulate ülesvõtmist/tagasipanekut. Või kindlasti lõikamist. Või ideaalselt umbrohupuhast kasvukohta, sest ei suuda umbrohuga konkureerida. Ühesõnaga, just seda regulaarset hoolitsemist ja nokitsemist, mis sulle ei meeldi. Neid ära siis oma aeda pane.
Näed ju enda praeguse aialapi pealt ära, et see teema sulle huvi ei paku. Olen üsna kindel, et ei hakkagi huvitama.
Mina olen pea kogu elu oma majas elanud ja ei oska korteris elada. Mees, elupõline korteriinimene, vihkab sõna “aiatöö”, on endas leidnud motivatsiooni muruniitmine endakanda võtta ja vajadusel ehitab kuure-aiateid, kaevab vms. Mina iga aasta tõmban uued peenrad, sest kord on miski ilma päikeseta, siis lüüakse jalkapalli peenrasse pidevalt jne. Rääkimata kogu sellest puhtast söögist, mis aist saab ja terrassil istume igal soojal hommikul ja õhtul, toas jääb ruumi ja õhku väheks.
Aga sinu puhul ma ei näe, et hakkad nullist aeda rajama. Tasub võtta aiakujundaja, kes teeb hooldusvaba plaani kõigi vajadusi silmas pidades. Kus vaja vaadet peita, sinna põõsad, ehk keegi mõnda sõstart tahab noppida või siis õuna jne. Aga kui te aeda kasutama ei hakka kuidagi, siis suur see aed ei pea olema. Muru on kõige mõttetum ja hooldusmahukam, kui just jalkatagujaid pole. Aga on kenasid kivipeenraid, okaspuid, põõsaid, mis loovad varju ja mulje korrastatud aiast, lisaks korralik valgustus ja silm puhkab.
Mina ostsin omale suvila nii, et mees oli lausa vihane. Vihkas aiatöid ja kartis, et peab seal möllama hakkama. Arvestasin sellega, et üksi seal teen ja olen. Esimesed aastad ei tulnud ligigi aga mingil hetkel hakkas kaasa lööma. Saeb oksi, niidab, trimmerdab, freesib mulda, teeb lõket. Ütleb, et see meeldib. Jah, mingi rohimise jms ei tegeleks ta mitte iial aga suur areng on toimunud. Niiet võimalik on aga arvan, et kui oled selline, kes üldse kuskil mullas mütata ei taha siis ei hakka tahtma ka. Ilusa aia saab ka sellise teha, mis ei nõua meeletut kogu suvi tagumik taeva poole rabamist. Uuri neid võimalusi.
…
Aga sinu puhul ma ei näe, et hakkad nullist aeda rajama. Tasub võtta aiakujundaja, kes teeb hooldusvaba plaani kõigi vajadusi silmas pidades. …
Hooldusvaba aed. MUIG!
…
Aga sinu puhul ma ei näe, et hakkad nullist aeda rajama. Tasub võtta aiakujundaja, kes teeb hooldusvaba plaani kõigi vajadusi silmas pidades. …
Hooldusvaba aed. MUIG!
On tõesti hooldusvabasid taimi. Vaadake mahajäetud majade aedu – need ilupõõsad ja püsililled, mis seal kunagise omaniku poolt istutatuna ikka edasi elavad ja igal aastal õitsevad, ongi ju hooldusvabad. Inimene on jätnud nad lõikamata, rohimata, kastmata, aga näe, nemad saavad hakkama.
Iseasi on see, et mõnele tundub ainult vähenõudlike taimedega kujundatud ja vähehooldatud aed liiga lihtsakoeline ja liiga vähe uhke – ta häbeneks sellist. Aga see on puhtalt mõtteviisi asi. Mitte, et selline aed kuluks võimatute asjade hulka.
Ka aiatööd võivad pikapeale meeldima hakata, kuna vanusega inimene muutub. Nooremana ma vihkasin aiatöid, vanematel oli maakodus suur aiamaa, puuviljaaed, marjapõõsad, lillepeenrad, mitu kasvuhoonet jne. Kõik kasvas üle pea. Alles nüüd, neljakümnesena, olin valmis selleks, et osta päris oma pere suvekodu ja muidugi on seal ka aed. Aga olengi vaadanud selle pilguga, et ühelgi aastaajal tööd üle pea ei kasvaks. Kiduraid põõsaid sai välja juuritud, osa vanu puid maha võetud. Lillepeenraid suuri pole, kasvuhoonet vmt ka mitte, väike nurk vaarikatega on aias. Niidan muru ära, siit-sealt puhastan põõsaaluseid ja ongi tehtud. Aias on veel mõned õunapuud, ploomid, kirsid – eks neil tuleb oksi lõigata ja hooldada, mõned marjapõõsad on ka, aga need ei ole midagi sellist, mis nõuaks pidevat hoolt. Päris lagedaks ei tahtnud teha ja mõned marjapõõsad on väga head vanad sordid, maitsevad hästi. Peenramaad ei ole teinud. Teen hooajalised tööd ära ja suvel ongi peamiselt muruniitmine, mis iseenesest mulle meeldib, selline mõnus füüsiline koormus. Paar amplit ja lillepotti suveks ja veidi õiteilu on ka.
Nüüd isegi mõte liigub, et teeks aias seda või istutakse selle. Guugeldan ja uurin marjapõõsaste ja viljapuude kohta jne. On huvitama hakanud, oleks keegi mulle seda 10 a tagasi öelnud, et hakkan oma aiaga tegelema, ei oleks iial uskunud.
Lisaks selle, et kui alguses tahtsin aeda “lilli” ehk õisi, kuid võimalikult vähe tööd ja vaeva, siis kõige “lihtsam” variant olid õitsvad põõsad – kibuvits, sirel, hortensia jne. Õitsevad, aga ei vaja rohimist jmt iga nädalast (või pidevat) tegelemist nagu lillepeenrad, vahepeal kuivemal ajal natuke kastsin, ning kevadel-sügisel ehk natuke vaja lõigata.
Minul on juba 15 a aed, kuigi eriti ma aiatöid ei armasta. Natuke võib teha. Mul asjad ongi nii sätitud, et palju pole vaja rabeleda. On pisike kõrgpeenar, väike kasvuhoone ja mõned lillepeenrad. Lillepeenraid pole vaja rohida, seal on multš ja tekstiil. Muru niidab robot. Natuke kevaditi oksi lõikan ja panen seemned mulda. Kahjuks eelmisel aastal vallutasid aia need lusitaania teeteod, kes kogu peenra tühjaks sõid. Kui nii jääbki, siis ei kasvata enam maitsetaimi ja salatit ka.
Kas koristamist on võimalik armastama hakata? Minule senimaani koristamine ei meeldi, ometi koristan, sest segadus ja mustus ei istu kohe üldse. Aga sean oma elamise nii, et koristada oleks võimalikult lihtne ja et seda ei peaks liialt sageli tegema.
Samamoodi on võimalik läheneda oma aiale. Palja lageda muru ja täiskohaga pühendunud aedniku aia vahele jääb veel palju variante. Kui sulle aiatööd ei meeldi, siis hangi robotniiduk, lillepeenardega ega pidevat pügamist, kinnikatmist(varjutamist) või muidu potitamist vajavate taimedega ära end vaeva. Siis on aiatöid nii vähe, et isegi kui need ei meeldi, kannatab need lihtsalt ära teha, ilma et liialt aega või vaeva nõuaksid.
Meil on robotniiduk. Õunapuud,vaarikad,pojengid, tulbid,nartsissid, metsikumat sorti roosid. Need kasvavad ise. Ja siis on veel lilli mis on amplites. Mul pole erilist mõtet teha peenraid kuna naabrite kassid käivad asjal seal kus aga pehmet mulda on.
6.aasta aiaomanikuna ja pole veel see tuhin peale tulnud. Ei tee üldse mittemingisuguseid aiatöid (ei niida muru ega riisu lehti ka, rääkimata peenarde tegemisest. Tuttavad kingivad regulaarselt igasuguseid seemnepakke – puistan need suvaliselt aeda laiali. Kasvama pole seni veel midagi läinud). Aga lootust pole kaotanud – kui 25 aasta pärast pensile jään (ja ikka veel majas elan), võibolla siis. Seni aga las teevad aiatöid need, kes seda armastavad (näiteks mees, tema kaasab lapsed ka). Mulle sobib.
Mina hakkasin. Lapsena kui teised rohisid siis minul oli “halb olla” ja istusin toas. Väga kartsin käsi mullaseks teha, seepärast ei tulnud kõne allagi et läheks kuskile suveks tööle maasikaid korjama vms. Aias marju süües kartsin tigusid, madusid jms. Nüüd on oma aed ja väga meeldib umbrohtu kitkuda või vaadata kuidas mu istutatud taimed kasvavad. Aiaga tegelemine lõõgastab.
Iluaed on juba kõrgem tase, igaüks sellega hakkama ei saa. Ma esialgu mõtleks niisama aiast, mis siis võib ka olla lihtsalt muru all. Üldiselt majas elades sul on tõepoolest rohkem tööd kui korteris.
Oleme omale maja valimas, võimalik et ehitame. Majasoov on ruumi ja privaatsuse ja valguse pärast. Praegu on korter väikese maalapiga.
Küsimus on selles, kas on mingi võimalus, et aiaga tegelemisse ära armun?
Need ilusate aedade omanikud keda tunnen, tõesti armastavad aias nokitsemist ja hooldamist. Üks sugulane on koguni öelnud, et aiata oleks elu mõttetu, mida siis küll ajaga teha käed rüpes. Mina kulutan vaba aja suurepäraselt muudele asjadele ära. Väljas olla meeldib, aga pigem aktiivselt sportida ja matkata, mitte aia piires kummargil nokitseda. Raamatuid meeldib lugeda ja filme vaadata ja niisama toas laiselda meeldib samuti.
Olen meie korteri juurde kuuluvat aialappi kuidagi hooldanud, aga mingit naudingut ma sellest ei tunne. Lillesibulad ostan ära, aga mulda panekuga venitan, sest ei tõmba see näppude mulda pistmine.
Samas terve pere tahab oma maja ja ma tahan ka. Muidugi on võimalik aed lihtsalt muruga täita, aga ma poleks sellega ka rahul kui ilusat maja ei ümbritse ilus aed, lihtsalt muru.
On mingi võimalus, et inimesele aiandus meeldima hakkab?
Hahh, sama siin! Tundsin end samamoodi ja maja sai ostetud 2007. Igal aastal ootan, et kas nüüd juba on aiavärk meeldima hakanud ja hakkan pihta? No seni pole juhtunud ja vast ei juhtu ka. Robotipoiss niidab muru, probleemivabad püsikud on, suuremad asjad tuleb teeb aednik. Seega ma sinu asemel väga ei loodaks, et lampi see aiandusarmastus tekib.
Aga oma maja on mõnus igal juhul. Ei pea ju hullult seal midagi kõplama.
Mul on püsililled ja ohtralt muru.
Püsikud on mul 15 aastat. Kevadel korjan kuivanud pealsed. Kord-paar suve jooksul lõikan suurema rohu.
Rohkem pole vaja. Õitsevad suve läbi. Kevadel on nartsissid ja lumikellukesed. Nende sibulaid ei pea üles võtma.
Mulle ka vanemate ja ämma aias ei meeldinud askedada. Enda omas meeldib aga üleliia ka ei panusta.
