Teema: Kas eestlased on rikkad?

#3864761:

Minu vanavanemad oli EV ajal jõukad majaomanikud, aga sedasi välismaal puhkamas keegi ei käinud nagu nüüd. Samas oli teenija, keda minul kunagi ei ole olnud (on vaid lapsehoidjad olnud kuni laste 3-aastaseks saamiseni).

Ei ole anda arust rikas, aga on ridakas linnas ja suvila mere ääres, 2 korterit välja üürimiseks (üüritulu kuus 700 eurot), väljaostetud autod (minul 2015, mehel 2020 a vl). Hoiustel on 20 000 sääste. Olen käinud elu jooksul ca 30 riigis, mõnes (Egiptus, Türgi,Kreeka, Soome) korduvalt, ka Austraalias, Ameerikas. Laene ei ole, kuid olen neid võtnud – tänaseks makstud. Vanust 55.

Ega sa ei olegi jõukas. Oled keskklass.

Ja see tubli endaga hakkama saav, majanduslikult elementaartasandil kindlustatud keskklass ongi kahjuks Eestis ebanormaalselt õhuke ning paljud hädad algavad sealt.

#3865260:

Kas Eesti keskklassil on poole milli eest vara?

Keskklassil on kindlasti 500 000 väärtuses vara. Selline pole ka Eesti tingimustes mingi  kõrgema klassi rikkur.
5-6 suuremat üürikorterit, mõni 50-tuhandese OKga firma, veidi aktsiaid.
Kui palju vaba raha on, on juba iseasi.

Muidugi on eestlane jõukas. Kahjuks on meil suur osa inimesi selliseid, kes pole maailma näinud. Või kui on näinud, siis ainult mingit kuurorti või Londoni Buckinghami palee ümbrust ja siis kujundabki oma mõttemaailma selliselt, et mujal on KÕIK rikkad. ja meie oleme vaesed. Ei ole! Juba aastaid on nii, et välismaal võid suvalisse restorani sisse jalutada ja seal süüa ja juua. Ei pea enne hindu ka vaatama. Ok! Mõned on turistilõksud, a selliseid on Tallinnas ka.

Tavaline lihtne inimene: lihtne ehitaja, liinitööline, bussijuht, jne elab Inglismaal ikka äärmiselt näruselt. Ka Hispaanias ja Itaalias pole parem lugu, a seal on parem kliima. Ei käi nad kuskil reisil, töötavad 6 päeva nädalas, elavad väikesest korteris. Eriti mingiteks lõbustusteks raha üle ei jää.

Mina, keskmiselt rikas inimene, käin (Celbesest) tellitud riietega. Suur piin on ronida poodi riideid proovima, kui kogu noorus nõukaajal just sellele kulus. Ausalt ei viitsi kuhugi kaubamjja vms kohta riideid proovima minna, äärmisel juhul lähen.

Ka lapsed on sellised – pakun, et mine osta endale korralikud teksad Armani vms, lähebki H&M ning ostab sealt. Vaid mees on see, kes ostab harva, aga jäid kaubamärke.

#3865272:

Keskklassil on kindlasti 500 000 väärtuses vara. Selline pole ka Eesti tingimustes mingi kõrgema klassi rikkur. 5-6 suuremat üürikorterit, mõni 50-tuhandese OKga firma, veidi aktsiaid. Kui palju vaba raha on, on juba iseasi.

ei arva, et pool milli. endal laenuta maja tallinna kesklinnas, suvila pärnumaal, peres mitu autot, kõigil ka kopsakas aktsiaportfell, aga… ikka jääb pere peale kokku alla 400 tuh. järelikult oleme vaesed.

#3865714:

#3865272:

Keskklassil on kindlasti 500 000 väärtuses vara. Selline pole ka Eesti tingimustes mingi kõrgema klassi rikkur. 5-6 suuremat üürikorterit, mõni 50-tuhandese OKga firma, veidi aktsiaid. Kui palju vaba raha on, on juba iseasi.

ei arva, et pool milli. endal laenuta maja tallinna kesklinnas, suvila pärnumaal, peres mitu autot, kõigil ka kopsakas aktsiaportfell, aga… ikka jääb pere peale kokku alla 400 tuh. järelikult oleme vaesed.

Vaesed muidugi ei ole, ikka vast keskklass. Aga ka 500 tuhande ümber netovaraga inimene on kindlasti keskklass, 100,000.- siia-sinna pole vahet.

Maja Tallinna kesklinnas ei ütle tegelikult suurt midagi. Kas tegu on suure krundiga ja kvaliteetsetest materjalidest kaasaegse uue majaga või vana amortiseerunud ahiküttega majaga – viimasel juhul on uus 2-toaline korter kindlasti kallim kinnisvara.

Samuti on väga suhteline mõiste “kopsakas” aktsiaportfell. Minu jaoks peaks “kopsakaks” nimetamiseks ainuüksi see aktsiaportfell eraldi võttes ületama nii umbes 250-300 tuhande euro piiri miinimumina. Aga samas keegi teine nimetab kopsakaks juba 50 tuhandest portfelli ja võib-olla keegi juba 5000.- euro väärtuses portfelli.

Pealegi sa ütled, et see 400,000.- tuleb kokku pere peale. Ma rääkisin ikka indiviidi tasandil netovarast, rikkuse arvutamisel peaks see olema tavapärane. Oled ju nõus, et 100,000.- netovaraga üksik inimene on jõukam kui 150,000.- netovaraga ühisvaralises suhtes abielupaar?

Ja esimese oma nimekirja ette lugenud vastaja üüritulu 700.- kuus kahe korteri peale. Kui tegu on Tallinnaga, annavad sellist tulu kaks väikest 2-toalist “mägedel” asuvat korterit, mille realiseerimisväärtus täna on umbes 60-70 tuhat eurot tükk. Ehk et heal juhul arvestaksin siit netovarasse 120,000.- eurot (realiseerimisel tekivad teatavasti tehingu kulud ning tulumaksukohustus).

Üldiselt on eestlased ikka väga muretult valmis ennast rikkaks inimeseks pidama:)

Riided, nutividinad ja autod minu jaoks ei puutu üldse asjasse. Puhas kuluartikkel ja raha amortiseerumine ju, mis vahet on sellel, mis sul seljas või millise autoga sõidad. Sellised asjad saavad olulised olla vaid vaesele või keskklassi kuuluvale, mitte tegelikult rikkale inimesele.

Lihtsalt minu mõtted.

#3865899:

Vast peeti silmas siiski omakapitali, mis näitab ettevõtte väärtust.

Ei näita ka omakapital rohkemat, see raha/kasum võib olla kassas (mida seal loomulikult ei ole) nagu näiteks meie laululindude firmadel kombeks.

#3864793:

Mu enda isa on selline, et käib vanade riietega, sõidab 20 aastat vana autoga, elab paneelmaja korteris, aga samas raha ja investeeringuid on tal tegelikult kõvasti, kuid teda lihtsalt üldse ei huvita see, et kuidas ta välja paistab.

Aga mis ta teeb selle rahaga? Reisib?

#3864394:

Tundubki. Aga ka selle kõige juures ka nö eeltoodud punktidele vastavad inimesed elavad tihti võlgu. Ise ka – uus maja, riideid, nõusid, sisustust jne armastan. Rikas pole, aga saan neid napilt lubada – maja kodulaenuga.

Selleks, et nende uute majade/korterite ostmiseks laenu saada, peab ju ometi ka midagi teenima. Mina olen kinnisvara osas sama mõelnud – jah, ma tean, et meil on hästi ja väga hästi teenivaid inimesi, aga tõesti tekib vahel küsimus, et kus neid inimesi küll nii palju on, et nii massiliselt jõutakse neid 200 000+ maksvaid kortereid osta. Selleks, et 200 000€ laenu saada, peab netosissetulek olema umbes 2700€. Tõsi, enamasti ostetakse sellises hinnaklassis kinnisvara kahe peale, aga siiski.

See, kes siin nõuka-aegseid riideid kiitis, ilmselt ei mõelnud üldse sellele, et igaühel oligi 1 jope ja see kanti ribadeks, kuni õnnestus kuskilt uus  hankida. Ka kõiki muid riideid oli vähe, kui olid saapad, siis nendega käisid nii talvel kui sügisel, paljudel nüüd vaid 1 paar saapaid kapis on? Samamoodi oli muude riietega, pesuga, rinnahoidjaid oli mul 1, konkreetselt mäletan, et kui selle liiga hilja õhtul pesid, oli hommikul veel niiske, aga selga tuli panna… Sukkpüksid maksid 3 rubla ja neid sain kuus ühe (ÜHE!) paari. Ja me ei olnud vaesed, pigem oli isa palk väga kõrge.

#3867083:

See, kes siin nõuka-aegseid riideid kiitis, ilmselt ei mõelnud üldse sellele, et igaühel oligi 1 jope ja see kanti ribadeks, kuni õnnestus kuskilt uus  hankida. Ka kõiki muid riideid oli vähe, kui olid saapad, siis nendega käisid nii talvel kui sügisel, paljudel nüüd vaid 1 paar saapaid kapis on? Samamoodi oli muude riietega, pesuga, rinnahoidjaid oli mul 1, konkreetselt mäletan, et kui selle liiga hilja õhtul pesid, oli hommikul veel niiske, aga selga tuli panna… Sukkpüksid maksid 3 rubla ja neid sain kuus ühe (ÜHE!) paari. Ja me ei olnud vaesed, pigem oli isa palk väga kõrge.

Olen 55. aasta mudel ja ei ole küll kunagi nii puruvaeselt elanud. Jopet mul nõukaajal ei olnudki, olid aastaajale vastavad mantlid. Kuna siis olid 30 külmakraadised talved, siis õhukeste saabastega küll käia talvel ei kannatanud. Sukkpükste hinda ma ei mäleta, aga kuna ka probleeme nendega ei mäleta, siis vast nad nii kallid ikka ei olnud. Olen maalt pärit, ainult madalapalgaline ema mul oligi. Suvel töötasin ka mina kolhoosipõldudel, ikka juba päris noorest east alates. Alati koos täiskasvanutega täistööpäevi.

#3867605:

Kujutle end praegu, kui sukkpüksid maksavad ka ca 3 eurot, elamas 120-eurose palgaga!

Riided olid küll kallid, aga siis ei olnud jälle muid kulutusi, mis praegu on ülisuured. Praegu on kõige kallim asi inimesel elmase, kui kuskilt midagi ei pärandata, siis pead ju väga suure kulutuse tegema. Siis said eluaseme muul moel. Kooperatiivkorterid olid kallid, aga neid ostsid vähesed. Bensiin oli odav, kommunaalid olid odavad, kontserdipiletid jne olid odavad, raamatud olid odavad. Ei saa päris üks-ühele elu võrrelda.

#3867826:

Ma ei ole küll kindel, et kui täna inimene elaks nii, nagu elati tihti nõukaajal, siis ei oleks need kulutused nii üüratud midagi. Ilma autota, sama lihtsal toidul, väheste riietega, ilma interneti ja nutiTVta, jagades korterit ja kööki teise perega.

Õige, ega ei saagi võrrelda. Lihtsalt vastasin inimesele, kes ütles, et mõtle, sukkpüksid 3 rubla, palk 120 rubla. Kulutuste jaotus oli lihtsalt teistsugune, ei saa võrrelda.