Teema: Kas huvipuudus on normaalne?

Võiksid üles leida selle väikese huvipojakese. Sellest sõltub tema gümnaasiumi/kutsekooli ja elukutsevalik. Kindlasti on midagi, mis talle meeldib teha – kokata?, matkata?, loomaaias käia?, filme teha?

Ma arvan, et kui mu vanem laps oli sama vana, siis tal oli samasugune huvipuudus. Olime just kolinud ning oma vanas trennis ta edasi käia ei saanud, uut trenni proovis, aga ei meeldinud. Raamatute lugemine asendus suures osas sotsiaalmeediaga. Kodus tegi süüa ja käis väiksema õega mänguväljakul. Aga muu teda sel ajal väga ei huvitanud ja polnud ka vajadust. Mina lasin ka olla ega surkinud, lapsel ehk oligi paari lebo aastat vaja.

No võiks siis arutleda ka selle üle, mis tagamõte teemaalagatajal selle huvipuudusega seoses on. Kuna laps depressiivne ei ole, elurõõmu jagub – siis järelikult “võta ja hakka millegagi süvenenult tegelema – siis ei tundu elu sulle tühi ja mõttetu” pole tema lapse puhul teemaks.

Tundub, et elu lapse elu on häbematult kerge (ainult kool – ja muid raskusi ei ole) ning lapse elu peaks kuidagi raskem olema, muidu ei karastu raskeks täiskasvanueluks? Või on arusaam, et kui hakkaks millegi nimel juba lapsena pingutama, siis sellest saaks tema edu alus täiskasvanuna mingil alal? Muidu need juba koolilapsena alustanud tublid ja eesmärgikindlad hõivavad kohad tema eest ja ta jääb konkurentsis alla? Või kõlbaks ka mingi ajaviide, oletame, millest mitte kunagi ei saa tööd – aga mis oleks lihtsalt nö. silmaringi mõttes (et oleks ka muu, kui sostmeedia ja sõpradega lobisemine) tore, nö. kultuurne ajaviide? Kas toodud loetelust näiteks raamatute lugemine kvalifitseerub pingutamise alla? Hmm, ma ise ei osanud raamatute (ilukirjanduse) lugemist koolilapsena kunagi pingutamiseks pidada, rohkem nagu rahulik ajaviide oli.

Mina ise ei leidnud oma lapseea huvides väljundit elukutsena. Kas olid pakutavad palgatöö võimalused kehvad või siis mõnes osas oleks võimalused olnud head, aga polnud endal jällegi piisavalt andekust vms. Minu lapsena viljeletud hobid jäidki tasemele “kultuurne ajaviide” või “silmaringi mõttes ju ikka võib”. Leidsin aga hoopis ühe teise töö, millest ma koolilapsena üldse ei osanud arvata, et hakkan sellega palka teenima. Ma ei osanud ette kujutada ega selleks kuidagi ettevalmistuda koolilapsena. Pidin ikkagi alles täiskasvanuna pihta hakkama.

Nii et ei tasu liiga vara maha ka kanda. Kui nö. ora tagumikus, et millegagi peab ju hakkama sissetulekut teenima, leiavad paljud ka selle, mis rohkem sobib. Koolilapsena veel kõik ei pruugi suunda leida, jah.

Kui aga mõte on selles, et lapsuke võiks mõne nö. kultuursema ajaveetmise viisi leida – no ju võib siis mõnda talle välja pakkuda ja eks näe, mis ta ütleb.