Esileht Ajaviite- ja muud jutud kas ainult mulle tunduvad palju asjad tavalised?

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 53 )

Teema: kas ainult mulle tunduvad palju asjad tavalised?

Postitas:
Kägu

Töökaaslastega pärast tööd natuke väljas istumine- Facebooki ilmuvad pärast pildid a la küll oli alles äge oleng.

Kooli jõulupeol teeb jõuluvana keskpärase nalja, terve saal rõkkab.

facebookis teeb keegi uue punase kleidiga selfi, kõik kooris: “milline kaunitar!”

Talgute korras riisub küla paar tundi lehti- pärast kohalikus lehes artikkel, et kus sai ikks tööd rabatud.

Olen ma mingi tuim tükk, et paljud asjad tunduvad ülevõimendatud?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Töökaaslastega pärast tööd natuke väljas istumine- Facebooki ilmuvad pärast pildid a la küll oli alles äge oleng.

Kooli jõulupeol teeb jõuluvana keskpärase nalja, terve saal rõkkab.

facebookis teeb keegi uue punase kleidiga selfi, kõik kooris: “milline kaunitar!”

Talgute korras riisub küla paar tundi lehti- pärast kohalikus lehes artikkel, et kus sai ikks tööd rabatud.

Olen ma mingi tuim tükk, et paljud asjad tunduvad ülevõimendatud?

Ma olen sama mõelnud– täiesti tavaliste, argiste tegevuste kohta (lehtede riisumine, akende pesu) panevad mõned FB-s olekuks “tunneb ennast tublina”. Ok, see on veel kuidagi mõistetav, eriti nende puhul, kes vihkavad igasugu kraamimist, aga kui mõne uduse, punnsuuga selfi kohta tuleb lademetes kommentaare stiilis “printsess”, “maailma kõige ilusam”, “nii ilus, et valus hakkab”, vot siis ajab küll naerma. 🤔

Please wait...
Postitas:
Kägu

Inimeste elud on erinevad. Kui inimese ainus väljaskäimine mitme aasta jooksul oligi seesama töökaaslastega väljas käimine või hoidis ta talgudel esimest korda elus reha käes, siis tema jaoks need ju ongi elamused.

Need n.ö elukutselised FB-s ja instas hõiskajad on muidugi klass omaette, nende jaoks on pidev pildilpüsimine lihtsalt elustiil.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mida on halba selles, kui tavalisest asjadest räägitakse, inimese uut kleiti märgatakse ja tehtud tööst rõõmu tuntakse? Kas ainult väga erilised asjad on siis märkimist väärt?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Fb-s saad vähemalt näha, kes need õhkajad on. Mu sõbralist on keskmise suurusega, aga selliseid Rate-tüüpe nagu ei sisaldakski. Igatahes näen ma üliharva mingeid tobedaid õhkamisi, samas olen paraja portsu mitte-minu-inimeste jälgimise maha keeranud.
Kui kedagi huvitab, miks sellised mu sõbralistis on, keda ma ei viitsi jälgida, siis ütlen, et esiteks ma ei pea fb sõbralisti eriliseks pühapaigaks, kuhu kuuluvad ainult eriti lihvitud teemandid, ja teiseks on mul ameti tõttu erakordselt suur tutvusringkond ja paljudele sõbrakutsetele ma lihtsalt ei taha ära öelda, sest oleme kunagi olnud tihedalt seotud.
Nii et selliste asjade nägemist saab vältida, ega ümber neid nagunii ei kasvata, sest enne kui klatš ja kõmu peast lõplikult välja lendavad, peab sinna midagi muud sisse hakkama tungima. Enamik on oma mõistuse blokeerinud huvitavatele asjadele ning konstruktiivsetele mõtetele. Kuid millelegi soovivad ju nemadki mõelda ja siis nad mõtlevad enesereklaamile just seoses välimuse ja väikeste igapäevaasjadega. Teiste ilu üle ohkimisel on ju ka selge eesmärk: siis tuleb see teine ka tema ilu üle ohkima. Ja see tõstab enesetunnet.
Kui palju kellelgi nende inimestega ühist on, otsustab ikka konkreetne persoon ise ja vastavalt kas lõpetab jälgimise või ohib kaasa.
Mina olen sageli kohusetundest nii mõnegi laigi kellegi ilusale kehale või nunnule koerale pannud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt
Postitas:
Indra

Inimesed tunnevad rõõmu erinevatest asjadest ja samuti on igaühel oma “filter” mida üles panna mida mitte. Mõni laeb kõik oma 300 reisipilti üles, kuigi saanuks resümee teha 10ga näiteks.
Minu jaoks räägib see inimesest nii mõndagi, mida ta üles laeb (ja kui see koguaeg samas “augus” on).
See võltspositiivsus ja nii-tore-nii-tore on sotsiaalmeediasse sisse kodeeritud, sellest tuleb läbi näha.

Please wait...
Postitas:
Kägu

See on kaasaegne ühiskond, kus kõik on müük ja turundus: iga sõrmeviibutus tuleb suureks puhuda ja avalikuks teha. Kui sellest ka reaalne raha ei laeku, saab selle eest vähemasti avalikku heakskiitu.
See turundus muutub aina hullemaks ja agressiivsemaks ja tungib valdkondadesse, kus sa ka oma unenägudes poleks uskunud, et see olla võiks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mõtlesin samu mõtteid juba kooliajal, millest teemaalgataja räägib. Näiteks läksime pinginaabriga teise klassiõe juurde, tee peal ikka lollitasime, itsitasime, aga ei midagi märkimisväärset. Kohale jõudes räägib pinginaaber meie tulekust, kui millestki nii huvitavast ja naljakast. Poleks ise kaasas olnud, kuulaksin ja kadestaksin suu ammuli.
Samasugust mittemillestki millegi väljamõtlemine (-imemine) on ühe blogipidajatest abielupaari leivanumber: kirjutatakse “ülipõnevatest seiklustest” á la kodust lennujaama minekul. No ma ei tea…

Keskpäraste naljade üle naermine on ju plahvatuslikult kasvanud: vaadake kõiki neid komöödiaõhtuid ja suvetuure – üks jama ajab teist taga, aga saalid on rahvast täis ja kõik möirgavad naerda. Ma nägin esimest korda nüüd hiljuti telekast mingi “Klassikokkutuleku” osa. No comments.
Aga film purustas kuulu järgi vaatajarekordeid ja neid osasid tehti aga juurde.

Mis selfidesse ja “kaunitaridesse” puutub, siis moekauge inimesena ei saa ma iial aru, kas presenteeritav kleit on ilus või mitte. Ma ei saa isegi sellest aru, kas ta meeldib mulle või ei. Minu stiil ja maitse on hooooopis midagi muud, seega sätendav põlvini pitskleit 120-120-120 inimese seljas on mulle raske ära arvata, kas tegu kaunitariga või mitte.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mu meelest on üsna kena, kui inimesed jõuluvana nalja peale naeravad. Ega need naerud ja naeratused loetud ole, et peaks hirmsasti koonerdama nendega.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Keskpäraste naljade üle naermine on ju plahvatuslikult kasvanud: vaadake kõiki neid komöödiaõhtuid ja suvetuure – üks jama ajab teist taga, aga saalid on rahvast täis ja kõik möirgavad naerda. Ma nägin esimest korda nüüd hiljuti telekast mingi “Klassikokkutuleku” osa. No comments.
Aga film purustas kuulu järgi vaatajarekordeid ja neid osasid tehti aga juurde.

Mandumine on üleüldine. Pole ime, et intelligendid, need tegelikud, kapselduvad omaette ega pista nina oma turvalisest keskkonnast enam välja, et vältida madalalaubalist, kuid seda rohkem ennast täis kriitikat. Väljas aga möllab labasus ja pseudoõilsus, mis võtab järjest enam võimust.

Nagu ütles Varro Vooglaid: meil olid alles hiljuti Eino Baskin, Ita Ever ja Egon Nuter. Täna on meil Peeter Oja ja Märt Koik.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina näen siin, et inimesed, teil on liiga hea elu ja te ei oska enam lihtsatest pisiasjadest rõõmu tunda. Ja kui keegi teine rõõmustab toreda talgutunni üle naabritega või tunneb punases kleidis töö jõulupeol kenana, kehitate vaid õlgu. Kõik peab olema aina erilisem ja ekstreemsem, et midagi sees liikuma hakkaks. Aga kaua siis jõuab vinti juurde keerata, et mingigi ohoo-elamus tekiks? Äkki pole viga mitte neis, kellele tavalised asjad on erilised, vaid teis, kelle jaoks erilised asjad on ka juba tavalised.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina näen siin, et inimesed, teil on liiga hea elu ja te ei oska enam lihtsatest pisiasjadest rõõmu tunda. Ja kui keegi teine rõõmustab toreda talgutunni üle naabritega või tunneb punases kleidis töö jõulupeol kenana, kehitate vaid õlgu. Kõik peab olema aina erilisem ja ekstreemsem, et midagi sees liikuma hakkaks. Aga kaua siis jõuab vinti juurde keerata, et mingigi ohoo-elamus tekiks? Äkki pole viga mitte neis, kellele tavalised asjad on erilised, vaid teis, kelle jaoks erilised asjad on ka juba tavalised.

Tegelikult on just vastupidi. lihtsalt pole soovi pikemalt sellest kirjutada.
Kui igast sukk — kleidist (paljude jaoks need ei liigitu kleitideks), igast nopitud rohukõrrest, igast võileivast või kõnnitud sammust tehakse ülevõlli teema, siis see hoopis näitab, et midagi muud pole teha ja tegeletakse jamaga. Need, kelle jaoks on olnud lapsest peale elu osa( käia marjul ja mitte kõrrekese otsa foto jaoks, vaid perele talvevarudeks, jne) ühesõnaga leiutatakse jalgratast. Mis tegelikult on reaalsusest välja hakanud minema tänapäeva no veidi ebareaalne ühiskond. Kes seni elu osaks olnut serveerib millegi enneolematuna. Osad, kes seda ajupesu heaks lihtsalt ei kiida.
See pn sama, kui varsti keegi teatab, et käis täna õues ja kõik tõstavad kisa: ojeeee

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ilmselt veidi oled, mis siis. Ongi lahe, et igasuguseid inimesi on olemas

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tegelikult on just vastupidi. lihtsalt pole soovi pikemalt sellest kirjutada.
Kui igast sukk — kleidist (paljude jaoks need ei liigitu kleitideks), igast nopitud rohukõrrest, igast võileivast või kõnnitud sammust tehakse ülevõlli teema, siis see hoopis näitab, et midagi muud pole teha ja tegeletakse jamaga. Need, kelle jaoks on olnud lapsest peale elu osa( käia marjul ja mitte kõrrekese otsa foto jaoks, vaid perele talvevarudeks, jne) ühesõnaga leiutatakse jalgratast. Mis tegelikult on reaalsusest välja hakanud minema tänapäeva no veidi ebareaalne ühiskond. Kes seni elu osaks olnut serveerib millegi enneolematuna. Osad, kes seda ajupesu heaks lihtsalt ei kiida.
See pn sama, kui varsti keegi teatab, et käis täna õues ja kõik tõstavad kisa: ojeeee

See on tähelepanu, õigemini tunnustuse ja armastatuse nälg. Kõige ausam seletus tegelikult. On leitud ülilihtne viis seda saada. Ega see ole ehtne, vaid kaup, aga parem ikka kui mitte midagi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

See on tähelepanu, õigemini tunnustuse ja armastatuse nälg. Kõige ausam seletus tegelikult. On leitud ülilihtne viis seda saada. Ega see ole ehtne, vaid kaup, aga parem ikka kui mitte midagi.

Ei. See on oskus nautida igat elu pisiasja, pidada neid tähtsateks ja armsateks, elada hetkes. Suurepärane omadus.

Please wait...
Postitas:
Kägu

See on tähelepanu, õigemini tunnustuse ja armastatuse nälg. Kõige ausam seletus tegelikult. On leitud ülilihtne viis seda saada. Ega see ole ehtne, vaid kaup, aga parem ikka kui mitte midagi.

Ei. See on oskus nautida igat elu pisiasja, pidada neid tähtsateks ja armsateks, elada hetkes. Suurepärane omadus.

Jah, see võib seda olla, kui see inimene pole muus osas võlts. Näiteks on see hästi eristatv, kui vaadata, kuidas ta muus osas ellu suhtub. Kas ongi lihtsust hindav ja maalähedane või on elus kunsttibi, kes tahab uusi nutiseadmeid, kunstripsmeid, tarbida ja osta ja brände ja tegelikult ei teegi süüa ja see pilt omatehtud õileivast ongi suurim asi ja pealekauba jonnivad ka, kui väljas süüa ei saa sageli ja sellega selgub, et ei rõõmustagi nende pisiaskadeüle, kui see igapäevaseks elu osaks saaks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tundub, et meil on heaoluriik.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Töökaaslastega pärast tööd natuke väljas istumine- Facebooki ilmuvad pärast pildid a la küll oli alles äge oleng.

Kooli jõulupeol teeb jõuluvana keskpärase nalja, terve saal rõkkab.

facebookis teeb keegi uue punase kleidiga selfi, kõik kooris: “milline kaunitar!”

Talgute korras riisub küla paar tundi lehti- pärast kohalikus lehes artikkel, et kus sai ikks tööd rabatud.

Olen ma mingi tuim tükk, et paljud asjad tunduvad ülevõimendatud?

Tavalised asjad ongi kõige süütumad. Ei saa ju FB-sse panna, et täna oli meie esimene koos veedetud öö või, et nägin bossi Viru tänaval teise naisega miilustamas. Kõige süütum ongi presenteerida väikseid süütuid rõõme 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina näen siin, et inimesed, teil on liiga hea elu ja te ei oska enam lihtsatest pisiasjadest rõõmu tunda. Ja kui keegi teine rõõmustab toreda talgutunni üle naabritega või tunneb punases kleidis töö jõulupeol kenana, kehitate vaid õlgu. Kõik peab olema aina erilisem ja ekstreemsem, et midagi sees liikuma hakkaks. Aga kaua siis jõuab vinti juurde keerata, et mingigi ohoo-elamus tekiks? Äkki pole viga mitte neis, kellele tavalised asjad on erilised, vaid teis, kelle jaoks erilised asjad on ka juba tavalised.

Aga mis selles halba on, et inimestel on hea elu? Tundub, et sinu arvates peakski kogu aeg vingus ja vihane olema (oled harjunud) ja hea elu tundub erilisena?

Siin tehti etteheide, et jõuluvaba naljade üle võiks ikka naerda. Et ega naer loetud ole.
Õige. Teisest küljest jälle – aga kui EI AJA NAERMA? No ei ole kohtagi, kus huuli hammaste pealt eemaldada? Aa, et VIISAKUSEST? Aga see on ju sellisel juhul kägude põlatud võltsviisakus! Ameerika, kiipsmailing, võlts, pealiskaudne, vale! Nüüd siis leitakse, et ikka nagu võiks oma sõnadele risti vastu teha?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tundub, et meil on heaoluriik.

On see halb?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

See on tähelepanu, õigemini tunnustuse ja armastatuse nälg. Kõige ausam seletus tegelikult. On leitud ülilihtne viis seda saada. Ega see ole ehtne, vaid kaup, aga parem ikka kui mitte midagi.

Ei. See on oskus nautida igat elu pisiasja, pidada neid tähtsateks ja armsateks, elada hetkes. Suurepärane omadus.

Ei ole ikka küll. See on kõige ehtsam tähelepAnu kerjamine. Pisiasju saab nautidA ka nii, et ei pea igat oma psandust internetti riputama

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mulle väga meeldib, kui osatakse pisikestest ja tavalistest asjadest rõõmu tunda. Meeldib ka selle jagamine.

Please wait...
Postitas:
Kägu

See ongi naljakas. Mina muigan ka selle peale, kui FB-s esitletakse kui super perekonda, suur hoolimine ja maailma kõige parem partner. Tegelikkus kardina taga on see, et suhe on pingeline, petmised, valed, tülid, austuse puudus jne. Milleks vaja seda teatrit FB-s teha. Tuttavad ju teavad ,et kuidas on tegelik seis. Muidu jah ülivõrdes kõik, nagu pubekatel, vihkan ja armastan.

Please wait...
Postitas:
Kägu

See on tähelepanu, õigemini tunnustuse ja armastatuse nälg. Kõige ausam seletus tegelikult. On leitud ülilihtne viis seda saada. Ega see ole ehtne, vaid kaup, aga parem ikka kui mitte midagi.

Ei. See on oskus nautida igat elu pisiasja, pidada neid tähtsateks ja armsateks, elada hetkes. Suurepärane omadus.

Ei ole ikka küll. See on kõige ehtsam tähelepAnu kerjamine. Pisiasju saab nautidA ka nii, et ei pea igat oma psandust internetti riputama

Sa vajutad a-d ja capsi korraga? Nii paksud sõrmed sul?

Please wait...
Postitas:
Kägu

See ongi naljakas. Mina muigan ka selle peale, kui FB-s esitletakse kui super perekonda, suur hoolimine ja maailma kõige parem partner. Tegelikkus kardina taga on see, et suhe on pingeline, petmised, valed, tülid, austuse puudus jne. Milleks vaja seda teatrit FB-s teha. Tuttavad ju teavad ,et kuidas on tegelik seis. Muidu jah ülivõrdes kõik, nagu pubekatel, vihkan ja armastan.

See on paraku tõsi. Olge enam vähem kindlad, et kui fb postitused on täis “mina musiga”-stiilis pilte, siis on selle perekonna lood mädad. Väidan, sest mul on sõbralistis vähemalt kaks sellist perekonda, tegelikult rohkemgi, ma kõiki ei jälgi. Ma ei heida seda neile ette, see on ilmselt postitaja – enamasti või ka alati just naise – viis halva olukorraga toime tulla. Aga sellistele kägudele endile teadmiseks, et niisugused postitused liiga tihti reedavad koduseid probleeme. Kui soovite neid varjata, võtke pigem ülivõrdeid maha.

Ja täpselt sama käib ka rohuliblede ja punaste kleitide, oma ilusa keha või “imetoredate” kolleegide presenteerimise kohta. See ON kattevari ja see torkab silma.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Elu koosneb pisiasjadest. Mõni oskab nendest rõõmu tunda, mõni mitte. Pidudehooaeg on käes, satute peole vaadake, alati on mõni inimene kelle ümber kaaslased tunglevad ja naeravad, need on need inimesed kes oskavad oma poeskäigust nii rääkida, et tundub nagu oleks ümbermaailmareisil käinud. Teine räägib oma reisist ja esimese viie minuti jooksul tuleb tukk peale. Või saavad kaks inimest jõulupakist villased sokid. Üks kommenteerib ohh nii pehmed ja ilusa mustriga, panen need jalga, istun pehmes tugitoolis, mõtlen tänutunde ja soojade varvastega sinu peale, teine poetab sokid pettunult kotti ja mõtleb phähh sokid, nagu mul endal poleks raha sokke osta, nii igav, nii tavaline, nii nõme.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Töökaaslastega pärast tööd natuke väljas istumine- Facebooki ilmuvad pärast pildid a la küll oli alles äge oleng.

Kooli jõulupeol teeb jõuluvana keskpärase nalja, terve saal rõkkab.

facebookis teeb keegi uue punase kleidiga selfi, kõik kooris: “milline kaunitar!”

Talgute korras riisub küla paar tundi lehti- pärast kohalikus lehes artikkel, et kus sai ikks tööd rabatud.

Olen ma mingi tuim tükk, et paljud asjad tunduvad ülevõimendatud?

No mina ei suuda juba aastaid millestki vaimustuda, aga mul on ka depressioon ja ärevushäire.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina olen sageli kohusetundest nii mõnegi laigi kellegi ilusale kehale või nunnule koerale pannud

Jah, sama siin. Eriti kui ma tean, et see ongi selle inimese lagi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

See on kaasaegne ühiskond, kus kõik on müük ja turundus: iga sõrmeviibutus tuleb suureks puhuda ja avalikuks teha.

Nii see on, kusjuures selle suurekspuhumise tarbeks tohib kasutada ainult väga piiratud sõnavara – sest veidigi keerukamalt väljendatud tunded jääks laiemale publikule arusaamatuks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Eks see väikestest asjadest rõõmu tundmine ja selle jagamine sotsiaalmeedias on tunnetuse küsimus ka. Kena peole mineku outfiti või lahedalt serveeritud õhtusöögi pildistamne ja selle jagamine mõõdukates kogustes pole hullu. Aga kui inimene käib 4-5 korda nädalas trennis ja igast trenniskäigust pildi kuhugi riputab siis läheb paljuks. Säravamate või erilisemate hetkede jagamisest saan aru aga kõik hetked ei ole ju erilised…

Please wait...
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 53 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud kas ainult mulle tunduvad palju asjad tavalised?