Teema: Kas ikka veri on paksem kui vesi?

<p style=”text-align: left;”>Mina sain noorelt mehele minnes endale terve suguvõsa juurde, kellega suhtlesime palju rohkem kui minupoolse suguvõsaga (va mu sünnipere, nemad on alati minu jaoks kõige lähedasemad). Mehe sugulased olid meiesugusele noorele üsna saamatule perele väga sageli abiks, küll nõu, küll jõuga. Ajaga kasvasime,  suhted sugulastega muutusid võrdsemaks. Lahutasime peale paarikümneaastast abielu. Mõttesse ka ei tulnud, et mehe sugulastele selja keeran, nende poolset seljakeeramist ka ei kartnud. Selle vahe tegin muidugi sisse, et enamusel perekondlikel koosviibimisel ei osalenud, sest loomulikult läheb sinna mees koos uue naisega. Isegi kui ei lähe, ma ikka ei trügi. Mehe sugulastega suhtlesime siiski edasi, juba laste pärast, tugevate peresidemete pärast. Ja siis saabus see aeg, kus hoopis mehe sugulased hakkasid ise abi vajama. Vanus, haigused. Nii nagu aitasid terve minu noorpõlve nemad mind, samamoodi aitasin mina neid. Armastus ja tänuvõlg ei aegu, vesi on verega võrdne. Vahel isegi võrdsem. Mu eksmees neile oma abikätt ei ulatanud. Osad mehe sugulastest on nüüd hauas, aga kes elus, nendega suhtlen. Ühine mure ja lein lähendab samuti, mitte ainult vereliin. Mu eksmees suhtleb samuti osadega minu suguvõsast, mõned neist olid ja on talle väga head sõbrad. See on väga normaalne. Inimeste suhted ei pea lõppema ainult sellepärast, et konkreetne naine ja mees enam ühisesse sängi ei mahu.</p>

#3856162:

Tädi ja tädimees lahutavad. Tädimees on alati lastega väga hästi läbisaanud, viis meid ujuma, metsamatkale jne. Tädi on olnud selline reserveeritum ja arvas endast palju.

Nüüd siis lahutavad ning ema arvates peaksime tädi poole hoidma ning hirmsasti solvus, kui ütlesin, et ei kavatsegi tädi eksiga suhteid katkestada. Tema arvates käitume vennaga reetlikult. Samas on ise koguaeg rääkinud, et kuidas küll õde endale nii hea mehe sai jne.

Aga ema käest saab edasi küsida, millest reetmine seisneb. Pole vaja ise ka ema peale solvunud olla, et ta reageeris ütlemisele. Siin sõltub veel palju sellest, milline oli sinu enda hääletoon, kui seda ütlesid. Äkki ema solvus sinu hääletooni peale ja sõnumi esitamise peale. Kui ta koguaeg rääkis, et õde sai hea mehe, ega siis see muutunud pole. Tema õena saab lihtsalt nüüd aru, et tema õde vajab toetust. Ja õe poole hoidmine on hoopis avaram kui ainult suhtlemine.

#3856263:

No mis suhted teil siis tädimehega eraldi on? Äkki teete sääsest elevandi ja suhtlus katkeb ise, kui just tänaval ei kohtu.

Mis mõttes eraldi – see inimene on pikalt minu ja venna elus osalenud. Ema sai teada, et me läheme vennaga tädimehele appi ja tegi sellest teema. Ausalt olin ise ka ema reageeringust üllatunud.

#3856394:

#3856263:

No mis suhted teil siis tädimehega eraldi on? Äkki teete sääsest elevandi ja suhtlus katkeb ise, kui just tänaval ei kohtu.

Mis mõttes eraldi – see inimene on pikalt minu ja venna elus osalenud. Ema sai teada, et me läheme vennaga tädimehele appi ja tegi sellest teema. Ausalt olin ise ka ema reageeringust üllatunud.

No oleneb ikka ka, mis abi talle pakute. Kui lähete talle appi lahutava paari ühisest majast mööblit ja muud vara varatama, siis oleks küll pahane, et niimoodi teete ja ema õele kahju korraldate. Aga kui aitate näiteks mure viinapudelisse uputada, siis ei tohiks küll midagi hullu olla, kuigi jah… ema võib arvata, et õde oleks ka pigem vaja moraalselt toetada.

Oleneb ju ka mis tunnetega lahku minnakse. Kas on olnud mingi suur reetmine (aga tunded tegelikult veel alles) või lihtsalt lahku kasvamine ja sõbralik tõdemus, et lähme nüüd laiali.