Teema: Kas hoiate postkaarte alles?

Hoian. Üks karp või kast ei võta palju ruumi ning neid ei saa asendada. Paljud kirjutajad on ammu surnud ja seda sentimentaalsem väärtus minu jaoks.

Ei hoia. Teen konmarit.

#3967478:

#3967306:

Tànapäeval kaarte enam nii lademetes ei saadeta, aga sünnipäevade puhul vähemasti meie tutvusringkonnas siiski külalised kipuvad kingituste juurde ka kaarte kirjutama, nii et mul on ikkagi suure karbi täis kaarte aastatega kogunenud. Vaatasin seda karpi kapis ja mõtlesin, et ma reaalselt kunagi neid sealt karbist välja ei võta ega vaata. Kaalun, kas peaks lihtsalt südame kõvaks tegema ja ära viskama. Väiksed lapsed, kellega neist midagi meisterdada, on suureks kasvanud. Kas teie hoiate kaarte alles?

MIne vaata, mis hinnas on postkaardid kogujate hulgas ja siis mõtle tükk aega, kas raha on mõtet äravisata ?

Ma arvan, et kogujad tahavad ikka vanu postkaarte. Pealegi selleks, et kaarte kogujatele müüma hakata, tuleb teada, mida üldse kogutakse ja mida olemasolevad kaardid väärt on. Mul aega selle selgitamiseks ei ole, vaevalt et need kaardid nii kõvasti sisse toovad, et selle nimel aega ja energiat kulutada.

Jah, hoian kõik kaardid alles. Kahjuks väga palju neid ei kogune.

Vanematel oli ka komme neid alles hoida ja neil oli eraldi karp selleks. Neil tuli neid kaarte ka metsikutes kogustes. Kõige erilisemad olid veel vene ajal välismaalt saadetud kaardid, mis mängisid muusikat. See oli lapsena minu jaoks lihtsalt müstika – kuidas see küll võimalik on?

Olulised kaardid hoian alles – erilistelt inimestelt või erilistel puhkudel saadud. Kaugetelt maadelt saadetud reisipostkaardid hoian alles. Jah, elu jooksul vaatan neid ehk paar korda, aga need on toredad korrad.

Mu vanaemal oli mitu karbitäid Eesti-aegseid postkaarte. Mulle lapsena väga meeldis neid vaadata ja uurida. Mõned olid sealhulgas ka välismaalt saadetud ja sädelevad ja … no nõuka lapsele täielik unelm.

Igasugust jama muidugi ei pea alles hoidma, aga kui mingi sisu või joone leiad, mida koguda, siis on see tore kogumine. Näiteks kõik ämmalt saadud kaardid. Või lapse iga sünnipäeva kohta üks kõige ilusam kaart.

#3967310:

Hoian. Üks karp või kast ei võta palju ruumi ning neid ei saa asendada. Paljud kirjutajad on ammu surnud ja seda sentimentaalsem väärtus minu jaoks.

Sama siin. Vanus selline, et paljud kaardisaatjad on surnud juba. Neid kaarte vaadates ja soove lugedes on nagu tükike neist elus veel. Kahju, et see traditsioon hääbunud on, mäletan, kui õhinal ma alati näärikaarte ootasin, vahel oli umbes 10 tükki korraga postkastis.

#3967902:

Hoian. Ja oli üllatunud, kui mu hea tuttav viskas juba järgmisel päeval talle toodud kaunid kaardid, millega vaeva n’ähtud, minema. Otse prügikasti. Siis ma mõtlesin, et ok, kui nii siis nii, aga et temale pole enam mõtet kaarti viia, kui see pole talle oluline. Saab ju ilma selleta ka läbi.

Oled väga hinnanguline. Las su hea tuttav teeb, nagu talle õigem, miks sa selles suhtes sõna võtad?

Minul on üks sahtel, kuhu kaarte korjan, juba tublisti üle poole on kaarte täis. Tõsi – väga harva vaatan neid, vahel harva otsin mõnd head salmikest või soovi kellelgi teise kaardile kirjutamiseks.

Aga ruumi on, miks mitte alles jätta – ära visata jõuab alati!

Tänapäeval neid kaarte nagunii enam palju ei tule ega saa.  Et hunnikute viisi kuskil ruumi võtaksid.
Ja peale emotsionaalse väärtuse neil olevikus ei ole. Need, mis on hinnalistes muutunud, on vanad, mineviku kaardid. Ja näiteks igaühe lapsepõlvekaardid saavad emotionaalses mõttes ajaga väärtust juurde, mida lisab aeg, lapsepõlv, noorus ja need inimesed, kes on neid saatnud.
Ja selle teadmise annab ka aeg, ehk siis noor inimene ei saagi seda väga tunda, kui ta just ei oska ette mõelda. Minul on minu lapsepõlve kaarte. Ja kahel põhjusel on nad alles osad. Esiteks, minu ema oli ees see, kes seda mulle eeskujuga näitas, seda suhtumist. Teiseks, meil oli vähe asju, olime vaesed ja oskasime hinnata, mis meil oli.

#3969030:

#3967902:

Hoian. Ja oli üllatunud, kui mu hea tuttav viskas juba järgmisel päeval talle toodud kaunid kaardid, millega vaeva n’ähtud, minema. Otse prügikasti. Siis ma mõtlesin, et ok, kui nii siis nii, aga et temale pole enam mõtet kaarti viia, kui see pole talle oluline. Saab ju ilma selleta ka läbi.

Seoses sellega meenub, et mõne aasta eest käisin uuskasutuskeskuses ja võtsin mõned ajakirjad, ostsin siis. Koju jõudes ja lugema-sirvima hakates leidsin sealt vahel kaks kaarti, mis inimesel sünnaks toodud ja ühe vahel oli 30 eurot.

Krt, küll mõnel ikka veab!

Mina olin selle kirjutaja. Kirjutasin sellepärast seda, et sobiv näide, kuidas kaarte ei tohiks liiga kiirelt ära visata.;)

#3968481:

Aga kui saan kingiks kaardi, siis panen riiulile vaatamiseks selle ja hoian ikka kuu aega kindlasti alles, siis mõtlen mis edasi teha. Kindlasti hoian alles lastele kingitud kaardid. Pulmadeks kingitud kaardid kleepisin albumisse koos pulmapiltidega. Teiste puhul valin ja hoian alles erilisemad. Ülejäänud siis tõesti viskan ära kui nad on mind 1-2 kuud riiulil rõõmustanud.

Ma teen samuti. Jõulu- ja sünnipäevakaardid riputan seinale (no mul on selline koht), seisavad kuu või natuke rohkem. Kui tolmuma hakkavad, viskan enamasti ära. Aga on erilise kujunduse või sõnumiga kaarte, mida lihtsalt ei raatsi minema visata, nii et üle paari aasta ikka mõni jääb alles.

Ka on mul alles kõik oma kaugel elanud vanaemalt saadud kaardid. Tema kirjutas kaardid tihedas kirjas täis ja saatis suvalisel ajal. Võis kirjutada, mis kartulisordi just maha pani või kuidas mind külla ootab või mitu poega kass sai. Ja nii aastakümneid.

Ise saadame igalt reisilt ka koju vähemalt ühe kaardi, vahel ka rohkem, kui koht väga meeldib. Need on muidugi alles. Kohalikud margid ja templid on toredad.

#3969126:

Pärijatel on hea meel, et saavad neid siis prügimäele vedada.

Pärijad olgu üldse õnnelikud, et nodi saavad. Vähim, mida teha, on koristamine. Eluajal võib inimene kodu puupüsti täis tuupida. enamasti need äraviskajad pole vanuri eest hoolitsejad, neil on silme ees unistus: peaasi, et sussid püsti viskaks ja tema vara jagamine.

#3969126:

Mina olen see, kes viskan asju ära ja kuhu neid vanu kaarte korjata, saan aru, et postkaardil võib olla kunagi väärtus, aga mida teete vanade õnnitluskaartidega? Pärijatel on hea meel, et saavad neid siis prügimäele vedada.

Need on ju üks ja seesama…..

#3969706:

#3969380:

Ei ole neil pärijatel nii kontimurdev see üks sahtel või karp vanapaberikonteinerisse tühjendada, kui üldse ei huvita.

Mina olen olnud pärija. Jube on olnud see korteri pahnast tühjendamine, iga karp ja sahtel lisab sellesse rämpsukogumisse oma osa juurde, usu mind. Mitte kedagi need vanad kaardid ei huvita, ei omanikku ega pärijaid.

Ka mina olen olnud pärija. Ja samuti mu lapsed, kellega koos mu lapsepõlvekodu tühjaks kandsime. Just mu lapsed olid need, kes ütlesid, et mitte mingil juhul ei viska me ära kastide viisi kaarte, vaatame enne kõik põhjalikult läbi. Ja kui olid vaadanud, tahtsid alles jätta. Ka nõukaaegseid on väga toredaid, rääkimata sellest, mis neil kirjas on.

Ma ei olnud pärija, aga mitu aastat tagasi üks vana inimene, mehe vanatädi lahkus ja tal polnud lähedasi. Tal olid eestkostjad oma naabrid külast, kes tema hooldekodu ja rahaasjadega tegelesid ja pangas olid ka volitused neil, nii et kui said, siis said, seda meie ei tea rohkem. Aga peale seda oli võimalus tema asjad ära sorteerida, et muidu saadetakse prügimäele. Eks seal oli ka nii, et need naabrid olid enne seal juba aastaid ju elamises käinud ja ega tal mingit hubast ilusate asjadega elamist ei olnud. Aga meie mehega hakkasime sellest kinni, et soovime ikka enne üle vaadata selle nn kola. Seal oli tõesti segi ja must ka. Mu sooviks oli just näiteks albumid ja muu säärane kaasa viia. Ikkagi suguvõsa ajalugu ja fotod. Ja sel oligi mehe vanematest ja vanavanematest pilte, mida meil ei olnud. Ja kaasa võtsin ka vanad kaardid ja kirjad. Paberivärgi siis. Isegi kunagised aukirjad. Sekka mõni dokument või kviitung, kus müüs lamba või pulli, ostis jõusööta või kutsuti lõikuspeole jne .  Siberis oli ta olnud ehk viidud ja sealt tagasi tulnud, oli kirjavahetus oma sugulastega siberi ajast.  Ja tõin need ära. On kaks albumit ja kaks kingakarpi asjadega. Kuidagi palju oli viiekümnendate ja kuuekümnendate kaarte, nagu selliseid justkui joonistatud, mitte fotolilledega nagu hilisemad olid. Eriti ägedad on minu meelest näärikaardid. Eesti kunstnikest autoried on mitmeid ja on ilusad. Näiteks Silvia Väljal, L. Härm, M.Fuks, E. Lüüs. Nii ilusad on need. Nagu läbilõige ühe inimese elust.