Teema: Kas annetatakse ka oma külmutatud embrüoid?

#3168399:

#3168376:

#3168362:

#3168225:

#3168218:

#3168212:

Ega leping ei muuda reaalsust ehk fakti, et laps põlvneb minust.

Ei, juba perekonnaseadus ütleb, et ema on see, kes lapse sünnitab. Põlvenb jah, aga mingeid “õigusi” sul sellele lapsele ei ole.

See, et seadused ei ole kooskõlas reaalsusega, tean ma juba isegi. Ega siis, kui seadus ütleb, et ema on see, kes lapse sünnitab, ei tähenda, et see laps sellest naisest põlvneb (põlvnemine toimub siiski rakust, millest embrüo luuakse – selleks ei pea olema arst, et seda mõista).

Kuid küsimus jääb endiselt õhku, et mis kasu saab Kliinik sellest, kui ta seisab vastu info jagamisele, millest nii annetaja kui annetuse vastuvõtja mõlemad võidaksid?

Kliinik saab sellest sellist kasu,et ei ilmu kuskilt mingi hulluke aastaid hiljem kes seletab,et laps on tegelt minu ja ma ei ole sellega nõus olnud. Andke mulle vanemate andmed ja blablaablaa.

Või üks pere elab rahus oma elu kui järsku ilmub ukse taha mingi tädi kes nõuab last omale. Tahab kasvatamises osaleda ja väidab,et laps on tema mingil rakutasandil.

Kellel sellist jama vaja?!

Siis peaks olema see reguleeritud niimoodi, et embrüo tegelik omanik ehk annetaja ei saa ligipääsu uute vanemate andmete kohta, aga laps võiks ikka saada ligipääsu oma tegeliku põlvnemise andmete kohta nt 18-aastaseks saamisel. Lapsel on ju ikka õigus teada – see varjamine ja infosulg on vale. See ei tähenda, et geneetilised vanemad hakkavad teda siis kasvatama. Lapse õigus teada ja sellest võib talle juba piisata. Teda kasvatanud perekond jääb ikka tema perekonnaks, aga tegelik geneetiline sugupuu on ju hoopis teine ja seda on ju lapsel õigus teada, mitte valetada talle elu teistsuguseks ja ilusamaks, kui see on. Teadmine ei tähenda seda, et hakatakse mingeid kasvatuslikke ümberkorraldusi tegema.

Vot see lahendus oleks juba midagi muud.

Mitte,et annetajal oleks õigus teada.

Küll aga oleks järgmine probleem. Äkki ei taha annetaja oma ukse taha “oma” last kelle kunagi embrüona ära annetas.

Seega on parem kui kõik on anonüümne.

Ei teki probleeme tulevikus.

Sest on kindlasti annetajaid kes ei soovi,et ta tulevikus üles otsitakse.

See hetkel saba kinni nokk lahti teema.

Ühtepidi võiks olla nii ja teistpidi oleks see halb mõte.

Aga mina olen näide sellisest võimalikust embrüo annetajast, kes oleks sellega nõus, kui laps ukse taha ilmuks – ma leian, et tal on õigus selleks. Minul endal jah ei ole probleemi loobuda vanemlikest õigustest selle jaoks, et teine pere saaks rahus last kasvatada, aga lapsel on ju ometi õigus teada saada oma päritolu kohta infot ja vajadusel siis nt 18-aastaseks saamisel uksetaha ilmuda ja tulla uurida, kust ta alguse on saanud.

#3168426:

#3168376:

#3168362:

#3168225:

#3168218:

#3168212:

Ega leping ei muuda reaalsust ehk fakti, et laps põlvneb minust.

Ei, juba perekonnaseadus ütleb, et ema on see, kes lapse sünnitab. Põlvenb jah, aga mingeid “õigusi” sul sellele lapsele ei ole.

See, et seadused ei ole kooskõlas reaalsusega, tean ma juba isegi. Ega siis, kui seadus ütleb, et ema on see, kes lapse sünnitab, ei tähenda, et see laps sellest naisest põlvneb (põlvnemine toimub siiski rakust, millest embrüo luuakse – selleks ei pea olema arst, et seda mõista).

Kuid küsimus jääb endiselt õhku, et mis kasu saab Kliinik sellest, kui ta seisab vastu info jagamisele, millest nii annetaja kui annetuse vastuvõtja mõlemad võidaksid?

Kliinik saab sellest sellist kasu,et ei ilmu kuskilt mingi hulluke aastaid hiljem kes seletab,et laps on tegelt minu ja ma ei ole sellega nõus olnud. Andke mulle vanemate andmed ja blablaablaa.

Või üks pere elab rahus oma elu kui järsku ilmub ukse taha mingi tädi kes nõuab last omale. Tahab kasvatamises osaleda ja väidab,et laps on tema mingil rakutasandil.

Kellel sellist jama vaja?!

Siis peaks olema see reguleeritud niimoodi, et embrüo tegelik omanik ehk annetaja ei saa ligipääsu uute vanemate andmete kohta, aga laps võiks ikka saada ligipääsu oma tegeliku põlvnemise andmete kohta nt 18-aastaseks saamisel. Lapsel on ju ikka õigus teada – see varjamine ja infosulg on vale. See ei tähenda, et geneetilised vanemad hakkavad teda siis kasvatama. Lapse õigus teada ja sellest võib talle juba piisata. Teda kasvatanud perekond jääb ikka tema perekonnaks, aga tegelik geneetiline sugupuu on ju hoopis teine ja seda on ju lapsel õigus teada, mitte valetada talle elu teistsuguseks ja ilusamaks, kui see on. Teadmine ei tähenda seda, et hakatakse mingeid kasvatuslikke ümberkorraldusi tegema.

Mis mõttes valetada elu ilusamaks? Äkki lapsel ongi elu ilusam teises peres, kui nende rakutasandil vanemate juures? Ma ei saa aru, miks sa üldse kaalud mingit annetamise mõtet, kui sa juba ette arvad, et ainult sinu juures on lapsel elu ilus? Täiesti jabur.

Valetada kui “varjata” tegelike vanemate infot ja “ilusamaks” selles mõttes, et last kasvatavad vanemad on tema algsed elu ja geenide andjad. Elukorraldus võib ilusam tõesti olla teises peres, seda ei saa keegi välistada. Aga hea saavutus on juba see, kui vanemad suudavad lapsele öelda, et ta on alguse saanud doonorrakkudest, s.t. selles mõttes ei valetata elu ilusamaks (info mõttes).

#3168446:

#3168432:

#3168426:

#3168376:

#3168362:

#3168225:

#3168218:

#3168212:

Ega leping ei muuda reaalsust ehk fakti, et laps põlvneb minust.

Ei, juba perekonnaseadus ütleb, et ema on see, kes lapse sünnitab. Põlvenb jah, aga mingeid “õigusi” sul sellele lapsele ei ole.

See, et seadused ei ole kooskõlas reaalsusega, tean ma juba isegi. Ega siis, kui seadus ütleb, et ema on see, kes lapse sünnitab, ei tähenda, et see laps sellest naisest põlvneb (põlvnemine toimub siiski rakust, millest embrüo luuakse – selleks ei pea olema arst, et seda mõista).

Kuid küsimus jääb endiselt õhku, et mis kasu saab Kliinik sellest, kui ta seisab vastu info jagamisele, millest nii annetaja kui annetuse vastuvõtja mõlemad võidaksid?

Kliinik saab sellest sellist kasu,et ei ilmu kuskilt mingi hulluke aastaid hiljem kes seletab,et laps on tegelt minu ja ma ei ole sellega nõus olnud. Andke mulle vanemate andmed ja blablaablaa.

Või üks pere elab rahus oma elu kui järsku ilmub ukse taha mingi tädi kes nõuab last omale. Tahab kasvatamises osaleda ja väidab,et laps on tema mingil rakutasandil.

Kellel sellist jama vaja?!

Siis peaks olema see reguleeritud niimoodi, et embrüo tegelik omanik ehk annetaja ei saa ligipääsu uute vanemate andmete kohta, aga laps võiks ikka saada ligipääsu oma tegeliku põlvnemise andmete kohta nt 18-aastaseks saamisel. Lapsel on ju ikka õigus teada – see varjamine ja infosulg on vale. See ei tähenda, et geneetilised vanemad hakkavad teda siis kasvatama. Lapse õigus teada ja sellest võib talle juba piisata. Teda kasvatanud perekond jääb ikka tema perekonnaks, aga tegelik geneetiline sugupuu on ju hoopis teine ja seda on ju lapsel õigus teada, mitte valetada talle elu teistsuguseks ja ilusamaks, kui see on. Teadmine ei tähenda seda, et hakatakse mingeid kasvatuslikke ümberkorraldusi tegema.

Mis mõttes valetada elu ilusamaks? Äkki lapsel ongi elu ilusam teises peres, kui nende rakutasandil vanemate juures? Ma ei saa aru, miks sa üldse kaalud mingit annetamise mõtet, kui sa juba ette arvad, et ainult sinu juures on lapsel elu ilus? Täiesti jabur.

Valetada kui “varjata” tegelike vanemate infot ja “ilusamaks” selles mõttes, et last kasvatavad vanemad on tema algsed elu ja geenide andjad. Elukorraldus võib ilusam tõesti olla teises peres, seda ei saa keegi välistada. Aga hea saavutus on juba see, kui vanemad suudavad lapsele öelda, et ta on alguse saanud doonorrakkudest, s.t. selles mõttes ei valetata elu ilusamaks (info mõttes).

Kui see info sinu jaoks nii oluline on, siis on kõik väga lihtne, ära anneta ja pole ühtegi probleemi.

Probleem jääb alles – ma ei soovi, et embrüod hukkuvad.

#3168449:

#3168446:

#3168432:

#3168426:

#3168376:

#3168362:

#3168225:

#3168218:

#3168212:

Ega leping ei muuda reaalsust ehk fakti, et laps põlvneb minust.

Ei, juba perekonnaseadus ütleb, et ema on see, kes lapse sünnitab. Põlvenb jah, aga mingeid “õigusi” sul sellele lapsele ei ole.

See, et seadused ei ole kooskõlas reaalsusega, tean ma juba isegi. Ega siis, kui seadus ütleb, et ema on see, kes lapse sünnitab, ei tähenda, et see laps sellest naisest põlvneb (põlvnemine toimub siiski rakust, millest embrüo luuakse – selleks ei pea olema arst, et seda mõista).

Kuid küsimus jääb endiselt õhku, et mis kasu saab Kliinik sellest, kui ta seisab vastu info jagamisele, millest nii annetaja kui annetuse vastuvõtja mõlemad võidaksid?

Kliinik saab sellest sellist kasu,et ei ilmu kuskilt mingi hulluke aastaid hiljem kes seletab,et laps on tegelt minu ja ma ei ole sellega nõus olnud. Andke mulle vanemate andmed ja blablaablaa.

Või üks pere elab rahus oma elu kui järsku ilmub ukse taha mingi tädi kes nõuab last omale. Tahab kasvatamises osaleda ja väidab,et laps on tema mingil rakutasandil.

Kellel sellist jama vaja?!

Siis peaks olema see reguleeritud niimoodi, et embrüo tegelik omanik ehk annetaja ei saa ligipääsu uute vanemate andmete kohta, aga laps võiks ikka saada ligipääsu oma tegeliku põlvnemise andmete kohta nt 18-aastaseks saamisel. Lapsel on ju ikka õigus teada – see varjamine ja infosulg on vale. See ei tähenda, et geneetilised vanemad hakkavad teda siis kasvatama. Lapse õigus teada ja sellest võib talle juba piisata. Teda kasvatanud perekond jääb ikka tema perekonnaks, aga tegelik geneetiline sugupuu on ju hoopis teine ja seda on ju lapsel õigus teada, mitte valetada talle elu teistsuguseks ja ilusamaks, kui see on. Teadmine ei tähenda seda, et hakatakse mingeid kasvatuslikke ümberkorraldusi tegema.

Mis mõttes valetada elu ilusamaks? Äkki lapsel ongi elu ilusam teises peres, kui nende rakutasandil vanemate juures? Ma ei saa aru, miks sa üldse kaalud mingit annetamise mõtet, kui sa juba ette arvad, et ainult sinu juures on lapsel elu ilus? Täiesti jabur.

Valetada kui “varjata” tegelike vanemate infot ja “ilusamaks” selles mõttes, et last kasvatavad vanemad on tema algsed elu ja geenide andjad. Elukorraldus võib ilusam tõesti olla teises peres, seda ei saa keegi välistada. Aga hea saavutus on juba see, kui vanemad suudavad lapsele öelda, et ta on alguse saanud doonorrakkudest, s.t. selles mõttes ei valetata elu ilusamaks (info mõttes).

Kui see info sinu jaoks nii oluline on, siis on kõik väga lihtne, ära anneta ja pole ühtegi probleemi.

Probleem jääb alles – ma ei soovi, et embrüod hukkuvad.

Pole sul mingit probleemi, ise oma peas mõtled neid välja. Lased kõik endale panna, aega on piisavalt, saad palju lapsi, kes on sinuga ühel rakutasandil.

#3168485:

Eestis ei ole lubatud annetada embrüoid teistele! Ainult kas muna- või seemnerakk.

On küll

#3168494:

#3168485:

Eestis ei ole lubatud annetada embrüoid teistele! Ainult kas muna- või seemnerakk.

On küll

eestis on olemas embrüokaitseseadus
https://www.riigiteataja.ee/akt/1048155

Tehingud embrüoga on keelatud.

lubatud on annetada oma sugurakku, teise suguraku autori üle saab otsustada IVFi vajav inimene.

#3168549:

#3168527:

#3168494:

#3168485:

Eestis ei ole lubatud annetada embrüoid teistele! Ainult kas muna- või seemnerakk.

On küll

eestis on olemas embrüokaitseseadus

https://www.riigiteataja.ee/akt/1048155

Tehingud embrüoga on keelatud.

lubatud on annetada oma sugurakku, teise suguraku autori üle saab otsustada IVFi vajav inimene.

Mina küsisin selle seaduse tõlgenduse kohta, kuna ise ei suutnud kindlalt välja lugeda, kas embrüodoonorlus on lubatud või mitte, konkreetselt IVFi teostavalt arstilt TÜKis (mitte ämmaemandalt vm, kes ise vahetult protseduure ei tee). Ning tema kinnitas, et embrüote anonüümne annetamine ja siirdamiseks kasutamine on võimalik ja lubatud ning vahel on olnud vaja seda ka kasutada. Ka embrüote külmutamise lepingu lisas oli võimalus lubada loovutatud embrüoid kasutada teisele naisele siirdamiseks.

Ma ei saa ju väita, et eri raviasutused tõlgendavad seadust enam või vähem erinevalt, aga kindlasti on vale väita, et ühemõtteliselt oleks embrüodoonorlus keelatud ja seda Eestid üldse ei tehtaks.

On lubatud, kui ei usu küsi erinevatest kliinikutest. N.Nova Vita, Elite