Teema: Kas hariduse vahe teeb suhte võimatuks?

Täitsa sõltub ju. Mõned, kes pole põhikooli lõpetanud võivad seevastu miljonimängu kinni panna, sest loetakse palju ja silmaring on lai. Samas mingites väga haritud inimeste seltskonnas võib selline lihtne mees end väga ebamugavalt tundma hakata ja lõpetate sedasi, et tema lihtsalt ei tule kaasa ja käid paljudes kohtades üksi. Või kui on häbelikum tüüp ka, siis kaob kooselades kuskile tahatuppa kui külalised tulevad.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Sain hiljuti tuttavaks ühe toreda inimesega, aus korralik mees, näeb hea välja, hoolitseb enda ja oma kodu eest. Hariduselt lõpetas põhikooli ja elukutse on meistrite kõrvalt õppinud.

Ise olen kõrgharitud naine, töötan heal kohal, mis nõuab vastutust, erinevate inimestega koostöö tegemist. Hetkel mulle mees väga meeldib, ta on tore, temaga on hea rääkida. Küll on meie lühikese tutvuse juures mind mitu korda häirinud mõnes asjad. Näiteks ta ei tea mõnede üldkasutatavate võõrsõnade tähendusi ja jääb seega lausete lahtimõtestamisega hätta. Kuna ta inglise keelt ei oska, siis kasutab ta inglisekeelseid väljendeid vales kohas. Tihtipeale tunnen temaga suheldes, et olen targem, haritum ja mulle see tunne üldse ei meeldi ja ma pole sellega ka harjunud. Justkui mees jääks mulle arukuselt alla. Ma pole üleolev inimene, olen pärit lihtsast perest, eluke on paraku sedasi veerenud, et olen end koolitanud ja elus edasi rühkinud.

Nüüd mõtlengi oma peakeses, et kui suur siis selline asi on, kas sellest võiks kujuneda suhtes takistus? Minu eelmine elukaaslane oli risti vastupidine, erudeeritud, edukas, samas ma tundsin ennast tema kõrval pigem kolleegi, võrdväärse, konkurendi, kui naisena ja seetõttu meie suhe lõhki ka läks. Nüüd, uue tuttava kõrval ma olen absoluutselt naine. Ta on suur, tugev, hoiab, räägib, peab minust lugu, kohtleb mind igati kui naist. Ma ei pea temaga võistlema, pidevalt oma tasemelolekut tõestama vaid veedame lihtsalt mõnusalt aega. Samas mõtlen, et kas ma julgeksin teda viia oma sõprade ja kolleegide hulka, kus ta ilmselgelt tunneks ennast ebamugavalt, kuna jääks paljudel teemadel kaasarääkimisel jänni. Minuga on lihtne, kui meil mõni teema ei suju, siis me ei pea seda arutama..

Palun seega kogemusi naistelt, kes ise on edukad, tublid, haritud, kuid kel on mees, kes on ka tore ja vahva aga samas jääb mõnes teemas veidi neile alla… Minu uus tuttav on juba öelnud ka, et ah, sa oled nii arukas, kuigi ma enda arvates olen rääkinud täiesti tavalisi ja igapäevaseid asju. Ilmselt on siis probleem sõnakasutuses, selles, kuidas ja mida räägin ning see on mind pannud muretsema, sest see, et tema end alaväärsena juba praegu tunneb, pole minu eesmärk..[/tsitaat]
mina olin sarnases olukorras, aga ei suutnud sellises suhtes olla. pean ennast täiesti tavaliseks \”maatüdrukuks\”, olen kasvanud talus, pool noorusajast lehmi lüpsnud, töötanud poemüüja, nõudepesija ja postiljonina. aga samas omandanud 2 magistrikraadi ja oma alal väga edukas. sellest hoolimata kindlasti mitte ennasttäis, vaid vastupidi – unistan romantilisest ja hoolivast suhtest jpm. aga pean tunnistama, et mingi imelik \”klassivahe\” oli minu jaoks analoogses olukorras täiesti talumatu. tutvusin nii toreda mehega – lõbus, aktiivne jms. aga kirjutab tohutute kirjavigadega, tema arvamusavaldused on tihtipeale niivõrd kitsarinnalised, läbimõtlemata ja ülbed, et mina ei suutnud seda taluda. meie muusikamaitse osutuks täiesti erinevaks, tema osutus lõppkokkuvõttes selliseks \”Pets ja Aiku\”- tüüpi bemmivennaks, kellel on oluline, et autol oleks ikka suur valuvelg, kõva tümps, ees toonklaas (mis siis, et see illegaalne on) jms detailid. kõige kurvem oli see, et kõva häälega kirus ta \”paremal järjel olevaid inimesi\” tõusikuteks ja rikkuriteks, halvustades sellega ka mind tihti, mõtlemata, kui palju tööd ja vaeva olen pannud aastatepikkusesse õppimisse ja enda ülestöötamisse. ja noh – see keelekasutus.. see ei kannata kriitikat, mina muutusin selle vastu nii tundlikuks, et tundus targem see suhe jätta…
kurb, sest tõesti pean ennast lihtsaks ja hoolivaks inimeseks..

Meil mehega ka erinev haridustase. Mul kõrgharidus ja asun õppima veel teist eriala. Mehel lõpetamata keskeriharidus ehk siis sisuliselt ka põhiharidusega. Ta ka oma ala meister.
Ma ütleks seda, et alati haridus ei mängi rolli. Ma pole veel tundnud, et minu mees rumal on. Vastupidi. On valdkondi, mida ta jagab peensusteni. Ta seletab mulle näiteks automootori tööpõhimõtteid ja mina oskan selle peale ainult möh, möh teha. Poliitikast ta ei huvitu. Mina ka mitte, aga ma muidugi orienteerun ühiskondlikes küsimustes veidi rohkem kui tema. Ma ka pole mingi intellektuaal. Olen isegi ennast halvasti tundnud päris tarkade inimeste seltskonnas.
Minu mehe pluss on see, et ta loeb raamatuid. Tal on oma veider arusaam maailmast, mis enamus inimesi hirmutab. Ta on realist. Mu mehel on huvid, mis ei paelu kindlasti teisi madala haridusega inimesi. Mu mees kurdab, et tal pole kellegagi rääkida peale minu. tema töökaaslased pidavat ka sellised veidi madalalaubalised olema. Kui rääkitakse ainult sellest, kes kui palju ära jõi, kes kellele pasunasse andis jne, siis minu mees tõmbub sellistest eemale. Ta ei oska midagi kaasa rääkida. Tema jaoks õllesummer ei ole aasta tippsündmus. Samas targemate inimeste seltskonda meil siin pole kuskilt võtta. Ma pikalt kodune olnud ja pole ka töökaaslasi.
Aga kui inimene tunduks mulle ikkagi rumalana, siis see suhe saaks küll keeruline olema. Mind ei eruta hirmus targad mehed, aga mehega peab olema millestki rääkida. Me mehega täiendame üksteist. Üks aitab ühte, teine teist. Palju hullem oleks, kui kaks intellektuaali kuskil pärapõrgus autoga teele jäävad ja kumbki ei oska midagi teha.
Mind erutavad mehelikud mehed, kes oskavad peale targa möla ajamise ka oma kätega miskit ära teha ja seda perfektselt. Samas inimesel siiski peaks olema ka veidi kultuursemad huvid nagu lugemine, teatri külastamine, vaatamisväärsustega tutvumine Eestis. Põhiharidusega jorss õllepurk hambus mind ei tõmba.
Mulle tuleb kohe meelde naabrinaise kurtmine. Tema tütrel arstist abikaasa. Elavad maamajas. Vana tädi ütles, et kõik on räämas, majas pole isegi vett. Mis teha, kui meest majas pole. Tädi sõnul arst pole mees, see ju oskab vaid süsti teha.

Proovisin sellist suhet. Ühel hetkel olin silmistsi tõdemusega, et ainuüksi kuldne süda tühja pead ikka üles ei kaalu.

Kui Sa juba praegu kahtled, siis paremaks ei lähe. Nagu ma aru saan, otsid Sa meest, võrdväärset partnerit, mitte poega, keda kasvatada-koolitada. Kui erinev haridustase suhet ei sega, siis harituse vahe kindlasti.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Täitsa sõltub ju. Mõned, kes pole põhikooli lõpetanud võivad seevastu miljonimängu kinni panna, sest loetakse palju ja silmaring on lai. Samas mingites väga haritud inimeste seltskonnas võib selline lihtne mees end väga ebamugavalt tundma hakata ja lõpetate sedasi, et tema lihtsalt ei tule kaasa ja käid paljudes kohtades üksi. Või kui on häbelikum tüüp ka, siis kaob kooselades kuskile tahatuppa kui külalised tulevad.

[/tsitaat]
ALATI kui on hariduse teema, siis tuuakse näiteks põhiharidusega ja laia silmaringiga isik. Ma töötan eri vanusegruppides inimestega iga jumala päev ja seda viimased 20 aastat. Erinevatest sotsiaalsetest gruppidest, erinevast rahvusest, erinevate usuliste kuuluvustega, erineva haridustasemega.
Ja ma pole tänaseni kohanud põhiharidusega inimest, kes suudaks pelgalt lugemise ja reisimisega täita need lüngad, mille saab inimene süsteemse baashariduse omandamisega.

Aga teemaalgatajale – kui sind häirivad need seigad suhte alguses, siis pole mõtet edasi asja arendada, tulevikus häirib see veel rohkem.

Mul kogemus puudub aga siiski: kas ta lihtsalt kirjutab vigadega ja ei tea võõrkeelsete sõnade tähendusi või ongi madalalaaubaline kogu oma mõttemaailmalt?
Millest ta mõtleb ja räägib? Kas ja millised on tema arusaamad perest, ühiskonnast, poliitikast?
Kas ta on kitsarinnaline bemmimees nagu eespool väljatoodud näide?
Ma arvan, et vaata asja sügavamalt ja sisulisemalt, mitte ainult faktiteadmisi ja võõrkeelte oskust.
Aga kui sind juba praegu häirib, et ta seltskonnas võõrsõnu valesti kasutab, siis hakkab see sind edaspidi veel rohkem häirima.
Aga vaata asja rohkem sisulise poole pealt ka ja ära kohe last koos pesuveega välja viska.
Ma olen kohanud ka ülikoolis ülisümpaatse olemusega noormeest, kes arvas, et tüdrukud ei peaks talle seal sisseastumiskatsetel konkurentsi pakkuma vaid hoopis kodus suppi keetma ja ma arvan, et see poiss kirjutas vigadeta ja tundis võõrsõnu:)

Muide mul meenus, et mul on kursakaaslane, kes kõrgem haridus ja pole ta mitte loll, oli suhtes mehega kes rääkis justkui oleks võõrsõnade leksikoni pähe tuupinud ja arvas, et paistab hirmus tark. Tegelikkuses oli ta harimatu mats, kes lihtsalt ärples ja oli omandanud oma nn kõrge hariduse ühes teatavas kõrgkoolis, kus rikkurite vanemate lapsed saavad diplomi suuresti vaid suure raha eest, inimlikust küljest oli ta null mis null. Kogu tema maailm tiirleski selles, et paista tark ja haritud, see oli ka tema moodus inimestele pähe astuda ja neid alandada.

Ma arvan, et igaüht häirib, kui keegi kasutab tihti võõrsõnu valesti või võõrkeelseid väljendeid vales kohas. Ei pea ju kasutama neid väljendeid, mille tähendust ei tea, ja üldjuhul ei ole ka vaja kasutada keelt, mida ei oska (viibides oma kodumaal ja suheldes kaasmaalastega). Ses mõttes, mind ei häirikski mehe rumalus, ma täitsa aktsepteerin, et on minust rumalamaid ja targemaid, aga kui ta ikka pidevalt mingeid võõrkeelseid väljendeid kummalistes kohtades loobib ja paneb võõrsõnadest kubisevat teksti, mille sisu tegelikult on koomiline või absurdne, siis ma kardan, et pikka suhet meil ei saaks olla, sest ta tunduks lihtsalt liiga veider minu jaoks.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Lugesin vaid kaks olulist viga mis häirisid, ta ei mõista kõiki võõrsõnu ja ei oska inglise keelt?
Oled ise targem? Kui tead, et inimene ei suuda mõista sinu võõrsõnadest kubisevat teksti ja inglise keelseid väljendeid, kuna sa ehk ei suuda end emakeeles väljendada ise piisvalt, siis haritud inimene ei kekka sellega vaid püüab suhelda, et teisi mitte piinlikku olukorda panna!
Mingi uuema aja veider mood, et kõik peavad arusaama inglise keelest ja topitakse fraase lausetesse. Tead, kõik ei pea seda oskama. Ise ei oska seda samuti heal tasemel aga see eest oskan kolme teist võõrkeelt ja suudan end ka lisaks emakeeles väljendada nii et inimesed ei pea piinlikust tundma.[/tsitaat]
Jutt polnud ju \”kõigist\”, vaid sellest ühest, kellega igapäevaselt koos elatakse, ja sel puhul tahan mina ka, et see üks mulle võrdväärne partner on, minu jutust aru saab ja on võimeline vastama ka. Et ma ei peaks kogu aeg mõtlema, kas teine ikka sai aru.

Mina arvan, et kui liblikad kõhus mööduvad ja saabub suhtesse nn argipäev, hakkab hariduse vahe siiski segama. Muidugi, kui inimene loeb, huvitub ümberringi toimuvast ja on kõrge haritusega, siis teine lugu.
Ka mina pean mehe seksikaimaks kehaosaks aju (lahe väljend :)).
Olin kooselus (abielus) pikalt mehega, kes küll omab rakenduslikku kõrgharidust, on oma kitsa ala proff, aga no terve kooselu vältel segas mind (ja tegelikult ka teda) teadmine, et mina olen temast lihtsat targem (muidugi minuarust) – laiema silmaringiga, rohkem haridust saanud, suurema lugemusega, kultuursete huvidega jne. Meie läksimegi lõpuks lahku sellepärast, et polnud midagi omavahel rääkida.
Olen aru saanud, et minu jaoks peab mees olema minust hariduse ja harituse koha pealt vähemalt võrdne või sammukese ees.
Ma soovin tunda tunnet, kus saan mehele alt üles vaadata:)
Mulle on tähtsam olla vaimselt võrdses partnerluses, kui soov tunda ennast tõelise naisena. Ma tean isegi, et näen oma vanuse kohta kobe välja ja austajatest puudust ei ole, küll aga tunnen puudust inimesest, kellega jagada oma mõtteid ja hingeelu.

Omast kogemusest ütlen, et kooselus ja paarisuhtes ei ole mehe madalam haridus oluline. Jama on siis kui mees on tõeliselt loll ja rumal, aga see võib ka haritud meestega nii olla.

Mind ka häiriks, kui mees oleks intellektuaalselt minust madalamal. Olen ise kõrgelt haritud ja mu endine kaaslane oli küll bakalaureusekraadiga (st ikka ülikoolis käinud, ühtteist näinud ja õppinud), kuid isegi seal torkas see erinevus silma, et ma olen kõrgema haridustasemega. Lõpuks hakkas väga häirima. Too kaaslane küll oli ilmaeluga suht hästi kursis ja luges ka, kuid meie huvid olid totaalselt erinevad, st tema kursisolek ja lugemuse põhituuma moodustas \”Kroonika\” jms ajakirjad, aga ma oleksin tahtnud hoopis mõnel asjalikumal teemal, mõnest maailmasaavutusest vms rääkida. Lahku läksid meie teed, sest mees ei rahuldanud minu intellektuaalseid vajadusi. Ma algul ikka mõtlesin, et ah mis see ära ei ole, saan ju neid endale huvipakkuvaid teemasid sõpradega arutleda, aga see pole ikka see ja siis torkab kontrast eriti hästi silma, kui tuled koju peale sellist toredat õhtut, kus arutletud väga erinevatel teemadel ja avastad, kui suur on kontrast oma sõprade ja kaaslase vahel ja kaaslasega polegi nagu mõtet muust rääkida kui olmeasjadest.

Tegelikkuses on selliseid juhtumeid küll ja veel. Olen ise samuti kahekordse magistrikraadiga naine, üks eriala tehniline, teine õigusteadus. Töötan juba 18 aastat kitsa eriala eksperdina, käin tihti lähetustes, valdan vabalt inglise, soome, saksa ja prantsuse keelt. Palganumber nii hiiglaslik ei olegi, töö ise on aga mulle väga põnev ja rahuldustpakkuv. Oma mehega kohtusin, kui olin alles 22-aastane noor naine, paar aastakest alles erialasel tööl olnud, samal ajal ka ülikoolides õppides. Mees oli minust paar aastat vanem, lihtne töötaja, keskharidusega. Hästi südamlik, hell, hoolitsev ja armastav. Olin enne koos elanud oma esimese armastusega, omavanuse eduka, auahne ja edasipürgiva noormehega, kes mind kokkuvõttes julmalt pettis ning mu südame murdis. Kiindusin just selle uue mehe headusesse. Paar aastat hiljem saime lapse, mina liikusin edukal töölainel ühes kohas, mees aga vahetas töökohti päris tihti. Samas oli ta väga hea isa lapsele ning endiselt armastav/imetlev mees minule. Ja siis järsku paar aastat hiljem tekkis meie suhtesse kriis, just minu tõttu. Hakkasin oma meest häbenema, ei kutsunud teda kuhugi kaasa, häbenesin tema viletsat inglise keelt ja olematut haridust ja nö tavalist töökohta. Ometi oli ta selleks ajaks töötanud juba mitu aastat ühes heas rahvusvahelises firmas, teda hinnati seal väga kõrgelt. Ametikoha nimetus aga oli üsna mittemidagiütlev… Kõike võimendas seegi, et minusse armus kord lähetuses olles üks äärmiselt edukas, tark, haritud, maailmas tunnustatud, minuga samal erialal töötav mees (mitte eestlane). Ja minagi ei jäänud külmaks. Mees nägi lisaks kõigele ülimalt hea ning elegantne välja. Et mitte kedagi petta, kolisin oma mehe juurest koos lapsega minema omaette elama. Aga elu tegi oma keerdkäike ja 2a hiljem olin oma lapse isa juures tagasi. Elu õpetas mind, et kõige rohkem loeb ikka inimese iseloom ja loomuomadused, mitte doktorikraad ja edukas karjäär. Kindlasti on ka jackpot võimalik – suurepärase iseloomuga edukas mees 🙂 Osakn nüüd oma meest tõeliselt hinnata – tema kindlameelsust, rahulikkust, südamlikkust, hella, andestavat ja armastavat loomust, tema kuldseid käsi (peedist pesumasina trumli tegija). Ja tühja sellest tema kõva aktsendiga kehvast võõrkeeleoskusest, minagi ei ole täiuslik 🙂

Minul on korgharidus (arst) mees on puuduliku gymnaasiumi haridusega. Oleme erinevast rahvusest, erinevast kultuurikeskkonnast ja kohati täiesti erinevate huvidega. Tutvust nyydseks 13a ja abielu 6a. Abielus on kriise olnud mitmeid (yks praegugi käsil), aga kunagi pole olnud probleemiks tema haridustase. Kultuuri- ja vaatamisväärsuste huviline ei ole. Olen selline lihtsat tougu naine, kes vabal ajal niisama peesitaks ja head seksi hoopis naudiks.
Raamatuid loen ja seltskonnas oskan ennast vajadusel yleval pidada. Peenutsemist ja snoobi mängimist ei salli.
Teemaalgatajale aga ytleks niipalju, et kui sind praegu midagi juba väga häirib ja sa tunned, et pead seda meest justkui häbenema, siis see suhe pysima ei jää. Mees ei ole ju ka rumal ja selline asi lööb kiilu teie omavahelisse lähedussuhtesse ja sa kaotad lopuks lugupidamise selle mehe vastu.