kas hooldaksite oma elukaaslast, kes on saanud haiguse tagajärjel puude? mõistus on enam vähem korras, aga väljas liikumine on piiratud. talle peab süüa tooma, süüa tegema, maja korras hoidma, koristama, kasima, pesema..ja niimoodi igapäevaselt aastaid järjest.
mees pole 12 aasta jooksul olnud nõus abielluma. ühist kinnisvara ega ühiseid lapsi pole. hooldaja ega koristaja eest pole mees nõus maksma.
Ma päris samale küsimusele ei saa vastata, aga arvan, et jah. Kui juba nii loll olin, et 12 a sellise mehega elada. Mina olen abielus, aga käin harva, umbes kord kahe kuu jooksul oma endisel armukesel abiks. Mehe teadmisel muidugi. Kutsun teda armukeseks, kuigi see oli enne meie abielu ja mees oli/on abielus, seega olin hoopis mina armuke mitu aastat. Oma ametlik naine on juba nii väeti, et helistab mulle, kui mehel tõesti väga abi on vaja. Mõnikord ka juba see mees ise. Ta on nägemis- ja nüüd ka liikumispuudega. Siis sõidan Virumaalt Tartu taha vanale sõbrale appi. Ta ise enam tänaval ei käi, sotshooldaja küll toob kord nädalas poest kraami, aga teinekord ta näiteks kaotab tabletikarbi ära või ei saa akent kinni, siis hea meelega sõidan. Ajame paar tundi juttu, teen mingi söögi, pesen ta pead, toon midagi linnast poest, kütan ahju, kontrolin andurite patareisid, otsin mingid uued podcastid kuulamiseks, aitan ratastooli ja teeme õues ühe tiiru. Seega arvan, et mina aitaksin, aga harva. Igapäevaselt – teine asi. Mees, kes pole pidanud mind abiellumise väärilisekski. Kahtlane. Äärmise häda korral kindlasti, aga mitte igapäevaselt.
