Ei. Kahekümne maalelatud aastaga pole hakanud. Loen päevi, et pääseks linna.
Ega maal elamine ei kohusta aeda pidama. Minul on maal muru ja palju viljapuid ja midagi muud peale muru niitmise pole vaja teha. Sügisel lehti ka ei riisu, las väetavad mulda. Ainult õunu peab vahel ära korjama. Aga ka sellest saab vabaneda, kui pead vaid muru ja põõsaid- igihaljaid puid.
On mingi võimalus, et inimesele aiandus meeldima hakkab?
Küllap saad isegi aru, et see on üsna rumal küsimus. On võimalik, et hakkab, on võimalik, et ei hakka. Kust meie teame, kuidas sinuga läheb. Ja vaevalt, et kedagi huvitabki.
No ta ongi rumal inimene ju! Nagu see aiapidamine mingi sund oleks. Elasin 5 aastat ilma aiata, maal, kusjuures. Mitte ainult naabrimutid ei imestanud – oma tuttavad-sõbrad samamoodi: “Issand, sul on nii suur maalapp käes, miks sa ometi midagi ei kasvata?”.
Ei tahtnud, ei kasvatanud.
Siis käis korraga klõps! läbi ja hakkasin kasvuhoonet ja oma tomateid-tšillisid tahtma.
Abikaasa ehitas.
Siis torkasin labida maasse, sest ma jumaldan nartsisse, pojenge ja liiliaid.
Siis arvas mees, et tema tahab soolauba ja värsket kartulit ja pirne ja melonit-kõrvitsat sööme mõlemad niikuinii ja…
Ja nii ta läks.
Nüüd on mul oma aialapp, 15 lilleklumpi-peenart, igasugu kivid ja kõrred ja seda ja toda. Meeldib, on jõukohane ja kui enam ei meeldi, lasen võssa kasvada.
Hooldan ise, hooldab mees, käib aednik kui meil töökiire või reisil oleme.
Vaatan vanu pilte – praegu on ausalt palju ilusam!
Aga kas TA-l ka mingi klõps käib, ei oska öelda. Tundub rohkem inimene, kes on mugavuse orjuses ehk et tahaks ilusat asja küll, aga ei viitsi pingutada selle nimel. Sellisel juhul mina ei katsetaks aiaga. Mul võttis ka aegu, TA proovigu mõned aastad (erinevad sessoonid) ilma aiata olla, siis ehk saab aru.
Ei. Kahekümne maalelatud aastaga pole hakanud. Loen päevi, et pääseks linna.
Tohib küsida, miks sa kohe ei lähe? Miks sa neid päevi pead lugema ning ennast stressiga tapma?
Väga keskkonnasõbralik on aed kus ei kasvatatagi midagi. Kasvab see mis kasvab.
Mul tuli see aiavaimustus 40selt. Aiakujundaja tegi aiaplaani, enamus on põõsaid, mis ei vaja väetamist ja katmist. Julgen soovitada nt kadakaid, jugapuud. Lehti riisuma ei pea.
Ise tahtsin varakult õitsevaid ja selleks on värdenelad, forsüütiad. Kuna mul on väike aed, siis olen valinud ka püsililli, mis kindlasti ka lõhnavad nt lavendel, naistenõges.
Õunapuud ei soovita, sest nendega on rohkem tööd ja õunte korjamist. Mul on nüüdseks vaid tüviõunapuu.
Mul käib kevadel ka aednik, kes puud lõikab.
Keegi Tartus aednike soovitada oskab?
Enda kogemusest ütlen, et võib meeldima hakata. Vanemate kodus ei tahtnud kunagi aiatöid teha, ei saanud aru, miks endale tööd tekitada. Kui aga sai selgeks, et ostame maja, siis hakkas järjest mõte liikuma, et no, paar marjapõõsast ja viljapuud võiks ju olla ja sealt läks edasi, et mõni ilupeenar jne. Nüüd endal maja olnud 1,5a, esimesel kevad-suvel istutasin kohe igihalja heki, ilupõõsad, mõned kõrrelised, lasin mehel taimekasti ehitada, et panna maasikaid, tomateid ja mõned maitsetaimed. Valisin taimed, mis hoolt ei nõua ja minu kogemus ühe suvega, et kui peenar ikkagi kanga ja multšiga kaetud, siis rohimist praktiliselt üldse pole. Õiteiluks panen suvelilli terrassi kastidesse ja maja ees potis vahetan taimi vastavalt aastaajale. Muru on kõigi kastmiste-rohimiste kõrval ikkagi kõige rohkem tööd ja aega nõudnud. Nüüd hakkab robot õnneks niitma. Samas nii kui ilmad ilusaks lähevad, tahaks juba aias midagi nokitseda. Endalgi naljakas mõelda, kuidas selline muutus on saanud tekkida. Teeks midagi juurde ka, sest taimi nii palju põnevaid ja ilusaid, aga hoian ennast tagasi, sest ei taha väikeste laste kõrvalt endale kohustusi palju tekitada.
