[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
mingit selgust tekitab see igatahes.
armukese abikaasa sunnib oma naist valima (või ei sunnigi, jätab lihtsalt ise naise maha). naine võib valida sinu mehe.
või kui ta mees ise minema läks, polegi sel naisel muid valikuid kui sinu mees.
nii et halvemal juhul oled oma mehest hoopis ilma.
mõningane kannatlikkus võib kasuks tulla: kas jõuab sinu mees järeldusele, et ta tahab siiski oma perekonna juurde jääda, või saab see naine aru, et seda meest ta päris endale ikkagi ei taha.
enamasti pidi armumine aastaga üle minema. selle aasta üleelamine vajab väga palju jõudu. kas su mees seda pingutust väärt on, tead vaid sa ise. [/tsitaat]Ma ei saa sellisest mõtteviisist aru. Naine peab olema alandlik ja kannatlik ning ootama? Peab ootama (ja lootma), et mees tema valiks? Mis mõttes?
Oma naine on siis mingi lükata-tõugata, ilma oma MINAta objekt, kes peab olema rahul sellega, mida keegi teine tema elu osas otsustab, kuni teda valitakse (või valimata jäetakse)? Isegi siis, ku selline mees valib oma naise, pole ta oma naisega päris üks enam mitte kunagi.
Armumine teisesse läheb aastaga üle, aga mis siis? Sina oled tal lihtsalt mingi vahemaandumispaik, kus teha omale mugav äraolemine, sel ajal, kuniks leitakse uus armumisobjekt.
Ja mis mõttes \”halvemal juhul oled oma mehest hoopis ilma\”? Kas siis mõni normaalne naine tahakski sellist meest omale tagasi? A tundub, et mõni rumal naine vist tahab ka ja on isegi õnnelik veel, et sai oma litsmehe tagasi.