Teema: kas armastust on võimalik tagasi saada

Teemaalgataja lugu on väga sarnane minu omale. 13. aasta samuti. Meie läksime lahku. Mina ei suutnud seda kummi enam venitada ega oodata, kuni mees otsustab või laseb ennast aidata. Enne pakkusin küll omalt poolt igasuguseid lahendusi, millistest ükski härrale ei sobinud.
Vahel olen muidugi mõelnud, et ehk oleks pidanud kannatlikum olema. Laste pärast. Nad kannatasid lahutuse tõttu ikka väga. Mehest mul tagantjärele kahju ei ole. Olen nüüd uuesti abielus.

Kas sinuga teemaalgataja on võimalik kirjutada ?

mul on suhe töökaaslasega. alguses lugesin teemaalgatust ja tekkis kohe paralleel. peaaegu sama kaua koos olnud paar. koduse elu kirjeldus klapib täiesti. naine teab, et olen olemas aga ta ei tea, millisel moel. lahku minna ei saa majandusliku olukorra tõttu ja seepärast mees ei tunnnistagi naisele täit tõtt, sest sellisel juhul oleks need viimased sunnitud kooselu kuud kodus ju täielik põrgu. mees on täiesti hull mu järgi. kui ma pole hommikul kl 10-ks talle sms-i või meili saatnud, hakkab muretsema. käime ja jalutame koos nagu pubekad iga võimaliku pool tundigi kasvõi. oleme tööaajast teinud endale \”töökäigud\”, mis oleme veetnud hotellitoas. mees suhtleb minuga internetis täiesti külma kõhuga ka naisega samas toas viibides, sest naine teab, et oleme sõbrad ja on avalik saladus, et naine kahtlustab enamat. tal lihtsalt pole tõendeid. ja see paneb teda püüdma vähekenegi inimlikumalt käituma, sest ta veel loodab mehe armastust tagasi võita.
kurb lugu jah. ka mul on aegaajalt süümekad selle naise ees, aga armastuses ja sõjas reegleid pole.

lapsi neil pole ja seksides kasutame alati kondoomi.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Ja oled enda üle uhke????Kui ka saad selle mehe endale tekib teilgi mingi aja pärast rutiin ja siis saame sinu nutulaulu siin lugeda.Mees kes petab ükskord teeb seda ka edaspidi paraku…[/tsitaat]

kehitan õlgu.

see on minu lugu. võtke teadmiseks ja materdage palju jaksate.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]asi nüüd siis sealmaal, et me mehega lahus. silmarõõm on selline tore kolleeg, kellega on mõned korrad väljas käidud, maganud ei ole. aga mees tunneb tühjust ja tema arust pole mõtet meie abielu päästa, sest iga üritus on nagu vastutahtmist tegutsemine. ütleb, et on küll üritanud oma tundeid tagasi saada, ma ei tea küll, milles see väljendunud on, sets ma ei ole ühtegi katset kohanud. ehk siis meie 13 aastane abielu on nüüd läbi. kurb, aga nii see on. nüüd tuleb oma elu riismed kokku kraapida ja edasi minna. mis ei tapa, teeb tugevamaks. ja mees oli nii otsustusvõimetu, et mina olin see, kes selle otsuse tegi.[/tsitaat]

Soovin sulle südamest jôudu ja ära jäta oma optimistliku meelt. Sul ei ole mingeid riismeid vaja kokku kraapida, sest lôppude lôpuks need 13 aastat vôi vähemalt mingi osa sellest ajast oli ilus. Teil on ühised toredad lapsed. See on osake sinu elust ja saadud kogemustest. Kurb vôib sul olla, aga kahetseda pole midagi.

Lepi mehega konkreetselt kokku mingi aeg, millal te edasised plaanid paika panete. Sa ei suuda ilmselt juhuslikul läbi astumisel tema tähelepanu püüda ja nii jääb sinul kogu aeg tunne, et vaja see olukord lahendada. Ära kasutada üleliia oma energiat ja oma resursse. See ei ole vaid sinu probleem, vaid kindlasti ka mehe. Kokkulepped tuleb teha kindlalt, kainelt, konkreetselt ja emotsioonidesse laskumata.

Kindlasti ootab sind ees raske periood, see on iga lahkuminekuga. Kôigepealt asjade jagamine, kohustuste paika panemine, uus elukorraldus, emotsionaalne pool ja siis kuskil 6-8-12 kuu möödudes saabub rahu. Nii on paljud kirjeldanud lahkuminekut. Pea vastu ja usun, et sul läheb hästi, optimistlik meel aitab. Môtle ka läbi, mis sa siis teed kui 2 kuu pärast mees tagasi tahab. See on alati hetk, kus mehed tulevad tagasi ja siis uuesti lähevad.