Mul on mees, keda armastan, kergelt alkohoolik. Igal raskel hetkel (ka suvalise nääklemise peale) haarab kohe pudeli. Joob end maani täis ja hakkab asju “arutama” mina sooviks seda teha kaine peaga, sest enamus tülid saavad alguse naguinii sellest et ta joob ja ajab väga nõmedat juttu suust välja. Kainena vabandab ja kahetseb. Kõige hullemini lõppes asi siis kui tuli mulle täispeaga kallale. Lõi mitu korda. Peale seda ma ütlesin, et ei tee temaga enam tegemist enne kui ta alkoholist ei loobu. See on aastaid meie vahel probleeme tekitanud ja asi väljus juba kontrolli alt. Mulle ta väidab et ta ei joo enam. Kuid kuna me koos ei ela siis ma ei saa ju ka teada. Vahel olen aru saanud kõne järgi et jälle joogine.. aga valetab selle kohta, et pole joonud. Kas sellised inimesed üldse on võimelised muutuma? Või loodan asjatult.. näha on et ilma alkoholita olla ei saa.. samas ei taha ka ilma minuta olla. Mõlemat kahjuks ei saa..
Teema: Kas inimesed muutuvad?
100% kindel, et selline inimene ei ole võimeline muutuma.
siga jääb alati seaks. On see joodik, ülbikust nartsisisst, vahet pole.
selleks on vaja suurt tahet ja iseloomu. ükskõik mis sõltuvus on.
Võib, aga teise naisega ning seda on ise nähtud. Mehe sõber lõi minu nähes purjus päi naisele rusikaga näkku, olin šokis. Mees pärast rääkis – et neil ongi nii – et pidu lõppeb löömaga, naisel on tihti silm sinine. Läksid lahku, mees leidis uue naise – ja täielik muutus – joomise jättis maha, ei mingit löömist. On üle 10 aasta koos olnud ja korra küsisin temalt – naine tegi suured silmad – ei ole võimalik, mees ei ole teda näpuotsagagi puutunud.
Võib, aga teise naisega ning seda on ise nähtud. Mehe sõber lõi minu nähes purjus päi naisele rusikaga näkku, olin šokis. Mees pärast rääkis – et neil ongi nii – et pidu lõppeb löömaga, naisel on tihti silm sinine. Läksid lahku, mees leidis uue naise – ja täielik muutus – joomise jättis maha, ei mingit löömist. On üle 10 aasta koos olnud ja korra küsisin temalt – naine tegi suured silmad – ei ole võimalik, mees ei ole teda näpuotsagagi puutunud.
ei, mees ei muutunud. Muutus keskkond. Eelmine naine tõi temas halva välja, ajas jooma ja kaklema. On selliseid naisi, ajavad ka kõige leebema mehe üle piiri
Võib, aga teise naisega ning seda on ise nähtud. Mehe sõber lõi minu nähes purjus päi naisele rusikaga näkku, olin šokis. Mees pärast rääkis – et neil ongi nii – et pidu lõppeb löömaga, naisel on tihti silm sinine. Läksid lahku, mees leidis uue naise – ja täielik muutus – joomise jättis maha, ei mingit löömist. On üle 10 aasta koos olnud ja korra küsisin temalt – naine tegi suured silmad – ei ole võimalik, mees ei ole teda näpuotsagagi puutunud.
Järelikult eelmises suhtes inimesed ei sobinud kokku.
Mingil määral inimene saab muutuda aga vaid siis, kui ta ise seda tahab.
Kui aga on suhtes alkohol üks suur mõjutus halvale käitumisele, siis ilmselt asja ei saa ja see süveneb.
Igal raskel hetkel (ka suvalise nääklemise peale) haarab kohe pudeli.
Joodikule sobib joomiseks iga ettekääne.
ei, mees ei muutunud. Muutus keskkond. Eelmine naine tõi temas halva välja, ajas jooma ja kaklema. On selliseid naisi, ajavad ka kõige leebema mehe üle piiri
See on küll tõsi. Mõnedel naistel on selline stiil, et naudivad seda närvi ajamist. Kui muidu ei õnnestu, siis tulevad ise kätega kallale ja kui vastu saavad, siis nutavad terve jõe ja kisavad taevasse ja tagasi kuidas neile on liiga tehtud.
Mingi kodust õpitud muster.
Jah, on inimesi, kes suudavad muutuda, kuid neid on vähemus. Ega enne teada ei saa kui proovid ja mina usun, et peaaegu kõigile tuleb anda teine võimalus. Aga kui uuesti libastub, siis jookse nagu jalad võtavad tagasi vaatamata. Rohkem pole mõtet uskuda.
Kui sa tahad olla selle mehega koos, siis pead sa leppima sellega, et ta joob. Pead korraldama oma elu nii, et tema joomine segaks võimalikult vähe sind. Kui sul vanust on juba palju ja uue mehe leidmine vähetõenäoline, siis ma usun, et tasub seda varianti kaaluda. Ja inimesed muutuvad elu jooksul paratamatult. Paljud minu meelest paremuse suunas.
Keegi kirjutas väga hästi, et oluline on keskkonna muutus. Ma usun ka sellesse. Aga see keskkond ei pea just alati naine olema. Võib olla ka uus elukoht, uus töö, alkoholi omamise ja ostmise keeld, uued riided, uus mööbel… kes teab, mis sellele konkreetsele tüübile ehk mõjuks. Näiteks kui elaksite maal ja sinul lube poleks, siis peaks ta ju koguaeg kaine olema, et kui midagi juhtub, siis on sõita olemas – õnnetus ju ei hüüa tulles.
Aga sõltuvused on ikka hirmsad küll. Ma just üritan magusa söömise sõltuvusest lahti saada ja tihti libastun poes kassasabas seistes. Oi, kui vastik see keskkond on!
õige hullemini lõppes asi siis kui tuli mulle täispeaga kallale. Lõi mitu korda. Peale seda ma ütlesin, et ei tee temaga enam tegemist enne kui ta alkoholist ei loobu.
Kui sa tahad olla selle mehega koos, siis pead sa leppima sellega, et ta joob. Pead korraldama oma elu nii, et tema joomine segaks võimalikult vähe sind. Kui sul vanust on juba palju ja uue mehe leidmine vähetõenäoline, siis ma usun, et tasub seda varianti kaaluda. Ja inimesed muutuvad elu jooksul paratamatult. Paljud minu meelest paremuse suunas.
Oi ei. Ei tasu seda varianti kaaluda. Kui ongi tõsi, et mõni naine muudab mehe selliseks, siis on ju ka targem lahku minna. Kui aga mees on juba ise selline agressiivne alkohoolik, siis pole ka mõtet. Las elab end kellegi teise peal välja. Ise ju kuuled telefonistki, et tüüp joob edasi ja valetab. Ma ei näe ühtki argumenti, miks sellise mehega koos olla, kes lööb, joob ja valetab. Iseasi, kui meeldib nii.
Tean ka omast käest, kuidas mees on võimeline muutuma, kuid mitte siis samasse “keskkonda” ehk sama naise juurde jäädes. Mu eksmees oli meeletu ringitõmbaja, naistemees, pidutseja. Noh, olime muidugi nooremad ka, aga sellegipoolest ei suutnud ma seda aktsepteerida. Jätsin ta maha. Nuttis ja halas ja lubas end muuta. Jäin endale kindlaks. Leidis uue naise ja temale ongi (vist) truu, juba 20 aastat. Ta ei käi väljas, ei pidutse, kasvatavad koos last. Ta ütles juba mulle meie lahkumineku ajal, et nüüd ta teab, kuidas uut naist hoida ja kohelda. Palju õnne, mõtlesin. Võimalik, et see kõik on seotud ka vanusega, või siis tõesti jõudis talle kohale, et sellist käitumist lihtsalt ei tolereerita ja võidki naisest ilma jääda.
Alkohoolikug on muidugi teine lugu. Seal on tegu haigusega, mitte niivõrd inimese loomuse või käitumisega. Kui ikka sõltuvus juhib elu, siis midagi sinna parata ei ole.
Ma olen inimeste muutumise suhtes ikka optimistlik, aga sinu jutukesest ei tule küll mingit lootusekiirt välja, et ta tahaks muutuda! Niiet jookse, tüdruk, armastust sellise koeraeluga küll pole, mida sa veel mõtled!
Aga oled järsku mõelnud, et hoiaks suu natuke koomal, järsku mees ei lähegi leili ja ei haara pudeli järgi, et probleemidest rääkida ?
Inimesed võivad muutuda, kui nad ise võtavad vastu otsuse muutuda ja seda järgivad. Luua aga inimesega suhet lootuses, et ta muutub minu soovi kohaselt, on nii haigelt naiivne, et sellest ei maksa isegi unistada, veel vähem reaalsuses proovida. Saage täiskasvanuiks!
Võib, aga teise naisega ning seda on ise nähtud. Mehe sõber lõi minu nähes purjus päi naisele rusikaga näkku, olin šokis. Mees pärast rääkis – et neil ongi nii – et pidu lõppeb löömaga, naisel on tihti silm sinine. Läksid lahku, mees leidis uue naise – ja täielik muutus – joomise jättis maha, ei mingit löömist. On üle 10 aasta koos olnud ja korra küsisin temalt – naine tegi suured silmad – ei ole võimalik, mees ei ole teda näpuotsagagi puutunud.
See ei ole tingimata seotud selle naise iseloomuomadustega vaid lihtsalt – neil kujunes mingil põhjusel kohe alguses välja selline haige suhtemuster ja kui suhtemuster on juba välja kujunenud, siis samas suhtes olles käitumist muuta on väga-väga raske, kasvõi nii, et kui üks osapool enda käitumist teadvustab ja muudabki, siis teise jaoks on selline muutus ebaturvalisuse signaaliks (sest muutused on alateadlikult ebaturvaline asi olenemata nende sisust) ja ta alateadlikult hakkab partnerit vanadesse suhtemustritesse tagasi suruma.
Siis aitabki jah ainult lahkuminek.
paradoks, mis peab paika:
naine loodab, et mees muutub aga ta ei muutu.
mees loodab, et naine ei muutu aga ta muutub.
Minu esimene elukaaslane oli alkoholiprobleemiga ja lõpuks jätsin ta sel põhjusel maha. Igal õhtul tuli napsise peaga koju (tööl olid joogid vabalt saadaval) ja hakkas emotsionaalselt ahistama.
Kui ta oma uue naisega oli paar aastat koos olnud, oligi täiesti kaine ja vinks-vonks. Mul oli siiralt hea meel ta pärast. Nad said lapse ja elasid normaalset pereelu. Sellest on nüüd ca 10 aastat möödas. Ma suhtlesin temaga aasta-paar tagasi ja kahjuks oli tüüp taas tagasi langenud. Purjus peaga isegi rooli läinud, autoõnnetuse põhjustanud, ööpäeva kinni istunud. Masendav, jube kahju oli kuulda, et ta naine kõike seda kannatab. Minu teada on nad siiani koos ja näitavad pojale eeskuju.
See pole mingi käitumismuster. See, et keegi peres on alkohoolik, on ta enda probleem. Kui seda käitumismustriks nimetada, võib teine osapool väga lihtsalt ennast süüdlasena tunda. Mitte mingil juhul pole see nii.
Ma ei ole näinud mitte ühtegi joodikut, kes oleks muutunud sellepärast, et naine tahab. Eriti siis, kui naine on ka kaassõltlane. Sinu jutus on kõik kaassõltlase tunnused. Esiteks sa vähendad probleemi. Mees, kes joob maani täis igal raskel hetkel, ei ole kergelt alkohoolik. Teiseks annad sa katteta lubadusi. Kuigi ütled, et ei tee temaga tegemist, kui ta joomist ei lõpeta, oled ikka temaga koos. Kolmandaks ei ole sind seda suhet lõpetama pannud ka teine raske probleem: vägivald. Minu isa on elu aeg alkohoolik olnud ja ema samamoodi reageerinud, kui sina. Mina ja mu õde oleme terve elu selle all kannatanud. Ema on ka oma elu ära rikkunud. Kas sa sellist tulevikku tahadki endale?
See pole mingi käitumismuster.
Mõnikord on, mõnikord ei ole. Eespool on kirjeldatud juhtumeid, kus inimesed pärast lahkuminekut ja uue kaaslasega on oma käitumist muutnud.
See, et keegi peres on alkohoolik, on ta enda probleem.
Paraku saab sellest ka tema kaaslase probleem – ja kui kaaslane sellega lepib, saab temast “võimaldaja”. Kui joodikul poleks kogu aeg teise inimese kätt all, siis poleks tal ressursse nii palju juua ja sealjuures suhteliselt edukalt hakkama saada, mis omakorda annab talle vale signaali.
Kui seda käitumismustriks nimetada, võib teine osapool väga lihtsalt ennast süüdlasena tunda. Mitte mingil juhul pole see nii.
Palju hullem on, kui pärast lahkuminekut ja uue inimesega joodik muutub ja sa EI NIMETA seda käitumismustriks – siis on ju kohe kägudele selge, et ainult eelmine kaaslane oli süüdi.
Eks üldjuhul inimesed ei muutu, kuid päris 100% see nii ei ole. Minu oma isa on suutnud muutuda ja seda ilma keskkonna muutumiseta – ning tal ei ole ka kunagi olnud väga tugevat iseloomu. Vanust oli tal ka juba piisavalt, 70 kanti, kui joomine hakkas käest minema ning otsustavaks sai kord, kus ta täiesti umbjoobes autorooli istus ning suvilas käis – pärast ise seda mäletamata. Et ta aga sealt ühe asja kaasa tõi, siis saime talle tõestada, et ta tõesti nii käitus – ja see oli hetk, kus mees muutus ning tahtis minna Wismarisse arstile. Ja on suutnud alkoholist vabaneda, isegi pidudel juba julgeb pitsi viina võtta. Muidugi oli temal väga palju tuge mu emast, kes ilmselt alguses korralikult järele valvas, et isa kuskilt alkoholi ei leiaks jne. Samas ei julge sarnast küll kellelegi soovitada, võimalus õnnestumiseks on ikka väga väike, eriti kui pole tegu pensionäridega – sa ju ei lähe keskealise mehe töö juurde kontrollima, ega ta seal õlut pole ostnud või midagi. Penskaritel kodus omavahel seda asja kergem jälgida.
Seega – pigem ära looda, et muutub. Aga las mees tõestab ise, et muutunud on. Sina ei pea ju tema eest seda tegema. Leidku viis, kuidas tõestada – ja kui ei suuda, siis nii on.
Üks USA suhteekspert on selle sõnastanud nii, et “The things you tolerate, will continue.” Ehk et “asjad, mida sa talud, jätkuvad”. Ja nii ongi.
Inimene võib muutuda, aga ainult juhul, kui ta panna seisu, et tema mitte muutumisel on mingid tõsised tagajärjed.
Seni kuni sa selle mehe joomist kasvõi mingilgi määral talud, ei ole tal mingit motivatsiooni muutuda, sest ta teab, et tal ei ole vaja muutuda – piisab ainult sellest, kui ta hunniku lubadusi ritta laob ja ongi selleks korraks hästi.
Päris kindlasti ei muutu ta siis kui sina seda tahad. Alkohoolik muutub siis, kui tal juhtub midagi-kas töö või tervisega. Lihtsad palumised või ähvardused ei vii kuhugi. Vähemalt meie puhul mitte. Hiljuti siis minu alkohoolikul avastati tervisemure, mis on seotud joodud kogustega. Jah nüüd ta ei joo, aga kuna oma kaine ajaga ei oska ta ka midagi peale hakata siis võin öelda, et ta on kainena täielik nuhtlus. Kui varem joodi garaazis ja tuppa prantsatati magama siis nüüd ainult viriseb toas. Lapsed jäävad ette, nende õppimise pärast pahandab nendega, mul pole kord söök liiga tervislik või on liiga jahtunud. Hakkan juba mõtlema, et joodikuga oli kergem. Mina peksa muidugi ei saanud ka sel ajal kui ta jõi. Praegu kainena ütleks, et ta on palju agressiivsem.
Näiteks kui elaksite maal ja sinul lube poleks, siis peaks ta ju koguaeg kaine olema, et kui midagi juhtub, siis on sõita olemas – õnnetus ju ei hüüa tulles.
See, et naisel juhiluba pole, ei hoia küll alkoholi armastavat meest kainena. Minu eksmees ütles selle väite peale, et ei kavatse küll kuivalt passida. Kui suur on tõenäosus, et midagi juhtub? Ja kord aastas tõesti midagi juhtub, siis kiirabiautod on ju selle jaoks olemas ja jõi rahulikul ikka igal õhtul edasi.
Kordan siin paljusid eelkõnelejaid. Jah, mees on võimeline muutuma, paraku mitte Sinuga. Või nagu täiesti õigesti öeldi, tuleb muuta keskkonda. Ma täiesti usun, et mõned inimesed toovad üksteises välja teineteise halvimad omadused ja vastupidi. Rääkides oma mehest, kellega ma olen olnud nüüdseks koos üle 10 aasta – vähe sellest, et ta nö eelmise naise ajal jõi tsüklites, tunnistas ta mulle pool aastat pärast minuga koos olemist, et ex-ile läks ta ka käsipidi kallale. Või nagu ta ise ütles, et kuna naine oli solvamises sõnades mehest osavam, oskas tema siis omakorda vastata ainult vägivallaga. Lahkuminek polnud neil ka kerge, mees tuli ise mingil hetkel tulema, ilmselt sai aru, et kokku jäädes lõpeb see asi emmale-kummale väga halvasti. Mind pole ta sõrmeotsagagi puudutanud, ma ei suuda üldse ette kujutada säärast olukorda, kus see meil võimalik oleks. Alkoholi tarbib 2-3 korda aasta jooksul.
Paraku on minu elukogemus näidanud, et suhte reeglid lepitakse kokku kohe alguses ja hiljem neid muuta, on praktilielt võimatu. Nii et kuigi vormiliselt on mul jagada justkui positiivne muutumisnäide, siis sisuliselt tähendab see seda, et üks peab teie suhtest võimalikult kiiresti jalga laskma.
Kahe tuttava pealt olen näinud, kuidas joodikust mees 40-ndates aastates joomise päevapealt maha jättis ja nüüdseks juba üle 20 aasta kaine on püsinud. Kumbki seejuures naist vahetanud ei ole – ühel oli põhjuseks tervis ja teisel naise otsus abielu lõpetada.
Aga need on ainult 2 positiivset näidet. Pigem on olnud ikka nii, et mees, kes algusaastatel ainult seltskonnas napsitas või üldse täiskarsklane oli, hakkas mingil hetkel rohkem jooma, muutus vägivaldseks, leidis uue naise ja muutus eksabikaasa ja eelmisest suhtest laste suhtes täiesti hoolimatuks.
Aga oled järsku mõelnud, et hoiaks suu natuke koomal, järsku mees ei lähegi leili ja ei haara pudeli järgi, et probleemidest rääkida ?
Nii eluvõõras on vist päris valus olla. 🙂
Ei muutu inimesed. Ülimalt harva, kui muutuvad. Ja need, kes siin räägivad mingisugust jama, kuidas üks naine toob mehes halva esile, see on täielik jama. Mina jäin hoopis seda mõtlema, siin räägiti, kuidas mees oma esimesele naisele rusikaga näkku lõi ja vägivaldne oli, üks näide oli veel kuidas esimesele naisele läks kallale, sest see oli vaidlustes sõnaosavam jne. Ja nüüd teise naisega on kõik korras. Kas teil endal ei ole vastik sellise mehega koos elada, kes kunagi naisele on kallale läinud ja teda rusikaga näkku löönud. Päris madala enesehinnanguga peab ikka olema, et teadlikult sellise hulluga koos elada ja võibolla veel lapsedki saada. Või, olles ühe osapoole versiooni ära kuulanud, kehitate õlgu ja konstateerite fakti, et ju need naised siis ikka ise selle kallaleminemise ära teenisid. Päris õudne tegelikult. Eesti ikka kahjuks ei jõua oma ühiskonnaga üldse kohe põhjamaadele ja Lääne Euroopale järgi. Kahjuks just sellise suhtumisega, et küllap too eelmine naine ikka ise süüdi oli jne. meil see koduvägivald nii levinud on. Tegelikult on siiralt kurb. Kas seda olete mõelnud, et üks hetk ei sobi ka teie laused enam mehele ja siis ärkab temas seesama kiskja üles.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
