RE: kas helistada mehe silmarõõmule
Mina eelmises suhtes helistasin – selleks, et oma mõistust säilitada. Mul olid üsna tugevad tõendid, millele vaatamata mees väitis, et tema pole midagi teinud.
Ma helistasin siis teisele poolele ja kuulsin, kuidas me olla juba lahku läinud?! Ta oli samuti väga jahmunud, kui kuulis KUI vale see on.
Istusime nukralt nagu kaks sõbrannat kohvikus ja tundsime üksteisele kaasa.
Tõusin püsti, jalutasin minema. Samal õhtul ka selle mehe elust…
Juhtus aga nii, et mees selle peale läks väga endast välja. Juhtus mis juhtus, aga me jäime peale kahte kuud lahus olemist kokku.
Uuesti tuli mul armukesele helistada seitsme aasta pärast. Siis teatas nagla neiu, et küsigu ma mehelt. Ütlesin, et küsisin ja et ma tahan olla kindel, et minul enam selles kolmnurgas kohta pole. Sest mul on vaja TEADA, enne kui lahkun. Vabandasin siiralt, et teda sellesse kisun ja et ma ei vaena ega vohka teda. Selle peale laoti KÕIK välja. Lõpetasin kõne, pakkisin asjad.
Mina olen see näide, kuidas vahetavahel naistes abielus olles mõistus loojub – me leppisime aasta (!) pärast uuesti ära. Tegemist oli ka väga osava manipulaatoriga, usun ma. Rohkem ma aga tema silmarõõmudele ealeski ei helistanud. Kui saabus aeg lahkuda, läksin ise, küsimata, teatamata, uurimata. Ja täiesti kahetsuse ja südamepiinadeta.
Oleks võinud juba esimene kord minna… Oh, tuju läheb taas halvaks, kui sellele mõtlen.
Jutu mõte – kui arvad, et vaja on armukesele helistada, siis vaid selleks, et viimast kinnitust saada ehk paki juba ene oma asjad kokku. Ja ÄRA tule pärast tagasi!