Head Perekooli külastajad!

Perekool on Eesti esimene pereportaal. Ehkki viimastel aastatel on loodud uusi kaasaegseid suhtlus- ja infokanaleid, on Perekoolil jätkunud pikaajalisi ja aktiivseid külastajaid - oleme selle üle rõõmsad ja tänulikud.
1. juunil 2024. aastal lõpetab Perekooli foorum oma tegevuse. Hoolimata me püüdlustest hoida Perekooli heatahtliku ja toetava keskkonnana, võivad ka üksikud sobimatud postitused teha palju kurja, kahjustades asjaosaliste enesetunnet ja suhteid.
Jätkame Perekooli lehel igakuiselt uute artiklite ja taskuhäälingu osade avaldamist. Olete südamest oodatud ammutama kaasaegseid tõenduspõhiseid teadmisi naise ja lapse tervise, pere ja suhete teemadel.

Foorumihuvilistel on üks võimalus edaspidiseks suhtluseks näiteks äsja loodud Elufoorumis: elufoorum.com

Sisukate kohtumisteni Perekooli lehel.
Eesti Ämmaemandate Ühing

Esileht Ilu ja tervis Kas ärevushäire ongi ravimatu haigus?

Näitan 18 postitust - vahemik 1 kuni 18 (kokku 18 )

Teema: Kas ärevushäire ongi ravimatu haigus?

Postitas:

Põhilisteks häirivateks sümptomiteks on: peavalu(pingepeavalu, torked, krambi moodi valu, tuim valu, tavaline tugev peavalu, kord otsaees, siis pealael, siis meelekohtades), silmade valu, nägu ka nagu valutab, süda puperdab, mõnikord kõhulahtisus, iiveldus, pearinglus, eemaloleku tunne, suutmatus mõteid paigal hoida jne. jne. Kõige ebameeldiv on ikka igasugune jama peaga. Mul on väikesed lapsed, tahaks nendega koosolemist nautida, aga juba viimased 3aastat on minu elu keerelnud ümber selle \”minu paha olemise\”. Väsinud olen. Tänu sellele jäävad igasugused viirused ka pidevalt külge. Kas tõesti nüüd jääb nii, et olen elu lõpuni pidevalt haige/ärev? Tahan nautida oma noort elu ja laste kasvatamist. Ma olen tüdinenud, sellest enese tervise ja füüsiliste vaevuste ümber keerutamise. Olen võtnud Cipralexi kahel või kolmel korral u. kuus kuud. Niipea kui tabletid ära jätan, nii hiilivad jamad tagasi. Samas ka tablette võtes ei tunne ma ennast endana (siis on teistsugused peavalud, ja selline võõras tunne). Vajan väga seda lootust, et ma saan sest üle ja saan uuesti ENDAKS. Terveks.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

mina olen oma ärevushäirest nii surmani tüdinud, et ei tee enam välja, otsin tegevust ning ausalt öeldes aitab. Ütlen endale, et arstid midagi leidnud pole ja kui suren, siis suren ja et kõik surevad kord. Ja see aitab. Mul ka väike laps.

Ka igapäevane füüsiline tegevus- kepikõnd, väike jõusaal või treening või tempokam jalutuskäik aitab väga hästi.
Aga vaata otsingust, paanika- ja ärevushäirete kohta on tervise all väga-väga pikk teema.
Ole tubli ja leia oma võti ärevushäirest jagu saamiseks.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

ad on sümptomite leevendus. Leia põhjus, mis sind ärevushäireteni viis, tegele sellega ja sa paraned. Mind aitas see, et töötasin kapitaalselt läbi Ärevushäirete ja foobiate käsiraamatu. Eelpool on antud täpselt õige nõu- unusta ära see hirm, suhtu nii, et juhtugu mis juhtuma peab ja hirm möödub.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 07.05 21:09; 07.05 22:31; 08.05 14:19; 08.05 15:40;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mul on vahelduva eduga 13aastat keerelnud elu ümber selle \”minu paha olemise\”. Teemaalgataja poolt toodud sümtomitele lisaks on mul veel poomistunne või siis tükitunne kurgus, selline tunne, et ei saa neelata. Ja õlgades on tihti suur pinge, tunne nagu tassiks rakset koormat. Üks parem aeg oli siis, kui võtsin 8kuud järjest AD, olemine läks heaks ning mitu aastat oli üsna hea olemine, siis tuli kõik tagasi ja viimased 3aastat tunnen end jälle üsna nõrgana. Mõtlen samuti, kui palju mul jäi tegemata ning millest kõigest lapsed ilma jäid ainult seepärast, et minu tervis oli kehva. Ei julenud nendega kuhugi minna, kartsin, et minuga juhtub midagi ja mis siis lastest saab.
Nüüdseks on mul lapsed kõik täisealised.
Jah, ma olen ka lugenud, et \”unusta see hirm ära\” jms. aga kui ärevus peale tuleb või veel hullem, paanikahoog peale tuleb, siis mida sa ära unustad. Peale seda on selline tunne, et mitu päeva ei julge kuhugi minna.

Ma pigem olen mõelnud sellele, et miks meie hulgas on nii palju neid, kel on ärevishäire( ja/või paanikahäire). Järjest rohkem kuulen/loen, et inimesed on sellise hädaga, pole siis ime, et mõni ütleb selle kohta \”moehaigus\”, kuigi tegelikut ei soovi sellist haigus kellelegi.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 07.05 21:38; 08.05 10:43;
To report this post you need to login first.
Postitas:

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Põhilisteks häirivateks sümptomiteks on: peavalu(pingepeavalu, torked, krambi moodi valu, tuim valu, tavaline tugev peavalu, kord otsaees, siis pealael, siis meelekohtades), silmade valu, nägu ka nagu valutab, süda puperdab, mõnikord kõhulahtisus, iiveldus, pearinglus, eemaloleku tunne, suutmatus mõteid paigal hoida jne. jne. Kõige ebameeldiv on ikka igasugune jama peaga. Mul on väikesed lapsed, tahaks nendega koosolemist nautida, aga juba viimased 3aastat on minu elu keerelnud ümber selle \”minu paha olemise\”. Väsinud olen. Tänu sellele jäävad igasugused viirused ka pidevalt külge. Kas tõesti nüüd jääb nii, et olen elu lõpuni pidevalt haige/ärev? Tahan nautida oma noort elu ja laste kasvatamist. Ma olen tüdinenud, sellest enese tervise ja füüsiliste vaevuste ümber keerutamise. Olen võtnud Cipralexi kahel või kolmel korral u. kuus kuud. Niipea kui tabletid ära jätan, nii hiilivad jamad tagasi. Samas ka tablette võtes ei tunne ma ennast endana (siis on teistsugused peavalud, ja selline võõras tunne). Vajan väga seda lootust, et ma saan sest üle ja saan uuesti ENDAKS. Terveks.[/tsitaat]
Sa räägid nagu minust. Kas Sul hakkas see ka kõik pärast lapse sündi? Minul hakkas. Olen nõus, et kõige hullemad nähud on surumistunne peas, pearinglus, minestamistunne, minul olid vahepeal veel ka südame rütmihäired. Minu arvates on kõige selle põhjuseks surmahirm.Nii nagu keegi juba kirjutas, et ta mõtles, et kui kukub, siis kukub, aga seni teeb kõike. Mina võin öelda, et see toimis ka minu puhul. Kui oli halb, siis läksin just välja; istusin autosse ja läksin ¨oppama, lapsega ujuma; kui oli eriti hull, siis läksin trenni(aeroobikasse, kus mõte, et mul on halb, asendus lihtsalt trenniväsimusega), samuti panin vahel klapid pähe ja läksin jooksma. Selgus, et midagi ei juhtunud, pigem pärast trenni enesetunne paranes.Kaal langes, vererõhk oli pärast trenni normis. Järelikult tekitas kogu mu eelneva halva enesetunde minu mõte.Ja nii ma sellest vabanesingi.Nüüd suudan isegi välisreisidel käia (siiski on alguses väike ärevus sees, kuid enesetunne ok). Usun, et Sinagi saad hakkama.Sport aitab:).

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mul on vahelduva eduga 13aastat keerelnud elu ümber selle \”minu paha olemise\”. Teemaalgataja poolt toodud sümtomitele lisaks on mul veel poomistunne või siis tükitunne kurgus, selline tunne, et ei saa neelata. Ja õlgades on tihti suur pinge, tunne nagu tassiks rakset koormat. Üks parem aeg oli siis, kui võtsin 8kuud järjest AD, olemine läks heaks ning mitu aastat oli üsna hea olemine, siis tuli kõik tagasi ja viimased 3aastat tunnen end jälle üsna nõrgana. Mõtlen samuti, kui palju mul jäi tegemata ning millest kõigest lapsed ilma jäid ainult seepärast, et minu tervis oli kehva. Ei julenud nendega kuhugi minna, kartsin, et minuga juhtub midagi ja mis siis lastest saab.
Nüüdseks on mul lapsed kõik täisealised.
Jah, ma olen ka lugenud, et \”unusta see hirm ära\” jms. aga kui ärevus peale tuleb või veel hullem, paanikahoog peale tuleb, siis mida sa ära unustad. Peale seda on selline tunne, et mitu päeva ei julge kuhugi minna.

Ma pigem olen mõelnud sellele, et miks meie hulgas on nii palju neid, kel on ärevishäire( ja/või paanikahäire). Järjest rohkem kuulen/loen, et inimesed on sellise hädaga, pole siis ime, et mõni ütleb selle kohta \”moehaigus\”, kuigi tegelikut ei soovi sellist haigus kellelegi. [/tsitaat]

jah, tean täpselt, mida räägid. See ongi väga, väga jube. Paanika tuleb peale, aga lähed ikka. Kohiseb kõrvus, kõik keerleb, süda paha, süda peksab, maailm ujub. Aga lähed ikka- astud oma hirmule vastu tundega, et parem tulgu surm, kui selline elu. Mingi ajaga hirm kaob, siis tuleb jälle, aga palju vähem. See on ainus viis tervenemiseks.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 07.05 21:09; 07.05 22:31; 08.05 14:19; 08.05 15:40;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kuna kogu see ärevus saab alguse meie peast, mõtlemisest, siis soovitaksin lugeda Eckhart Tolle raamatuid. Tegemist ei ole küll otseselt ärevushäire ravimeetodiga, aga pilt sellest, kuidas meie mõttemaailm meie elu mõjutab (ja lausa loob), saab palju selgemaks ja meie pisike pea oma miljoni mõttega ei kontrolli enam meie elu nii nagu varem.

Me rapsime iseenda loodud kujutelmades. Tegelikult ei ohusta meid ju miski (et peaks nt poodi minnes surmahirmu tundma). See on illusioon, mis on ennast nii suureks kasvatanud, et tundub reaalsusena ja takistab normaalselt funktsioneerimast. Hirmu tundes ja ärevaid mõtteid kerides me ainult toidame sedasama illusiooni, mis seeläbi meid üha enam endasse haarab.
Võti on tõusta sellest illusioonist kõrgemale ja proovida seda kõrvalt vaadata. Et tekiks arusaamine selle ebareaalsusest ja tühisusest.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 08.05 05:50; 08.05 15:52;
To report this post you need to login first.
Postitas:

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

jah, tean täpselt, mida räägid. See ongi väga, väga jube. Paanika tuleb peale, aga lähed ikka. Kohiseb kõrvus, kõik keerleb, süda paha, süda peksab, maailm ujub. Aga lähed ikka- astud oma hirmule vastu tundega, et parem tulgu surm, kui selline elu. Mingi ajaga hirm kaob, siis tuleb jälle, aga palju vähem. See on ainus viis tervenemiseks. [/tsitaat]
Aga vot mina ei lähe ja ma arvan, et paljud ei lähe. Kui mul see hoog peale tuleb, siis kõnnin koju tagasi. Mul on olnud kordi, kus olen keset kõnniteed maha kükitanud, sest nii paha on olnud olla. Ja siis lihtsalt püsti tõusnud ja aeglaselt koju kõndinud. Muidugi lisaks sellele emotionaalsele poolele, et mida inimesed mõtlevad, kui näevad, et keegi õues kükitab kaasneb veel see hirm, et mõni tormab otsa, siis oled kuskil tänaval käpuli ja keegi isegi ei tunne huvi, et mis viga on. Vähemalt minult ei ole keegi kordagi küsinud, et kas on paha olla või oleks abi vaja. Ja poes on ka vahel ülipiinlik, ärevusest hakkavad käed värsiema, no teadagi mida kõrvaltvaatajad arvavad \”muti on joonud\”. Ehk ei mõjukski teiste arvamus nii aga kuna karsklane olen, siis on teiste selline mõtteviis häiriv. Seega väldin igasugu käimisi nii palju kui võimalik.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 07.05 21:38; 08.05 10:43;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kannatasin ärevushäire all aastaid, selleni välja, et lõpuks praktiliselt ei suutnud kodust väljuda. Viimaks olin oma sisemas valiku ees kas nöör kaela või võtan midagi ette. Läksin psühhiaatri juurde, tõsine ravi (antidepressandid + rahusti + jutuajamised) kestis kolm aastat, siis suutsin tavapäraseid asju taas teha . Ei seisnud küll tabletita poejärjekorras ega üheski sundolemisega ruumis (teater, kino, koosolek), aga sain elada. Jätkasin teraapiat, tablett oli hädajuhtudeks taskus. Nüüdseks sellest kolmest aastast veel 9 möödas, läksin uuesti kooli, esinen teiste ees, käin igal pool – kõik on imehästi. Üks xanax on alati kaasa,et äkki… aga see on rohkem selline turvatunde värk, sest enam ei tule meeldegi.
Tähtis on leida just sulle sobiv psühhiaater,ja hakka seda otsima KOHE. Otsi abi ja sa tuled sellest välja!

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Soovitan kindlasti peale nn tabletiravi ka teraapiat psühholoogi juures. Mina pöördusin väga kiiresti psühhiaatri juurde, kui sümptomid algasid ning saingi põhimõtteliselt vaid teraapiaga sellest üle (igaks juhuks oli ka rahusti kotis, aga võtsin haruharva). Mida kauem viivitad, seda pikem periood sellest jagu saamiseks.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Aga vot mina ei lähe ja ma arvan, et paljud ei lähe. Kui mul see hoog peale tuleb, siis kõnnin koju tagasi. Mul on olnud kordi, kus olen keset kõnniteed maha kükitanud, sest nii paha on olnud olla. Ja siis lihtsalt püsti tõusnud ja aeglaselt koju kõndinud. Muidugi lisaks sellele emotionaalsele poolele, et mida inimesed mõtlevad, kui näevad, et keegi õues kükitab kaasneb veel see hirm, et mõni tormab otsa, siis oled kuskil tänaval käpuli ja keegi isegi ei tunne huvi, et mis viga on. Vähemalt minult ei ole keegi kordagi küsinud, et kas on paha olla või oleks abi vaja. Ja poes on ka vahel ülipiinlik, ärevusest hakkavad käed värsiema, no teadagi mida kõrvaltvaatajad arvavad \”muti on joonud\”. Ehk ei mõjukski teiste arvamus nii aga kuna karsklane olen, siis on teiste selline mõtteviis häiriv. Seega väldin igasugu käimisi nii palju kui võimalik. [/tsitaat]

kurb küll, aga sa toidad sellise käitumisega oma hirmu ja paanika vaid süvneb. Ehk siis- nii kaua läheb hullemaks, kui teed otsuse hirmule mitte enam alla anda. Mis siis, kui kukun, kasvõi suren(ja siis ei huvita sind enam poes ümbritsevate arvamus ega see, mis mulje sa möödujatele endast jätad), vaid hakkad tegutsema. Siis saabub tervenemine. Psühhiaater räägiks sama juttu, leevendaks rohtudega sümptomeid, mis omakorda lükkab tervenemist edasi. Suurem eesmärk oleks psühhoteraapia- mis minu elus(või minevikus) nii valesti on.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 07.05 21:09; 07.05 22:31; 08.05 14:19; 08.05 15:40;
To report this post you need to login first.
Postitas:

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

kurb küll, aga sa toidad sellise käitumisega oma hirmu ja paanika vaid süvneb. Ehk siis- nii kaua läheb hullemaks, kui teed otsuse hirmule mitte enam alla anda. Mis siis, kui kukun, kasvõi suren(ja siis ei huvita sind enam poes ümbritsevate arvamus ega see, mis mulje sa möödujatele endast jätad), vaid hakkad tegutsema. Siis saabub tervenemine. Psühhiaater räägiks sama juttu, leevendaks rohtudega sümptomeid, mis omakorda lükkab tervenemist edasi. Suurem eesmärk oleks psühhoteraapia- mis minu elus(või minevikus) nii valesti on. [/tsitaat]
Tegelikult päris nii lihtne see ikka pole ning ilmselt sobivad erinevatele inimestele veidi erinevad asjad. Samuti sobivad erinevates olukordades ja erinevas ärevusfaasis erinevad meetodid.

Sellist \”tulgu, mis tuleb\” varianti suudan mina rakendada ainult kergematel juhtudel ja sellisel ajal, kui ise vaimult tugevam olen.

Raskematel juhtudel ja nõrgematel perioodidel sobib aga vältimistaktika väga hästi. Väldin teadlikult kohti ja situatsioone, mis võiksid ärevust põhjustada. Üritan koguda positiivseid emotsioone. Kahtlastes kohtades käin ainult koos mehega (tekitab minus täieliku turvatunde – kui minestan, siis püüab mu kinni:)) Ajapikku hirm hajub ja ununeb ning suudan jälle endaga hakkama saada. Minu hirmu toidaks hoopis see, kui mul ikka ja jälle uuesti halb hakkaks. Näiteks sunniksin ennast poodi minema ja saaksin seal järjekordse paanikahoo.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 08.05 14:55; 08.05 22:12;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Proovi oomega3 kalaõli kapsleid võtta. Aitavad väga hästi hirmu ja ärevuse vastu. Tegemist siis toidulisandiga. Neid võib tarvitada pidevalt. Paanitsesin ka ise alatasa iga asja pärast aga nüüd on rahu majas. Tree proovi kahju need su tervisele ei tee 🙂 Edu!

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

no teadagi mida kõrvaltvaatajad arvavad … teiste arvamus [/tsitaat]

millest see tuleb, see teiste arvamuse teadmine

me ju tegelikult ei tea, mida teised arvavad või mõtlevad; enamasti on tegemist stereotüüpse mõtlemise ja enda mõtete ülekandmisega, ei tule ju alati tänaval inimene otse ütlema, et näe, sa oled selline…
enesehinnangu küsimus?

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Tegelikult päris nii lihtne see ikka pole ning ilmselt sobivad erinevatele inimestele veidi erinevad asjad. Samuti sobivad erinevates olukordades ja erinevas ärevusfaasis erinevad meetodid.

Sellist \”tulgu, mis tuleb\” varianti suudan mina rakendada ainult kergematel juhtudel ja sellisel ajal, kui ise vaimult tugevam olen.

Raskematel juhtudel ja nõrgematel perioodidel sobib aga vältimistaktika väga hästi. Väldin teadlikult kohti ja situatsioone, mis võiksid ärevust põhjustada. Üritan koguda positiivseid emotsioone. Kahtlastes kohtades käin ainult koos mehega (tekitab minus täieliku turvatunde – kui minestan, siis püüab mu kinni:)) Ajapikku hirm hajub ja ununeb ning suudan jälle endaga hakkama saada. Minu hirmu toidaks hoopis see, kui mul ikka ja jälle uuesti halb hakkaks. Näiteks sunniksin ennast poodi minema ja saaksin seal järjekordse paanikahoo.[/tsitaat]

mõtlesin täpselt nii,nagu sina, mitu aastat. Lõpuks käisin igal pool mehega käest kinni(piltlikult),))
tervenemine algas siis, kui võtsin ise vaststuse. Läksin üksi, järjest kaugemale, järjest pikemaks ajaks. Usu mind, ma ei taha vaielda, tahan lihtsalt, et minu kogemus kellegi kannatusi kergendaks. Sest TÕESTI- midagi ei juhtu ja jääd ellu! Saad ennast paremini tundma ja usaldama.
Hakka hirmuga suhtlema- nt. tuleb poes paanika, siis mõtle, et tule terviseks ja näita, mis sa minuga siis seekord teed, või vihasta, muiga selle üle…hea öelda, tean, aga toimib. Hakka pihta, natuke korraga, iga päev

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 07.05 21:09; 07.05 22:31; 08.05 14:19; 08.05 15:40;
To report this post you need to login first.
Postitas:

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Hakka hirmuga suhtlema- nt. tuleb poes paanika, siis mõtle, et tule terviseks ja näita, mis sa minuga siis seekord teed, või vihasta, muiga selle üle…hea öelda, tean, aga toimib. Hakka pihta, natuke korraga, iga päev [/tsitaat]Sinu meetod ühtib täielikult Eckhart Tolle elufilosoofiaga, millest eespool kirjutasin. Mul on hea meel lugeda, et see on kedagi reaalselt hädas aidanud.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 08.05 05:50; 08.05 15:52;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Teemaalgataja, kontrolli oma B12 vitamiini taset ja kui see on rferentsvahemiku alumises, palu arstil välja kirjutada B12 süstid (aga hydroxo-cobalamin, mitte cyano-cobalamin, mis on küll palju odavam kuid palju vähetõhusam). Halba ei tee need kindlasti, aga kui sul on tõesti B12 puudus (meie praegused referentsväärtused lubavad absurdselt madalaid numbreid), siis tunned väga märgatavat enesetunde tõusu. Esimesed kolm süsti peaks tegema ühenädalase vahega, järgmised 3 kahenädalase vahega ja edasi võib teha korra kahe või nelja vädala tagant, nii nagu ise tunned. Need süstid olid vanadel headel aegadel üpris standardseks turgutuskuuriks, praegu on kuidagi ära unustatud, kuna tunduvad \”liiga lihtne\” lahendus.
Kui see tõesti sind aitab, siis on põhjust uurida, kas tegu pole pernitsioosse aneemiaga. Seda esineb üllatavalt paljudel noortel naistel.

Teine test, milel peaksid kindlasti tegema, on D-vitamiin (kindlasti 25-OH test). Selle näitaja peaks saama 115 nmol/l peale, aga tegelikkuses on äärmiselt paljudel vaid 40 või isegi vähem. Siis tuleb võtta D3 (mitte D2!) tilku piisavas koguses (praegu räägitakse isegi 2000 RÜ päevas) ja käia iga kahe kuu tagant end testimas, kuna ainult nii saab teada, kas su doos on piisav või kas sa üle ei doseeri (üle 125 ka ei tasu ajada, D vitamiin on organismis kuhjudes toksiline). D-vitamiini puudus, mis meie laiuskraadil on epideemiline (päikesest saame UVB kiiri, mis on ainukesed mis D-vitamiini naha pinnal tekitavad, ainult mai lõpust juuli lõpuni, sedagi vaid keskpäeva paiku – muul ajal päevitamine, st UVA kiired ei anna D-vitamiini üldse, vaid isegi lõhuvad seda!) põhjustab ka väga väga palju psühhilisi ja neuroloogilisi häireid.

Need on kaks lihtsat testi, kui arst ei taha teha siis näiteks Quattromedi laboris maksavad vist alla 8¤ tükk. Aga väga palju targemaks saad, ja kui näitajad on madalad, siis võib varude taastamisel olla väga suur mõju organismile ja üldenesetundele.

Ja nagu väga paljud siin on kogenud – mõnedel inimestel on borrelioositest ja positiivse tulemuse puhul selle ravimine ka \”ärevushäiretele\” kiire lõpu teinud.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

mõtlesin täpselt nii,nagu sina, mitu aastat. Lõpuks käisin igal pool mehega käest kinni(piltlikult),))
tervenemine algas siis, kui võtsin ise vaststuse. Läksin üksi, järjest kaugemale, järjest pikemaks ajaks. Usu mind, ma ei taha vaielda, tahan lihtsalt, et minu kogemus kellegi kannatusi kergendaks. Sest TÕESTI- midagi ei juhtu ja jääd ellu! Saad ennast paremini tundma ja usaldama.
Hakka hirmuga suhtlema- nt. tuleb poes paanika, siis mõtle, et tule terviseks ja näita, mis sa minuga siis seekord teed, või vihasta, muiga selle üle…hea öelda, tean, aga toimib. Hakka pihta, natuke korraga, iga päev [/tsitaat]
Aitäh soovitamast! Mul tegelikult hetkel probleemi pole:) Sellised ajad, kui mehe poodi kaasa võtsin jäävad kuskile 10 aasta taha. Kirjutasin seda sellepärast, et äkki on kellelegi abiks.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 08.05 14:55; 08.05 22:12;
To report this post you need to login first.
Näitan 18 postitust - vahemik 1 kuni 18 (kokku 18 )


Esileht Ilu ja tervis Kas ärevushäire ongi ravimatu haigus?

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.