Teema: Kas annetatakse ka oma külmutatud embrüoid?

Kägu kirjutas:

Püüan pikki aastaid triipe, mis pole paraku siiani õnnestunud. Juba aastaid tagasi öeldi, et munarakkude reserv on madal… Täna taas üle pika aja IVF-arsti juures käies tuli tõdeda, et mul on kasulikum kasutada doonormunarakku…
Peas ringleb küsimusi nii palju…
Doonormunarakk üks asi, mille käigus tuleb kinni maksta nii enda kui doonori IVF ravimid.
Samas on ju paljudel külmas ka embrüod e. siinse rahva keeli eskimod.
Kas on olnud juhust, et keegi annetab oma embrüo(d) teisele naisele siirdamiseks, et viimane saaks ka lapse? Või selline asi siiski ei tule kõne alla?
See on küll juba IVF seaduses kirjas, et mingil hetkel embrüod hävitatakse või siis annetatakse IVF teadustööks…

On olemas küll selline võimalus, nagu doonorembrüo kasutamine. Uuri näiteks erakliinikutest, aga ka mujalt. Doonorite eest pead niikuinii maksma. Ega see oluliselt odavam ei tule. Doonorembrüo kasutamine ei ole samuti tasuta.

Mõistan teie suurt muret!
Endalgi aastaid IVF teed käidud..
On läinud nii, et ühe lapse olen sünnitanud. Üritame teist..

Enda munarakke olen lubanud kasutada teadustööks juhul, kui neid ise ära ei kasuta.. Paraku mul neid eriti sinna külma ei jäägi ja hetkel seal polegi ühtegi.
Isiklikult enda munarakke ei loovutaks eesmärgil neid kellelegi teisele siirdada. Ma ei saaks elada teadmisega, et “minu laps” sünnib kuhugi, kuhu ma ei tea, kuigi usun, et seal teises peres oleks ta väga oodatud ja armastatud.. Ikkagi ei saaks ma elada selle teadmisega, et ta kuskil potensiaalselt olemas on. Sest seda infot pole võimalik kuidagi teada saada.

Ise mõtlesin IVF tee alguses, et kui meil endal ei õnnestu last saada, siis kindlalt adopteerin kui et kasutaksin doonormunarakke. Et võtan kasvatada juba sündinud lapse, kes mingitel põhjustel vanemlikust hoolest ilma jäänud, kui hakkan võõra munarakuga uut inimest ilma tooma..

Teisalt pole ka võimalik niimoodi annetada munarakke, et ma ütleks sulle, et võta minu omad. Ma tasuta annan! Munarakku tasuta ka ei saa, sest sellega kaasnevad kliinikul kulud..

Aga on naisi, kes justnimelt annetavad oma munarakke neile, kel seda väga peaks vaja olema.. Austan neid naisi väga! Sest paljud, kel on sama probleem nagu teil, saavad tänu sellele abi!

NB! Avaldasin enda arvamust, mis võibolla teemaalgatajale tundub julm lugeda, aga see on minu isiklik seisukoht! Ma saan täiesti aru sellest, miks mõned naised annetavad oma munarakke ja miks teised neid kasutavad!

Teile soovin kogu südamest edu sel teekonnal!

Olen kuulnud, et doonormunarakkudel on pikad järjekorrad..

Munarakudoonor on teine asi. Doonorembrüo on midagi muud. See tähendab, et paar, kes on juba saanud lapse ja ei soovi näiteks kasutada enam oma külmas olevaid embrüoid, lubab neid kasutad kas kellelgi teisel anonüümselt või teaduslikuks otstarbeks. Sel juhul annetatakse embrüo, mitte munarakke. Embrüo ja munarakkude annetamine on erinevad asjad.

Minule on seda võimalust pakutud, et annetada külmas olevad embrüod teistele paaridele kasutamiseks. Kuidas see reaalsuses toimib? Üks asi see, et geneetiliselt minu ja mehe laps on kellegi nö võõra kasvatada, aga hoopis omaette teema on see, et Eesti suuruses riigis on väga tõenäoline, et minu kodus kasvav minu laps ja võõras peres kasvav minu laps kohtuvad, armuvad, saavad omavahel lapse. Ja bioloogiliselt on nad õde ja vend ju. Ma ei saa aru sellest, kuidas selline asi reaalne on.

Kägu kirjutas:

Tõesti? Väga tõenäoline? Sama hästi võivad kohtuda kaks ühe spermadoonori last (ühel spermadoonoril võib olla kuni 8 last- kiinikus tehtud, pluss veel tema enda omad jne, mõnel naistemehel on ilma peal nii palju lapsi et ta ise ka ei tea, kus ja mitu täpselt) ????

Kas sa teed vahet embrüol ja munarakul? Spermadoonori lastel on emad ikka erinevad. Embrüo on seemnerakkudega juba viljastatud munarakk. Seega on ta geneetiliselt nii sina kui sinu mees. Lihtsalt kasvab lõpuks mõne teise naise emakas. Ta on identne sinu lastega.
Sa ei saa mitte kuidagi võrrelda sperma- ja munarakudoonorlus embrüodoonorlusega.

Mismõttes ei paku? Munarakudoonoreid aeg-ajalt otsitakse taga, see on tasuline, sest munarakke on puudu ja see on naisele vaevaline. Kõikides viljatuskliinikutes on see võimalik.

#3168190:

Küsiksingi nüüd, et kas sinu poolt oleks see vastuvõetav (hüpoteetiline ja teoreetiline küsimus), kui sa võtaksid vastu embrüod kelleltki, kes tahab veenduda selles, et tema järeltulijatega on kõik hästi ja soovib, et kui laps tahab, siis lapsele avaladatakse infot oma päris ema ja isa kohta.

See on kõik ebareaalne, vt sõna ANONÜÜMNE annetamine. Kui sa lepinguga annad oma embrüod annetamiseks, siis need enam pole sinu omad ega sinu nimega seotud. Need on kliiniku omad ja nende kasutamiseks, olenevalt märgitud otstarbeks kas teadustööl või kellegi viljastamiseks.
Mõnes mõttes õnneks on minu enda embrüod hoopis välismaa kliinikus annetamiseks, maailm suur ja lai.

#3168212:

Ega leping ei muuda reaalsust ehk fakti, et laps põlvneb minust.

Ei, juba perekonnaseadus ütleb, et ema on see, kes lapse sünnitab. Põlvenb jah, aga mingeid “õigusi” sul sellele lapsele ei ole.

#3168225:

#3168218:

#3168212:

Ega leping ei muuda reaalsust ehk fakti, et laps põlvneb minust.

Ei, juba perekonnaseadus ütleb, et ema on see, kes lapse sünnitab. Põlvenb jah, aga mingeid “õigusi” sul sellele lapsele ei ole.

See, et seadused ei ole kooskõlas reaalsusega, tean ma juba isegi. Ega siis, kui seadus ütleb, et ema on see, kes lapse sünnitab, ei tähenda, et see laps sellest naisest põlvneb (põlvnemine toimub siiski rakust, millest embrüo luuakse – selleks ei pea olema arst, et seda mõista).

Kuid küsimus jääb endiselt õhku, et mis kasu saab Kliinik sellest, kui ta seisab vastu info jagamisele, millest nii annetaja kui annetuse vastuvõtja mõlemad võidaksid?

Kliinik saa mingit kasu, seda reguleerib seadus. Kliinikud lähtuvad seadusest, mis on lubatud ja mis mitte.

#3168276:

#3168225:

#3168218:

#3168212:

Ega leping ei muuda reaalsust ehk fakti, et laps põlvneb minust.

Ei, juba perekonnaseadus ütleb, et ema on see, kes lapse sünnitab. Põlvenb jah, aga mingeid “õigusi” sul sellele lapsele ei ole.

See, et seadused ei ole kooskõlas reaalsusega, tean ma juba isegi. Ega siis, kui seadus ütleb, et ema on see, kes lapse sünnitab, ei tähenda, et see laps sellest naisest põlvneb (põlvnemine toimub siiski rakust, millest embrüo luuakse – selleks ei pea olema arst, et seda mõista).

Kuid küsimus jääb endiselt õhku, et mis kasu saab Kliinik sellest, kui ta seisab vastu info jagamisele, millest nii annetaja kui annetuse vastuvõtja mõlemad võidaksid?

Kliinik saa mingit kasu, seda reguleerib seadus. Kliinikud lähtuvad seadusest, mis on lubatud ja mis mitte.

Okei, aga miks seadus ei arvesta selliste inimestega, kes soovivad, et nende lastel oleks võimalus seda teada saada, kellest nad on reaalelt rakutasandil põlvnenud? Ehk siis, kui ma soovin oma embrüod annetada, sest minu sisse pole võimalik kõiki istutada, siis miks seadus keelab seda, kui mõlemad osapoolsed on sellega nõus?

#3168319:

#3168276:

#3168225:

#3168218:

#3168212:

Ega leping ei muuda reaalsust ehk fakti, et laps põlvneb minust.

Ei, juba perekonnaseadus ütleb, et ema on see, kes lapse sünnitab. Põlvenb jah, aga mingeid “õigusi” sul sellele lapsele ei ole.

See, et seadused ei ole kooskõlas reaalsusega, tean ma juba isegi. Ega siis, kui seadus ütleb, et ema on see, kes lapse sünnitab, ei tähenda, et see laps sellest naisest põlvneb (põlvnemine toimub siiski rakust, millest embrüo luuakse – selleks ei pea olema arst, et seda mõista).

Kuid küsimus jääb endiselt õhku, et mis kasu saab Kliinik sellest, kui ta seisab vastu info jagamisele, millest nii annetaja kui annetuse vastuvõtja mõlemad võidaksid?

Kliinik saa mingit kasu, seda reguleerib seadus. Kliinikud lähtuvad seadusest, mis on lubatud ja mis mitte.

Okei, aga miks seadus ei arvesta selliste inimestega, kes soovivad, et nende lastel oleks võimalus seda teada saada, kellest nad on reaalelt rakutasandil põlvnenud? Ehk siis, kui ma soovin oma embrüod annetada, sest minu sisse pole võimalik kõiki istutada, siis miks seadus keelab seda, kui mõlemad osapoolsed on sellega nõus?

Mis see teadmine annab? Mitu peret lapsel siis on? See võib lapses ja peredes tekitada päris palju segadust. Ja enamasti siiski ei ole kumbki pool sellest huvitatud. Ja sinul pole pole mõtet küll midagi annetada, juba nendest postitustest on näha, et see ei sobi sulle. See on täiesti vabatahtlik ja pole kõigile sobilik.

#3168225:

#3168218:

#3168212:

Ega leping ei muuda reaalsust ehk fakti, et laps põlvneb minust.

Ei, juba perekonnaseadus ütleb, et ema on see, kes lapse sünnitab. Põlvenb jah, aga mingeid “õigusi” sul sellele lapsele ei ole.

See, et seadused ei ole kooskõlas reaalsusega, tean ma juba isegi. Ega siis, kui seadus ütleb, et ema on see, kes lapse sünnitab, ei tähenda, et see laps sellest naisest põlvneb (põlvnemine toimub siiski rakust, millest embrüo luuakse – selleks ei pea olema arst, et seda mõista).

Kuid küsimus jääb endiselt õhku, et mis kasu saab Kliinik sellest, kui ta seisab vastu info jagamisele, millest nii annetaja kui annetuse vastuvõtja mõlemad võidaksid?

Kliinik saab sellest sellist kasu,et ei ilmu kuskilt mingi hulluke aastaid hiljem kes seletab,et laps on tegelt minu ja ma ei ole sellega nõus olnud. Andke mulle vanemate andmed ja blablaablaa.
Või üks pere elab rahus oma elu kui järsku ilmub ukse taha mingi tädi kes nõuab last omale. Tahab kasvatamises osaleda ja väidab,et laps on tema mingil rakutasandil.

Kellel sellist jama vaja?!

#3168362:

#3168225:

#3168218:

#3168212:

Ega leping ei muuda reaalsust ehk fakti, et laps põlvneb minust.

Ei, juba perekonnaseadus ütleb, et ema on see, kes lapse sünnitab. Põlvenb jah, aga mingeid “õigusi” sul sellele lapsele ei ole.

See, et seadused ei ole kooskõlas reaalsusega, tean ma juba isegi. Ega siis, kui seadus ütleb, et ema on see, kes lapse sünnitab, ei tähenda, et see laps sellest naisest põlvneb (põlvnemine toimub siiski rakust, millest embrüo luuakse – selleks ei pea olema arst, et seda mõista).

Kuid küsimus jääb endiselt õhku, et mis kasu saab Kliinik sellest, kui ta seisab vastu info jagamisele, millest nii annetaja kui annetuse vastuvõtja mõlemad võidaksid?

Kliinik saab sellest sellist kasu,et ei ilmu kuskilt mingi hulluke aastaid hiljem kes seletab,et laps on tegelt minu ja ma ei ole sellega nõus olnud. Andke mulle vanemate andmed ja blablaablaa.

Või üks pere elab rahus oma elu kui järsku ilmub ukse taha mingi tädi kes nõuab last omale. Tahab kasvatamises osaleda ja väidab,et laps on tema mingil rakutasandil.

Kellel sellist jama vaja?!

Siis peaks olema see reguleeritud niimoodi, et embrüo tegelik omanik ehk annetaja ei saa ligipääsu uute vanemate andmete kohta, aga laps võiks ikka saada ligipääsu oma tegeliku põlvnemise andmete kohta nt 18-aastaseks saamisel. Lapsel on ju ikka õigus teada – see varjamine ja infosulg on vale. See ei tähenda, et geneetilised vanemad hakkavad teda siis kasvatama. Lapse õigus teada ja sellest võib talle juba piisata. Teda kasvatanud perekond jääb ikka tema perekonnaks, aga tegelik geneetiline sugupuu on ju hoopis teine ja seda on ju lapsel õigus teada, mitte valetada talle elu teistsuguseks ja ilusamaks, kui see on. Teadmine ei tähenda seda, et hakatakse mingeid kasvatuslikke ümberkorraldusi tegema.

#3168382:

#3168362:

#3168225:

#3168218:

#3168212:

Ega leping ei muuda reaalsust ehk fakti, et laps põlvneb minust.

Ei, juba perekonnaseadus ütleb, et ema on see, kes lapse sünnitab. Põlvenb jah, aga mingeid “õigusi” sul sellele lapsele ei ole.

See, et seadused ei ole kooskõlas reaalsusega, tean ma juba isegi. Ega siis, kui seadus ütleb, et ema on see, kes lapse sünnitab, ei tähenda, et see laps sellest naisest põlvneb (põlvnemine toimub siiski rakust, millest embrüo luuakse – selleks ei pea olema arst, et seda mõista).

Kuid küsimus jääb endiselt õhku, et mis kasu saab Kliinik sellest, kui ta seisab vastu info jagamisele, millest nii annetaja kui annetuse vastuvõtja mõlemad võidaksid?

Kliinik saab sellest sellist kasu,et ei ilmu kuskilt mingi hulluke aastaid hiljem kes seletab,et laps on tegelt minu ja ma ei ole sellega nõus olnud. Andke mulle vanemate andmed ja blablaablaa.

Või üks pere elab rahus oma elu kui järsku ilmub ukse taha mingi tädi kes nõuab last omale. Tahab kasvatamises osaleda ja väidab,et laps on tema mingil rakutasandil.

Kellel sellist jama vaja?!

Täpselt nii ongi. Tundub jah sedasorti tädi olevat. Jääb mulje nagu keegi vägisi sunniks rakke loovutama. Kui nii palju sisemisi konflikte, siis lihtsalt ei anneta, mis siin keerulist on. Mõni ei suuda leppida, et nad ei saagi kõike kontrollida, siia ongi see koerm maetud.

Kui ei anneta, siis nad hukkuvad ja kindlasti on neile parem leida pere, kes neid saab kasvatada, selle asemel, et nad lasta hukata niisama v katsete käigus, sest enda üsasse ei mahu.

#3168399:

#3168376:

#3168362:

#3168225:

#3168218:

#3168212:

Ega leping ei muuda reaalsust ehk fakti, et laps põlvneb minust.

Ei, juba perekonnaseadus ütleb, et ema on see, kes lapse sünnitab. Põlvenb jah, aga mingeid “õigusi” sul sellele lapsele ei ole.

See, et seadused ei ole kooskõlas reaalsusega, tean ma juba isegi. Ega siis, kui seadus ütleb, et ema on see, kes lapse sünnitab, ei tähenda, et see laps sellest naisest põlvneb (põlvnemine toimub siiski rakust, millest embrüo luuakse – selleks ei pea olema arst, et seda mõista).

Kuid küsimus jääb endiselt õhku, et mis kasu saab Kliinik sellest, kui ta seisab vastu info jagamisele, millest nii annetaja kui annetuse vastuvõtja mõlemad võidaksid?

Kliinik saab sellest sellist kasu,et ei ilmu kuskilt mingi hulluke aastaid hiljem kes seletab,et laps on tegelt minu ja ma ei ole sellega nõus olnud. Andke mulle vanemate andmed ja blablaablaa.

Või üks pere elab rahus oma elu kui järsku ilmub ukse taha mingi tädi kes nõuab last omale. Tahab kasvatamises osaleda ja väidab,et laps on tema mingil rakutasandil.

Kellel sellist jama vaja?!

Siis peaks olema see reguleeritud niimoodi, et embrüo tegelik omanik ehk annetaja ei saa ligipääsu uute vanemate andmete kohta, aga laps võiks ikka saada ligipääsu oma tegeliku põlvnemise andmete kohta nt 18-aastaseks saamisel. Lapsel on ju ikka õigus teada – see varjamine ja infosulg on vale. See ei tähenda, et geneetilised vanemad hakkavad teda siis kasvatama. Lapse õigus teada ja sellest võib talle juba piisata. Teda kasvatanud perekond jääb ikka tema perekonnaks, aga tegelik geneetiline sugupuu on ju hoopis teine ja seda on ju lapsel õigus teada, mitte valetada talle elu teistsuguseks ja ilusamaks, kui see on. Teadmine ei tähenda seda, et hakatakse mingeid kasvatuslikke ümberkorraldusi tegema.

Vot see lahendus oleks juba midagi muud.

Mitte,et annetajal oleks õigus teada.

Küll aga oleks järgmine probleem. Äkki ei taha annetaja oma ukse taha “oma” last kelle kunagi embrüona ära annetas.

Seega on parem kui kõik on anonüümne.

Ei teki probleeme tulevikus.

Sest on kindlasti annetajaid kes ei soovi,et ta tulevikus üles otsitakse.

See hetkel saba kinni nokk lahti teema.

Ühtepidi võiks olla nii ja teistpidi oleks see halb mõte.

Just sellest ongi jutt, et esiteks ei pruugi see annetaja tõesti midagi sellest lapsest teada tahta, see ongi ju anonüümse annetamise mõte, et teine pere saaks võimaluse. Ta ei ole võib olla üldse huvitatud. Ja mis ta selle teadmisega peale hakkab, kui läps näiteks täisealisena ukse taha ilmub. Paras segadus. Paraku tuleb doonori huvidega ka arvestada.