See on ikka väga keeruline küsimus.
Minu äi oli väga terve ning kraps kui 88 eluaastani, siis sai kuseteedepõletiku ja päevaga oli pea teadvusetu, kõnetu jne. Kolme haiglas oldud kuuga langes kaal 50 kg, ajas segast suust välja, kedagi ära ei tundnud jne. Mina jätsin temaga hüvasti ning lootsin, et sureb ruttu kuna sellist elu poleks ta endale mitte kungi tahtnud. Tema lapsed aga uskusid, et isa naaseb koju ja hakkab ka veel autoga sõitma.
Neljandal kuul hakkas voodis istukile tõusma ning kõne hakkas natuke taastuma tund ja is isegi omaksed ära. Hakkas ise trenni tegema, eluisu taastus. Iga päev üks samm rohkme kui eelmisel päeval. Poole aasta pärast elas oma kodus, sõitis autoga ja tõi lapselapse lasteaiast ära. Temast on tohtut abi olnud. Nüüd on ta 95 ja saab endaga ideaalselt hakkama. Terve elu pole arstide juures käinud ega tee seda ka nüüd. Imestab, kuidas mul nii palju tervisehädasid on.
Meil kõigil on nii hea meel, et arstid alla ei andnud, ja teda surra ei laskund vaid tegid füsioteraapiat, kõneravi jne.
Nii, et ma oleks eutanaasiaga väga, väga ettevaatlik ja väga eri juhtudel oleks see lubatud. Enesetapp on enamuses religioonides ikka tabu ning suur patt.