Teema: kas inimesed ei lähe kokkuhoiuga liiale?

Ma noorena olin ka kulutaja. Ostsin iga kuu kalleid välismaiseid ajakirju, käisin iga kuu näohoolduses.
Säästma hakkasin ca 35 aastaselt kui pangalaenuga kodu ostsin. Nüüd paigutan vaba raha elamise parendamiseks.
Need hunnikud ajakirju tassisin lõpuks paberikonteinerisse, sest terve voodialune oli neid täis.
Kosmeetikus käin vast kolm korda aastas. Ostan kokkuhoitud summa eest koju maske ja kreeme ning teen ise. Jalavannid,pediküürid teen ka ise enamasti, sest ei taha enam aega kulutada salongis istumisele.

#3037557:

Viimati näiteks ostsin 700 euro eest kootud sokke.

#3037557:

Mees mul käivitab nõudepesumasinat ainult öise elektri ajal ja keeldub ära viskamast alukaid, milles juba õmbluses auk.

#3037557:

Samas pole talle mingi küsimus raha välja anda. No näitena, ta ei anna mulle kunagi 10 või 20 eurot, alati 500 või rohkemgi.

#3037557:

Ta ulatab mulle 99% juhtudest viiesajase

Selle asja nimi on perekooli kana märg unenägu.

#3037610:

#3037589:

Ma usun, et ta pangast saab. Automaat vist ei anna. Sajaseid kindlasti annab, vähemalt see, mida mina kasutan Tallinna ühes kaubanduskeskuses.

Sul on konto arestitud või miks mees sula peab pilduma? Seda ikka tead, et sula võtmine pangast maksab? Meenub samasuguse lobeda jutuga tädi aastaid tagasi, kes 5 €/nädal 5 last+mehe ära toitis ja kõigi laste mõõdud/kaalud üles luges.

Must raha. Kes see tänapäeval 500 euroseid kodus voi rahakotis hoiab.

sina arvad et miks säästa kui saab kulutada. Mina arvan et miks kulutada kui saab säästa.
Mis ma selle rahaga teen? Näiteks võtan paari aasta tagant palgata puhkuse ja lihtsalt olen terve suve lastega maal.
Ja ei muretse rahaliselt homse pärast. Tööl käin selle pärast et meeldib, kui tahan puhata siis puhkan. Mees saab sama moodi teha.

Eks alati peaks olema mingi tagavara, ootamatusi juhtub. Iseasi kui suur see summa olema peaks, sest raha kaotab oma väärtust ning lõppude lõpuks on majandussüsteem tarbimisele üles ehitatud – kui kõik paaniliselt aina säästaksid, tekiks lihtsalt majanduslangus. Mina lähtun põhimõttest, et mul peab alati olema 4000-5000 eurot ootamatuteks või suurteks kulutusteks olemas ning kui seda summat ei ole, siis ma kogun. Kogumine ei tähenda säästurežhiimi vaid pigem hakkan mõtlema, kuidas rohkem lisa teenida.

Ainus põhjus, miks tarbimist vähendan, on selle mõju keskkonnale ning seetõttu kaalun tõesti pikalt enne, kui midagi juurde ostan. Aga kui juba ostmiseks läheb, siis võin vabalt osta hinna poolest kallima variandi. Kokkuvõttes olen ikka üsna suur kulutaja, sest nt iluteenuseid, elamusi või keskmisest kallimat toitu luban endale üsna tihti. Mõnel kuul kulub pea kogu palk ära, mõnel kuul jääb sellest suurem osa alles. Kui aus olla, siis ei ole mul selget sihti, mille nimel ma veel säästma peaks kui tagala on juba nagunii kindlustatud.

Mõni inimene läheb tõesti kokkuhoiuga liiale. Näiteks see, kes WC-s vett vaid suurema häda korral peale tõmbab või üksinda 2500-eurose palgaga elades talvel kaks nädalat alt servast rebenenud saabastega käib, kuna kandis enamuse palgast säästuarvele ja enne palgapäeva uusi saapaid ostma ei hakka.

Tuleb meelde ka mingist ajakirjast loetud noore naise jutt, kes WC-pabri asemel kasutatud riided tükkideks lõikas ja need siis peale kasutamist läbi pesi (see pidi vist küll pigem öko-, mitte säästuelu olema).

#3037557:

Eks see ole prioriteetide küsimus. Ma pole kindel, kas tunnen mõnda igakülgselt koonrit inimest.

Mina näiteks ei ole elus näohoolduses käinud, maniküüris ainult kord – pulmapäevaks, juukseid lõikan ise, viimati käisin juuksuris oma 15 aastat tagasi jne. Mulle pole need asjad olulised, ma ei tunne ennast kuidagi paremini, kui keegi teine mu pead peseb nagu juuksuris. Silmi unustan enamasti värvida, värvilist huulepulka pole isegi mitte proovinud kunagi. Riideid on imevähe.

Kinos ei käi, vaatan kodus. Kino on mulle raiskamine.

Samas võin ma rahumeeli 100 eurot üksi heas restoranis magama panna. Või osta 200+ eurose viski laupäevaks mehega nautida. Viimati näiteks ostsin 700 euro eest kootud sokke. Vanamemm meeldis ja kui, siis juba ostsin palju.

Mees mul käivitab nõudepesumasinat ainult öise elektri ajal ja keeldub ära viskamast alukaid, milles juba õmbluses auk. Vana saunalina lõikab ta hoolikalt väiksemaks, et “oleks ikka kaltsu võtta, kui midagi köögis maha läheb”. Vanu jogurtitopse peseb ta ämbriga õues muru peal, et “hea taimi sisse panna kevadel” ja et mitte liigselt vett kogumispaaki lasta. Oma vanadest püksirihmadest teeb koertele kaelarihmu. Kui tänaval on maas sent, kummardab ja võtab selle üles. Kui pudelil on taarasilt lahti, võtab liimipulga ja liimib selle tagasi, et taaratagastus masin selle ikka ära loeks.

Samas pole talle mingi küsimus raha välja anda. No näitena, ta ei anna mulle kunagi 10 või 20 eurot, alati 500 või rohkemgi. Isegi kui ma küsin ainult, et kuule, anna veidi raha, mul rahakott kodus, hüppaksin läbi ja võtaksin poest tomateid. Ta ulatab mulle 99% juhtudest viiesajase ja imestab, kui ma kiunuma hakkan, et kas väiksemat tõesti ei ole anda.

Võin olla kindel, et kui ma soovin panni, siis ta ei lase mul osta poest paremuselt teist panni. Ma võin jalgu trampida või mis iganes, aga tema ostab parima. Selleks võib ta tunde enne eeltööd teha. Koerale ei osteta keskpärast toitu. Oma emale ei viida muud kui parimat. Ja siis voldib ta kodus kilekotte kahekaupa kokku, kui auk on sisse tulnud, et kaks kotti mittekohakuti aukudega kõlbaks ikka prügikotina kasutada ja ei oleks raiskamist.

Ka on ta helde käega annetaja heategevusele ja kui külla läheme, siis ta valib mõttega ja ostab tõeliselt head ja kallid kingitused. Kui tuttavatel on vaja kuskile sõita, midagi tuua, viia, aidata, on ta esimesena kohal oma aja, auto, kütuse ja/või tööriistadega. Pole mingit võimalust, et ma võiksin osta säästu mõttes kehvemat kempsupaberit või kassile best before möödas toitu. Samas lõikab ta nõudepesumasina tablette pooleks, sest “poolega tuleb sama puhas”.

Käib heategevusorganisatsioonis vabaõhuüritusel telki püsti panemas oma aja, oma telgi ja oma rahaga. Ja siis tuleb koju ja otsib kaks tundi “neid vanu häid dressipükse” taga, mille ma salaja välja viskasin, et tagumiku asemel oli juba suur auk. Sest “ainult kodus käimiseks milleks raisata paremaid”.

Tublid inimesed! Suur kummardus teile!

Kui on vaja suuremat summat tuleb sellest eelnevalt teada anda ja saadki suuremates kupüürides.

#3037557:

Viimati näiteks ostsin 700 euro eest kootud sokke. Vanamemm meeldis ja kui, siis juba ostsin palju.

Äärmiselt huvitav. Memm müüs sokke ja sul oli kohe 700 eurot sularaha kaasas või oli memmel kaardimakseterminal? Mitu paari neid sokke siis sai, umbes 30 paari villaseid sokke, söögiks kasutate neid või? Keegi mainis siin tabavalt: Perekooli kana märg unenägu.

#3037776:

#3037581:

Tahtsin sama küsida – kusr see mees neid 500-euroseid välja vōlub? Käib pangas vahetamas? Aga milleks, panka sōit vōtab raha ja aega… Praktiline mees annaks siis oma kaardi selleks poeskäiguks naise kätte Aga ei -iga kord tōmbab viiesajase varrukast. Muidu on aga nii kokkuhoidlik – dressipükste tagumikul suur auk…. 😀

Minu ees maksis kunagi vene rahvusest mees, kellel oli spets rahaklambri vahel umbes sentimeetri paksune klots viiesajaseid. Samas auke tal pükstes ei olnud….

Ei lähe. Kulutamisega lähevad küll.

Rääkides 500-eurostest siis venelased paistavad teadvat, kuskohast neid saab. Ükskord müüsin oma arvuti maha, kohalik vene härra ostis ära, maksis sulas, 500-eurosega. Ma mõtlesin küll, et ei tea, kas julgen vastu võtta, äkki mingi võltsasi, läksin siis panin sularahaautomaati enda arvele (ma, erinevalt siinsest sularahakäost, arveldan peamiselt kaardiga), masin võttis vastu ja undama ei hakanud :D. Kuskohast ta selle kupüüri sai, seda ma ei tea. Äkki Venemaalt, seal on see kombeks?

Teemaalgatusega ma olen nõus, et inimesed lähevad säästmisega kohati hulluks. Ma mõistan, kui kellelgi on mingi eesmärk raha koguda kindla eesmärgi nimel, auto, korter, vms, aga siis oleks mu arvates mõistlikum siiski vaadata, kuidas lisaraha teenida, kui see raha kogumine näeks muidu selline välja, et säästetakse niivõrd, et elukvaliteet kannatab. Mingist piirist allapoole ei ole mõistlik vabatahtlikult minna. Kui ei ole karjuvat vajadust närutada (pole ressurssi, ei saa paremat raha teenida, olgu siis puue, kellegi hooldamine vms), siis mina neid inimesi ei mõista, kes siin kiidavad, et kapsas ja porgand on odavad ja muud polegi vaja. Ma teen heameelega mõnikord vanakooli asju, ühepajatoitu, kartuliputru jms, aga ma ei suudaks elada nii, et mul on kodus ainsad maitseained pipar ja sool, küüslauk ja mugulsibul.

Nii kui on mingi üksikema teema, siis tuleb see säästuteema eriti teravalt esile, aina loen ja imestan, kuidas pereinimesed oma laste arvelt koonerdavad, missuguseid ulmeväikseid summasid pakutakse kuu söögiraha kuluks ja kuidas nende säästjate lapsed pmt söögi ja kaltsukariietega piirduvadki. Kui siis julged selles teemas kahelda, kas ikka tõesti see on võimalik, siis ilmub välja keegi, kes nimetab VEEL MADALAMA summa. Kõige absurdsem oli mu meelest keegi, kes väitis, et ühe inimese söögiraha kuus on 50 eurot. Sellelt tahaks küll küsida, et kuidas tervis, kas korras?

Meelelahutust on üll õnneks erinevat ja linnas elades on ka palju sellist, mida saab tasuta leida, kontserte, isegi tasuta kino pakutakse, aga täiesti ilma rahata on ka tasuta üritusel käia piin. Kui tõesti pole üldse raha, siis arusaadav, aga omal soovil nii ekstreemne olla, mu meelest see on juba mingi kerge hälve, sundmõte, paanika. Nagu need paanilised koristajad, on ka paanilised säästjad.

Asi pole alati koonerdamises vaid elustiilis. Kõrvaltvaatajale lihtsalt tundub, et kooner, kuna tal on hoopis teised väärtused ja ihalused.

Me sureme ainult üks kord, aga elame iga päev.

#3037557:

Eks see ole prioriteetide küsimus. Ma pole kindel, kas tunnen mõnda igakülgselt koonrit inimest.

Mina näiteks ei ole elus näohoolduses käinud, maniküüris ainult kord – pulmapäevaks, juukseid lõikan ise, viimati käisin juuksuris oma 15 aastat tagasi jne. Mulle pole need asjad olulised, ma ei tunne ennast kuidagi paremini, kui keegi teine mu pead peseb nagu juuksuris. Silmi unustan enamasti värvida, värvilist huulepulka pole isegi mitte proovinud kunagi. Riideid on imevähe.

Kinos ei käi, vaatan kodus. Kino on mulle raiskamine.

Samas võin ma rahumeeli 100 eurot üksi heas restoranis magama panna. Või osta 200+ eurose viski laupäevaks mehega nautida. Viimati näiteks ostsin 700 euro eest kootud sokke. Vanamemm meeldis ja kui, siis juba ostsin palju.

Mees mul käivitab nõudepesumasinat ainult öise elektri ajal ja keeldub ära viskamast alukaid, milles juba õmbluses auk. Vana saunalina lõikab ta hoolikalt väiksemaks, et “oleks ikka kaltsu võtta, kui midagi köögis maha läheb”. Vanu jogurtitopse peseb ta ämbriga õues muru peal, et “hea taimi sisse panna kevadel” ja et mitte liigselt vett kogumispaaki lasta. Oma vanadest püksirihmadest teeb koertele kaelarihmu. Kui tänaval on maas sent, kummardab ja võtab selle üles. Kui pudelil on taarasilt lahti, võtab liimipulga ja liimib selle tagasi, et taaratagastus masin selle ikka ära loeks.

Samas pole talle mingi küsimus raha välja anda. No näitena, ta ei anna mulle kunagi 10 või 20 eurot, alati 500 või rohkemgi. Isegi kui ma küsin ainult, et kuule, anna veidi raha, mul rahakott kodus, hüppaksin läbi ja võtaksin poest tomateid. Ta ulatab mulle 99% juhtudest viiesajase ja imestab, kui ma kiunuma hakkan, et kas väiksemat tõesti ei ole anda.

Võin olla kindel, et kui ma soovin panni, siis ta ei lase mul osta poest paremuselt teist panni. Ma võin jalgu trampida või mis iganes, aga tema ostab parima. Selleks võib ta tunde enne eeltööd teha. Koerale ei osteta keskpärast toitu. Oma emale ei viida muud kui parimat. Ja siis voldib ta kodus kilekotte kahekaupa kokku, kui auk on sisse tulnud, et kaks kotti mittekohakuti aukudega kõlbaks ikka prügikotina kasutada ja ei oleks raiskamist.

Ka on ta helde käega annetaja heategevusele ja kui külla läheme, siis ta valib mõttega ja ostab tõeliselt head ja kallid kingitused. Kui tuttavatel on vaja kuskile sõita, midagi tuua, viia, aidata, on ta esimesena kohal oma aja, auto, kütuse ja/või tööriistadega. Pole mingit võimalust, et ma võiksin osta säästu mõttes kehvemat kempsupaberit või kassile best before möödas toitu. Samas lõikab ta nõudepesumasina tablette pooleks, sest “poolega tuleb sama puhas”.

Käib heategevusorganisatsioonis vabaõhuüritusel telki püsti panemas oma aja, oma telgi ja oma rahaga. Ja siis tuleb koju ja otsib kaks tundi “neid vanu häid dressipükse” taga, mille ma salaja välja viskasin, et tagumiku asemel oli juba suur auk. Sest “ainult kodus käimiseks milleks raisata paremaid”.

Ma ei ole kunagi aru saanud perekooli inimestest, kes tulevad ja kukuvad kokku valetama mingit suvalist jura. Et noh kui tahate mingit muinasjuttu kirja panna, miks siis mitte panna nii, et usutav oleks?
Kindlasti on mingil tädil 700€ eest villaseid sokke müüa ja kindlasti ostsid sa lihtsalt heast peast sada paari sokke endale.
Kindlasti on mehel lademetes 500€ rahakotis, mida ta iga nädal naisele jagab ja naine (koonerdise abikaasa) lööb selle kohe laiaks, et saaks uut 500 minna küsima.
Kindlasti limpsite te mehega iga laupäeva õhtu 200€ viskit kodus.

Su jutt on nii usutav, nii usutav. Ürita teinekord uuesti 🙂

#3037447:

mul ei ole kokkuhoiu vastu midagi. täiesti mõistlik on kaaluda, kust tasuks raha säästa ja kus võib veidi priisata. aga kohati minnakse teemaga ikka täiesti üle võlli. inimesed loevad tõsimeeli sente, justkui see isegi pikemas perspektiivis annaks mingit tuntavat efekti. kokku hoitakse toidult, kultuuriüritustelt, reisidelt, sisuliselt kõigelt – endale ei lubata ei autot, ei uusi jalanõusid, ei teatrit ega ajakirju. moeasjaks on saanud kiitlemine, kes vähem kulutab ja rohkem raha sukasäärde kogub. ma tahaks alati küsida, et aga millal te inimesed elama hakkate? ma saan aru, kui tegemist on puruvaese inimesega, tema peab tõesti kalkuleerima igat pidi, et oma vähesega välja tulla. kui aga normaalse sissetulekuga inimene ei käi kunagi kinos ega kontserdil, ei söö iialgi väljas, ei raatsi kulutada juuksurile, mitte midagi ei raatsi – mis elu see selline on?

Kas sinu mõistus lubab antud valikuid käsitada ainult raha kokkuhoiuna? Mõtlev inimene näeks neis valikuis ka elustiili, keskkonnahoidu, mõttekat ajakasutust jne.