Lahutasin täpselt viis aastat tagasi. Ja tänaseni ei ole endale meest leidnud. Ja tegelikult ei ole ka eriti otsinud. Aga südamesopis siiski tahaksin endale leida meest, kellega on nii vaimne kui ka füüsiline klapp. Tahaksin väga seksida, aga ei taha seda teha suvaliste meestega, vaid nendega, kellega on kas või mingigi side. Tüüpiline naine, eksju?
Pärast lahutust tegin omale kuhugile ka tutvumiskonto. Huvilisi oli palju, kuid sobivat meest ei ole leidnud. Üks, väga järjekindel mees aga pommitab mind siiani.
Ma ei küsi nõu, vaid küsin teoreetiliselt. Kas oleksite valmis sellise mehega seksima (lihtsalt seksima), kellega puudub x-faktor ja seda ainult sellepärast, et te ei ole tõesti ammu saanud tunda mehe lähedust ja ei ole saanud seksida?
Minu intensiivne meestuttav on valmis end pooleks pingutama, et mind voodisse saada. Ma ei ole naiivne ja ei looda sealt midagi peale seksi ja ainult seksi. Aga ma ei suuda iseendas otsusele jõuda, kas selline seks (mille puudumine mind tõsiselt rusub) annaks kas või mingisuguse heaolutunde. Äkki on pärast vastik tunne?
Mehega on lugu selline, et kõik on just kui paigas. Tark, rikas, lahtiste kätega, intelligentne, igas mõttes hea taustaga, hea töökoht. Aga… ta on minust 12 aastat noorem. Ja minul tema suhtes puudub absoluutselt igasugune tunne. Tõesti, täiesti nulltunnet, ehkki ka füüsiliselt (ainult keha, mitte näo) poolest on ta väga atraktiivne.
Kas annaksite järele mehe soovile?