2 last. Väiksema kõrval magamata juba aasta. Masendus, tahtejõu puudumine, enesehaletsus. Ei taha keemait sisse ajada aga kui teaks et AD aitaks selle raske perioodi üle elada (kuni ehk taas normaalselt magama saab), siis hakkaks võtma…
Eks ta aitab ikka. Kui saad õiged ravimid peale. Aga selleks tuleks esmalt haiglas sees olla mõni aeg, seda just seepärast, et reeglina ei pruugi inimestela sugugi sobida kõik AD-d. See tähendab, et tuleks haiglas testida, mis sulle toimib. Muidugi võid ka lasta endale järjest retsepte kirjutada, kallid rohud välja osta ja siis mõne päevaga avastada, et see ei sobi; siis osta uus ja uus jne.
AD-d ei hakka ka muidugi kohe mõjuma, st. pead arvestada, et kuu aega vähemalt läheb enne kui midagi paremuse suunas liikuma hakkab.
Antud juhul, kui tegemist magamatusega, siis ilmselt oleks hoopis abi unerohust? Kui inimene end ikka välja magada ei saa, siis .. pole head oodata. Usun, et kui saaksid korralikult magada, siis võiks see ehk ollagi lahendus.
Soovin edu!
Ma saan aru, et puhkust sul ikkagi pole võimalik saada, ega siis küll AD ei aita. Pead ikka võtma lastele hoidja ja paariks päevaks kuskile ära minema ja ennast välja magama aeg-ajalt, muidu ei aita mitte miski muu.
Oh jah. Eks see on väsimus ja kurnatus, laste kasvatamine pole naljaasi ja sellest ei puhka välja paari päevaga. Samas valikut pole, lapsed vajavad ema. Tunned end tühjaks pigistatud sidrunina. Esimene soovitus on see, et siiski IGAPÄEVASELT ürita leida PAAR TUNDI aega ainult iseendaga olemiseks, sõbrannadega kokkusaamiseks, trenniks, jalutamiseks, lugemiseks, vannis vedelemiseks v mis iganes see on, mis sulle rõõmu teeb. Või mõtle ajas tagasi, kui sa veel rõõmus olid, siis mis olid need asjad mis sulle rõõmu valmistasid? Ehk – püüa see rõõmu uuesti üle leida. Kui vanad su lapsed on? Kas mees abistab, annab sulle aega olla iseendaga?
Kui ise ikka hakkama ei saa, siis soovitan sul esialgu minna lihtsalt psühholoogi vastuvõtule. Mitte isegi eesmärgiga AD-sid saada, aga lihtsalt räägi oma mure ära. Eks siis ta oskab nõu anda, kas oleks äkki hoopis kasu nt. grupiteraapiast vms. Ära muretse, kõik saab korda!
AD aitab ja selleks ei pea olema haiglas. Küsi abi ja nõu oma perearstilt.
Perearst pole kindlasti kompetentne määrama AD-sid. See pole sama mis valuvaigistit välja kirjutada või ussirohtu. Niisama pole mõtet summida endale keemiat sisse. Kindlasti pöördu eriala arsti poole.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]2 last. Väiksema kõrval magamata juba aasta. Masendus, tahtejõu puudumine, enesehaletsus. Ei taha keemait sisse ajada aga kui teaks et AD aitaks selle raske perioodi üle elada (kuni ehk taas normaalselt magama saab), siis hakkaks võtma…[/tsitaat]
Sama siin aasta magamata!Mitte kordagi ei ole enesehaletsust peale tulnud ega mõtet psühiaatri juurde minna! Võta aega enda jaoks! Puhka lõunaund lapsega!Las mees vaatab võimalusel ka last.Sina tegele oma asjadega ja mees lastega.Ära söö igasugust jama endale sisse!!!
Võta parem Palderjani õhtul see aitab.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Perearst pole kindlasti kompetentne määrama AD-sid. See pole sama mis valuvaigistit välja kirjutada või ussirohtu. Niisama pole mõtet summida endale keemiat sisse. Kindlasti pöördu eriala arsti poole. [/tsitaat]
2011. aasta lõpus valmis depressiooni ravijuhis perearstidele. Huvitav, miks see ravijuhis siis tehtud on, kui nad selle ravis kompetentsed ei ole mõne inimese arvates? Ilmselt kuulub kägu samasse klanni, kes arvab, et antibeebipille võib AINULT günekoloog väja kirjutada, insuliini
AINULT endokrinoloog, vererõhurohtu AINULT kardioloog….
vaielda pole mõtet, eks igaüks otsustab ise, kas laseb tordi valmistada kondiitril või kondiitrivabriku administraatoril.
Minul aitab sellisel puhul õues olemine ja liikumine. Raputab kuidagi masendusest lahti.
Loomulikult oleks parem katsuda masendusest n.ö. leebete vahenditega lahti saada, ilma AD-deta. Paraku aga kahe (väikse) lapse emana pole sul selleks aega ja võimalust kuskilt võtta. Seetõttu on AD ilmselt parim n.ö. kiirabivahend, võtad just nii kaua et jälle järje peale saada.
Ka mina soovitan kindlalt käia just psühhiaatri jutul, mitte perearsti juures. See ei tähenda, et sa oled \”hull\”. Lihtsalt psühhiaater on tunduvalt pädevam sulle õige AD määramisel, kuigi isegi nemad ei pruugi kohe täppi panna (sest inimeste organismid on erinevad ja reageerivad erinevalt isegi ühe grupi AD-dele). Perearstid enamasti kirjutavad suhteliselt huupi (või mingi \”juhendi\” järgi) kõige tuntumaid ja üldiselt inimestel kõige vähem kaebusi tekitavaid AD-sid, psühhiaater aga teeb tavaliselt põhjalikud testid, lisaks on tal laiad kogemused, pidev suhtlus kolleegidega ja erialakirjanduse lugemine.
Seega valiksin kahest kurjast väiksema ja ilmselt hakkaksin AD-sid võtma, ajutiselt, just et sellest raskest perioodist üle saada. Kui esimene rohi ei mõju või ona kõrvaltoimeid, siis läheks tagasi sama arstiga rääkima. (S.t. ära kunagi osta algul välja üle ühe karbi).
Ma samas seisus umbes. 2väikest last ja umbes aastane unevõlg… Jube masekas on peal, pidevalt väsinudja närviline. Aga abi pole kusagilt loota. Mees hommikust hilisõhtuni tööl, paremal juhul, või hoopis komandeeringus. Vanavanemad töötavad ja elavad kaugel. Rahaline seis ka kitsas. Täiestikarju appi olukord – aga vaevalt siin AD aitavad. Võtaks küll puhkust, aga mis siis lastest saab?
Mina soovitan küll AD-sid. Ise korduvalt võtnud ja mulle sobib väga hästi tsipralex. Analoogid pole midagi nii kallid, et ei jaksaks endale lubada. igatahes olen saanud rõõmsa meele ja hea enesetunde tagasi päris kiiresti peale tarbima hakkamist – isegi nädala möödudes tunnen erinevust enesetundes.
Igal juhul valin enne süütu keemia kui halva enesetunde, masenduse ja tülpimuse kõigest. Lastel ka parem kui ema rõõmus ja rahul mitte tülpinud ja meeleheitel kogu aeg.
Proovi ennem looduslikke vahendeid. AD on jube keemia, millest tasuks eemale hoida. Peale selle võid nendest sõltuvusse sattuda, ka füüsilisse. Olen ise kogenud seda ja see oli väga kohutav, enesetunne on ülimalt halb ja võib isegi minestada jne. Hoiatuseks siis venlafaksiin on üks hullema toimeainega ad-id.
Mul 2 väikese vanusevahega last ja unevõlast parem ei räägi…
Võtan ka ad-sid.
Kui võimalik, siis muidugi oleks parem neid mitte võtma hakata aga samas ega nad nüüd nii hullud ka ei ole ja ad-d sõltuvust ei tekita, rahustid tekitavad!
Teemaalgataja-soovitan sul psühhiaatri käest nõu küsida.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Proovi ennem looduslikke vahendeid. AD on jube keemia, millest tasuks eemale hoida. Peale selle võid nendest sõltuvusse sattuda, ka füüsilisse. Olen ise kogenud seda ja see oli väga kohutav, enesetunne on ülimalt halb ja võib isegi minestada jne. Hoiatuseks siis venlafaksiin on üks hullema toimeainega ad-id.[/tsitaat]
mis te arvate, kas ad-d on jube keemia?
kui nii mõelda, siis on ju. ütleme et ma olen masendunud, näen asju mustalt, nutan. see olen mina, mina selles olukorras, selles eluetapis.
siis aga hakates võtma ad-d, mu mõttemaailm muutub. muutub selliseks, et ma ei näe enam asju mustalt.
kas see pole keemia? ja siis veel 1 küsimus: kes ma siis olen? kas see, kes olen enne ad-d, et silmad märja koha peal, elust väsinud, masendunud. või see kes peale ad-d. rõõmus, muretu.
mina olen ka võtnud ad-d, kuu jagu. see kelleks ma muutusin, see lõbustas mind ennastki. ja samas tegi ka mulle häbi, sest mul kadus kriitikameel enda suhtes. ma muutusin selliseks, et ma üldse ei mõelnud, et tegudel on tagajärjed.
Kui närvisüsteem ikka oma mõtteid välja ei kanna, siis miks mitte veidi keemiaga (ad, või rahustitega) toetada.
Nende võtmine toimub vähemalt arstliku järelvalve all. Alkohol on ka keemia, mis võib mõjuda rahustavalt ja lõõgastavalt, kuid selle tagajärjed on ettearvamatumad.
Teraapiline abi ning probleemide ja endaga tegelemine on pikaajalised protsessid, st selgelt raskema vastupanu teed minemine.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Proovi ennem looduslikke vahendeid. AD on jube keemia, millest tasuks eemale hoida. Peale selle võid nendest sõltuvusse sattuda, ka füüsilisse. Olen ise kogenud seda ja see oli väga kohutav, enesetunne on ülimalt halb ja võib isegi minestada jne. Hoiatuseks siis venlafaksiin on üks hullema toimeainega ad-id.[/tsitaat]
ja mida see venlafaksiin sis teeb? tuleb kallale?
mina omadest kogemustest ütlen, et see oli ainuke, mis üldse mõjus minu deprekale ja mingeid selliseid asju, millest sina siin kirjutad, ei tekitanud mulle neist ükski.
tundub, et sul oli lihtsalt vale ad või annus, kui selliselt mõjus, et lausa minestama hakkasid ja halb oli olla.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
mis te arvate, kas ad-d on jube keemia?
kui nii mõelda, siis on ju. ütleme et ma olen masendunud, näen asju mustalt, nutan. see olen mina, mina selles olukorras, selles eluetapis.
siis aga hakates võtma ad-d, mu mõttemaailm muutub. muutub selliseks, et ma ei näe enam asju mustalt.
kas see pole keemia? ja siis veel 1 küsimus: kes ma siis olen? kas see, kes olen enne ad-d, et silmad märja koha peal, elust väsinud, masendunud. või see kes peale ad-d. rõõmus, muretu.
mina olen ka võtnud ad-d, kuu jagu. see kelleks ma muutusin, see lõbustas mind ennastki. ja samas tegi ka mulle häbi, sest mul kadus kriitikameel enda suhtes. ma muutusin selliseks, et ma üldse ei mõelnud, et tegudel on tagajärjed. [/tsitaat]
ahahh, sa ei tea siis üldse, mis on tegelikult depressioon. see ei ole musta nägemine ja nutmine ainult. see on seisund, kui sa jaksad ainult lamada, sa ei näe asju mustalt, sa ei nuta, sa oled lihtsalt täiesti tuim – elav laip.
sul on nii kuradi halb olla, et oled valmis tegema kõik, et sellest ainult pääseda. sul iiveldab 24h, su pea käib ringi, sa ei ole võimeline autot juhtima, sest oled nii hajevil.
sa ei suuda kõndida muidu, kui ainult vastu seina toetudes, veel parem on roomata.
sul on ükskõik, milline sa välja näed, täiesti savi, kas su lapsed on näljas ja paljad või mitte. sind ei huvita mitte midagi!
peale seda seisundit saan ma aru, miks inimesed teevad enesetappe. sa oled valmis kõigeks, et aiult sellest pääseda, sest sul on lihtsalt NII RÕVEDALT HALB olla.
tänud sellele keemiale, mis mind sellest päästis!
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma samas seisus umbes. 2väikest last ja umbes aastane unevõlg… Jube masekas on peal, pidevalt väsinudja närviline. Aga abi pole kusagilt loota. Mees hommikust hilisõhtuni tööl, paremal juhul, või hoopis komandeeringus. Vanavanemad töötavad ja elavad kaugel. Rahaline seis ka kitsas. Täiestikarju appi olukord – aga vaevalt siin AD aitavad. Võtaks küll puhkust, aga mis siis lastest saab?[/tsitaat]
Nagu minu kirjutatud! On hea teada, et sarnases olukorras on teisigi emasid. Muidu loed neid hüpersuper-emade kirjutisi, kes kõike saavad ja jõuavad ja tuleb veel hullem masekas peale.
Tahtsin oma ilusast unistusest rääkida, mida ikka mõlgutan, kui mõlgutamiseks aega jääb.
Unistan, et saan veeta terve ööpäeva üksi hotellis. Õhtul 17 ajal lähen, vedelen voodis, kuulan vaikust. Siis lähen sööma. Söön rahulikult, ei kugista, naudin. Kedagi pole süles, keegi ei ripu sääre küljes, keegi ei küsi midagi juurde, midagi ei lähe ümber… Vaikus. Mina söön, kõrvale rüüpan head veini. Võtan magustoitu ka. Maitseb hästi! Keegi koristab laua ära ja see pole mina!
Lähen oma tuppa. Vedelen voodis, ei tee mitte midagi, kuulan lihtsalt vaikust. Mmmm. Tukastan pisut. Ärgates lähen vanni ja vedelen seal. Keegi ei küsi midagi, keegi ei karju, ei nuta, ma ei korista midagi kellegi järelt. Mõnulen, kuni nahk krimpsus. Magan hommikuni, lähen söön hotelli restoranis hommikust või on see nüüd lõuna… Keegi teine koristab minu järelt. Peseb nõud.
Vedelen veel oma toas, kuulan veel vaikust.
Ja lähen koju tagasi.
Kunagi, ma loodan, et üsna pea, teen oma unistuse teoks. Aga seni on hea sellest kasvõi lihtsalt mõelda.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
2011. aasta lõpus valmis depressiooni ravijuhis perearstidele. Huvitav, miks see ravijuhis siis tehtud on, kui nad selle ravis kompetentsed ei ole mõne inimese arvates? Ilmselt kuulub kägu samasse klanni, kes arvab, et antibeebipille võib AINULT günekoloog väja kirjutada, insuliini
AINULT endokrinoloog, vererõhurohtu AINULT kardioloog….[/tsitaat]
Esmaselt peabki need ravimid( antibeebipillid, insulin jne) määrama spetsialist, hiljem võib jah perearst retsepte edasi kirjutada. Ja insulinraviga alustamiseks üldjuhul tuleb ikka mingi aeg haiglas olla.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
