Küsimus pealkirjas. Ise arvan, et kindlasti ei ole monogaamsed. Ükski muu liik looduses seda ei ole, seega ei tundu loogiline, et inimene oleks mingi erand. Uuringud näitavad, et kõik need jutud luikedest ja teistest nö monogaamsetest liikidest on müüt. Luiged elavad küll elu lõpuni sama partneriga, aga suguliselt käivad läbi paljudega.
Kindlasti on monogaamseid paare inimeste hulgas, aga see on siis teadlik valik, moraalsed normid, kasvatus jne, mitte inimese põhiloomus.
Ei ole monogaamsed muidugi. Monogaamia kujunemisel valdavaks suhtevormiks Lääne kultuuris on omad põhjused, mida ilmselt võibki lahkama jääda aga kindlasti ei ole inimene monogaamseks loodud. Meil pole ka enam ammu õiget monogaamiat, kus on üks partner surmani, vaid monogaamia, kus on üks partner korraga. Seegi tihti näilikult.
Kindlasti on monogaamseid paare inimeste hulgas, aga see on siis teadlik valik, moraalsed normid, kasvatus jne, mitte inimese põhiloomus.
Misasi on “põhiloomus”? Arvan, et inimese põhiloomuse ei moodusta ainult tema füüsiline keha ja selle tegevused, vaid mõtlemisvõime, teadlike valikute ja otsuste tegemine on suur osa ühe inimese põhiloomusest.
Jah, inimene on füüsiliselt võimeline seksima/koos elama/järglasi saama mitme inimesega samal ajal, aga mina ei nimeta seda võimet inimese põhiloomuseks.
Mina olen küll loomult monogaamne, proovisin omal nahal nooruses järele.
Kui sind on puudutanud armastus ( ilmselt sa ei tea, mis see on, muidugi sa ei teeks seda teemat), siis kirge lihtsalt ei teki nende suhtes, kes armastust ei suuda tekitada. Ja sealt see monogaamia tulebki, et armastus ja kirg on võimalik ainult ühe inimesega.
Pigem ütleks, et ei ole. Naised ehk on rohkem, mehed vähem.
Ükski muu liik looduses seda ei ole, seega ei tundu loogiline, et inimene oleks mingi erand.
Mh. Hea teada, et hundid, pingviinid, luiged, euroopa koprad jne pole liigid.
Vikipeedia ütleb, et monogaamia esineb neil liikidel, kelle järeltulijad on eriti haavatavad ning kahe vanema panus vähendab kõvasti riske. Sel juhul on monogaamia optimaalseim ellujäämisstrateegia. Esineb pigem väikestes populatsioonides.
Inimene on omnivoor, sööb kõike, mis hamba all ei karju. Valikute küsimus. Arvan, et ka järglaste eest vastutamisel on inimesel valik. Monogaamia seega ei ole midagi kindlalt me loomuses, aga see ei puudu ka meie loomusest. Me saame valida.
Tõepoolest, mindki ajab segadusse, kui hakatakse rääkima “põhiloomusest”. Samamoodi võiks ju küsida, kas inimesed on põhiolemuselt head või halvad. Niimoodi küsides jäädki vastust otsima, sest mitte keegi ju ei tea! Näiteid on alati nii- ja naasuguseid.
Nõustun eelkirjutanuga, et pigem on inimese puhul kõik valiku küsimus. Muidugi juhivad ka meid instinktid ja ihad, aga inimliik on siiski niivõrd kõrge arengutasemega, et paljalt instinktide kaela monogaamsust või polügaamsust ajada ei saa.
Kui keegi väidab, et “ma ei saa sinna midagi parata, inimesele pole monogaamsus omane”, on see pigem lihtsustus või mugandus.
Oleneb inimesest. Nt minu ema elus on olnud ainult üks mees – minu isa. Kuigi enne abiellumist ja pärast lahutust võinuks ju olla ka teisi, aga no ei tõmmanud siis keegi sedavõrd.
On ka selliseid mehi, kelle elus on vaid üks naine. Teised ei tõmba ja nii ongi.
Võimalik, et libiido on monogaamsetel nõrgem.
Ei ole inimene monogaamiks loodud. Monogaamia tuli koos kirikuga. Kuidagi pidi ju inimesi kontrolli all hoida saama. Ka sealt tulnud – kuni surmani – on tänapäeval kaheldava väärtusega, sest siis oli inimeste keskmine eluiga nii 40-50 ringis.
Ürgajal olid üldse kogukonnad, kus lapsi kasvatati ühiselt, polnud üldse oluline, kes selle lapse sigitas.
Ka muinaseestlastel oli mitmikabielu täiesti tavaline nähtus. Idamaades on tänapäevalgi mehel mitu naist ja see on täiesti normaalne, siia võiks lisada veel igast metsaonni kuningad, kellel oli/on suisa mitukümmend naist.
See kõik aga ei ole vabandus tänases päevas ringi tõmbamisele ja mitme naise/mehepidamisele. Igal ajal ja kulutuuril on omad reeglid ja meie ühiskonnas on see monogaamia.
meie ühiskonnas on see monogaamia.
Pigem järjestikune polügaamia. Lihtsalt üks suhe korraga, aga neid monogaamsed suhted võivad ka iga nädal vahetuda.
Kui sind on puudutanud armastus ( ilmselt sa ei tea, mis see on, muidugi sa ei teeks seda teemat), siis kirge lihtsalt ei teki nende suhtes, kes armastust ei suuda tekitada. Ja sealt see monogaamia tulebki, et armastus ja kirg on võimalik ainult ühe inimesega.
Loomulikult on armastus ja kirg võimalik ka mitme inimesega. Monogaamia on võltsstandard.
Oleneb inimesest. Nt minu ema elus on olnud ainult üks mees – minu isa. Kuigi enne abiellumist ja pärast lahutust võinuks ju olla ka teisi, aga no ei tõmmanud siis keegi sedavõrd.
On ka selliseid mehi, kelle elus on vaid üks naine. Teised ei tõmba ja nii ongi.
Võimalik, et libiido on monogaamsetel nõrgem.
Tihti on truudus ka juhuse puudus (eriti kui ei ole atraktiivne inimene).
Siiani arvasin et usklikud ka ikka suht truud aga kui üks väga usklik nelja lapse isa külge hakkas lööma, siis ei usu enam.
Ka muinaseestlastel oli mitmikabielu täiesti tavaline nähtus.
Ei olnud see mingi tavaline nähtus. Igatahes, teadus seda ei kinnita. Ka loogika mitte. Esiteks pidi see mees olema eliitide eliit, teiseks on eliidi abielu alati tähendanud poliitilisi sidemeid klannide ja suguvõsade vahel. Mõtle loogiliselt, kas mõjuka klanni juht, kes annab oma tütre naiseks, neelab alla selle, et väimees teise mõjuka klanni tütre juurde võtab? Mõtle uuesti. Abielu kui armastus ja kirg on alates 20.sajandi teema. Enne seda oli majandus ja poliitika. Ära unusta, et naistel on isad ja vennad.
Muide, kuni 12. sajandini kehtis Eestis suure tõenäosusega matrialineaarsus hoopis. Ehk siis mees liitus naise perekonnaga. Ka pärimine käis naisliini pidi. Laiendatud perekonna pea oli hoopis naise vend. Matrialineaarsuse jälgi on näha ka läbi orjaaja. Ole kursis uuemate arheoloogiliste ja etnoloogiliste leidudega.
Või räägid sa vaestest meestest? Nii üldiselt? Nende puhul oli hästi, kui neil üks nainegi oli.
Ürgajal olid üldse kogukonnad, kus lapsi kasvatati ühiselt, polnud üldse oluline, kes selle lapse sigitas.
Ka muinaseestlastel oli mitmikabielu täiesti tavaline nähtus.
Tõesti, jah?
Selliste teemade puhul lüüakse iga jumala kord lauale mõni ürg- või muinasaja kaart – nätaki! ???? Paleoantropoloogidki ei tea kindlalt, kuidas tol hallil ajal elu korraldatud oli, aga seltskonnas iga teine joogine jorss pillub mahlakaid detaile ürgmeeste lõbusast elust. Mõni neist heal juhul “Nupumees Atit” või “Tambetit” on lugenud, rohkem küll mitte.
Küsimus pealkirjas. Ise arvan, et kindlasti ei ole monogaamsed. Ükski muu liik looduses seda ei ole, seega ei tundu loogiline, et inimene oleks mingi erand. Uuringud näitavad, et kõik need jutud luikedest ja teistest nö monogaamsetest liikidest on müüt. Luiged elavad küll elu lõpuni sama partneriga, aga suguliselt käivad läbi paljudega.
Kindlasti on monogaamseid paare inimeste hulgas, aga see on siis teadlik valik, moraalsed normid, kasvatus jne, mitte inimese põhiloomus.
Kas sa selle peale pole mõelnud, et seksuaalsus ei määra kõigi elus absoluutselt kõike? Oletame, et inimene pole monogaamne ja ikka tahaks teistega seksida, siis ei pruugi kõigepealt tema seksuaalsus juba nii kõrge olla, et fantaasiatest rohkemat teeks, teiseks võib olla ta vähem sotsiaalne, ei tutvu uute inimestega pidevalt, samuti võib ta olla valiv, nii et meeldivad väga vähesed, aga juhuslikult nende peale ei satu. Siis võib veel olla, et tema jaoks on inimesega läbisaamine olulisem kui seks või et seksuaalne huvi tekib üldse pärast usalduslikku sõprussuhet, aga samuti vähestega. Nii et polügaamne olemiseks peab nii mõnigi pingutama, aktiivselt kohtingutel käima, uusi sõprussidemeid looma (kui see on seksi eeldus), olema väga seltskondlik. Teoorias võiks ju polügaamne olla, aga praktikas ei teki juhust või pole need juhused muudest tegevustest olulisemad. Seda ma aga ei usu, et inimene on selles mõttes polügaamne, et iga vastassoost (või samast soost) inimene meeldib ja on vastupandamatu ning läheb asjaks. Loomadel on ju nii, et kui emane indleb, siis iga isane üritab viljastada ja ei ole pirtsutamist ega midagi. Inimesed on ikka väga pirtsakad.
Loomadel on ju nii, et kui emane indleb, siis iga isane üritab viljastada ja ei ole pirtsutamist ega midagi.
Ei ole. Ei viitsi hakata näiteid tooma, aga ei ole nii, et isane läheb iga indleva emase peale leili või et indlev emane iga isasega läheb. Või et iga emane indlemise ajal üldse paarituda tahab (kurameerimine ja flirtimine samas meeldib). Minu kogemused on küll kõigest koertega, kuid usun, et looduseski on skaala laiem kui me ette kujutame.
Mina olen pirtsakas (mehi , kes “läheks loosi”, on vähe) ja ka uue inimese suhtes (isegi, kui ta mulle pmst meeldib) alguses alati võõristav. Seega, on raske ette kujutada, et mul oleks näit. iga aasta uus mees (nagu üks naispoliitik üksikemasid süüdistas, et need elavat nii)- esiteks oleks raske neid vastuvõetavaid nii palju leida ja teiseks oleks psüühiliselt koormav muudki võõristust ületada ja neid endale ligi lasta.
Nii et, jah – mulle selline “ühe inimese kaisust teise kaissu ja nii pidevalt” elustiil üldse ei sobigi.
Kui olen juba ühe meesisendi vastuvõetavaks tunnistanud, võõristuse barjääri ületanud ja temaga ära kohanenud, siis parem olgu seda suhet kohe pikalt. Mulle sobib nii.
Ka muinaseestlastel oli mitmikabielu täiesti tavaline nähtus.
Nojah, aga nagu ma olen aru saanud, oli see kujunenud tolleaegse karmi elu pärast, kus mehed said väljaspool kodu tegutsedes (sõjas, merel) sageli surma, naised-lapsed jäid aga koju maha. Siis oli praktiline, et keegi mehe lähisugulane, näiteks vend, võttis venna lese oma liignaiseks ja lapsed oma perre, sest nii oli suurem võimalus ellu jääda ja ühisel jõul võimalikult palju lapsi (laste suremus oli niikuinii suur) üles kasvatada. Kui kirik mitmikabielude vastu võitlema asus, olevat naised vastu olnud just seetõttu, et üksijäämise korral ei saaks siis koos lastega ju näit. mehe venna pere koosseisu lülituda. See praktilisus jätkus hiljem sel teel, et eesti mehed ei põlastanud nn. lapsega tüdruku äravõtmist – paljude meelest oli hea, et siis sai kohe lisaks naisele ka lapse (ja tõestus naise viljakusest oli ka olemas). Mille peale kirik muidugi jälle katkus juukseid, et “eesti neiud elavad suguelu enne abiellumist ning kujutage ette, maanduvad pärast seda veel valutult abiellu, kuna paljud eesti mehed ei põlgagi lapsega tüdrukute äravõtmist”.
Loomadel on ju nii, et kui emane indleb, siis iga isane üritab viljastada ja ei ole pirtsutamist ega midagi.
Ei ole. Ei viitsi hakata näiteid tooma, aga ei ole nii, et isane läheb iga indleva emase peale leili või et indlev emane iga isasega läheb. Või et iga emane indlemise ajal üldse paarituda tahab (kurameerimine ja flirtimine samas meeldib). Minu kogemused on küll kõigest koertega, kuid usun, et looduseski on skaala laiem kui me ette kujutame.
Koduloomade ja vangistuses elavate loomade puhul on tõesti teisiti, sest keegi teine üritab neid paaritada, nad ei otsi teineteist ise üles. Muidugi on neil elutingimused palju paremad ja seks hakkab siis ikka tagaplaanile jääma. Kui looduses elavaid mittemonogaamseid loomi vaadata, siis enamasti nad kargavad seda, kellega kokku juhtub ja lähevad oma teed, sest mine tea, millal juhus jälle avaneb. Loodus on ohtlik ja võib surma saada. Inimeste seas pole keegi päris selline. Isegi kõige suurematel fuckboydel on mingid standardid. Loomad aga ei vaata, et kas teine on liiga heledakarvaline, liiga kikkis kõrvadega, liiga suurte silmadega, ilusate hammastega vms. Peaasi, et viljastub. Inimene vaatab alati paaritudes teise ilu.
Inimene vaatab alati paaritudes teise ilu.
Ilu on vaataja silmades. Ühe jaoks kole võib teise jaoks olla kaunitar kuubis.
Kui looduses elavaid mittemonogaamseid loomi vaadata, siis enamasti nad kargavad seda, kellega kokku juhtub ja lähevad oma teed, sest mine tea, millal juhus jälle avaneb. Loodus on ohtlik ja võib surma saada. Inimeste seas pole keegi päris selline. Isegi kõige suurematel fuckboydel on mingid standardid. Loomad aga ei vaata, et kas teine on liiga heledakarvaline, liiga kikkis kõrvadega, liiga suurte silmadega, ilusate hammastega vms. Peaasi, et viljastub. Inimene vaatab alati paaritudes teise ilu.
Vaatavad ikka, vähemalt osad liigid. Miks paabulinnul muidu nii ilus saba on, kohutavalt ebapraktiline ju.
Vt näit. siit: https://en.wikipedia.org/wiki/Mate_choice
Seal allpool on inimeste kohta ka natuke, lugege, päris huvitav.
Kui looduses elavaid mittemonogaamseid loomi vaadata, siis enamasti nad kargavad seda, kellega kokku juhtub ja lähevad oma teed, sest mine tea, millal juhus jälle avaneb. Loodus on ohtlik ja võib surma saada. Inimeste seas pole keegi päris selline. Isegi kõige suurematel fuckboydel on mingid standardid. Loomad aga ei vaata, et kas teine on liiga heledakarvaline, liiga kikkis kõrvadega, liiga suurte silmadega, ilusate hammastega vms. Peaasi, et viljastub. Inimene vaatab alati paaritudes teise ilu.
Vaatavad ikka, vähemalt osad liigid. Miks paabulinnul muidu nii ilus saba on, kohutavalt ebapraktiline ju.
Vt näit. siit: https://en.wikipedia.org/wiki/Mate_choice
Seal allpool on inimeste kohta ka natuke, lugege, päris huvitav.
Muidugi vaadatakse teatud omadusi. Aga inimestel on see võimendatud. Kui ikka suu on 2mm liiga all või silmad 1 kraad valele poole kaldu, siis kohe ei meeldi. Paabulind saab oma saba pärast emaste tähelepanu, aga pole nii, et emased vaatavad, et see ring on 1mm liiga suure diameetiga diameetriga ja teisest ringist 1mm liiga kaugel. Neile on vaid oluline, et saba olemas oleks ja näeks enam-vähem välja (mitte näiteks metslooma poolt puretud). Kui inimesel samad standardid oleks, siis meeldiks neile iga vastassoost isik, kellel on nägu olemas ja see pole suurte vigastustega.
Inimene vaatab alati paaritudes teise ilu.
Ilu on vaataja silmades. Ühe jaoks kole võib teise jaoks olla kaunitar kuubis.
Ma ei öelnudki, et kõigil on sama ilumaitse. Aga ilu vaadatakse, loomad nii palju ei vaata, nad tunnevad lõhna ja hormoonid möllavad.
Paabulind saab oma saba pärast emaste tähelepanu, aga pole nii, et emased vaatavad, et see ring on 1mm liiga suure diameetiga diameetriga ja teisest ringist 1mm liiga kaugel. Neile on vaid oluline, et saba olemas oleks ja näeks enam-vähem välja (mitte näiteks metslooma poolt puretud).
Ma ise ei ole loomaökoloog, nii et sellise väite puhul ma konsulteeriksin küll enne spetsialistiga, kui hakkaksin arvamust avaldama. Loomadel pidi ikka olema nii, et välimusse investeeritakse päris palju, olgugi et ka lõhnasignaalid on väga olulised.
sellise väite puhul ma konsulteeriksin küll enne spetsialistiga, kui hakkaksin arvamust avaldama
vaata, sa vastad meie välimusefetišiga käole. Tema jaoks taandub kogu seksuaalsus ja üldse tutvus inimeste vahel välimusele ja nendele ilukriteeriumitele, mis tema peas kinni.
Pole mõtet vaielda, oma fetišiga saab ta tööd teha ise, kui tahab – ilmselt ei taha. No las ta siis elab selle järgi, et kõigi jaoks on tähtis vaid see, mida tema iluks peab.
Paabulind saab oma saba pärast emaste tähelepanu, aga pole nii, et emased vaatavad, et see ring on 1mm liiga suure diameetiga diameetriga ja teisest ringist 1mm liiga kaugel. Neile on vaid oluline, et saba olemas oleks ja näeks enam-vähem välja (mitte näiteks metslooma poolt puretud).
Ma ise ei ole loomaökoloog, nii et sellise väite puhul ma konsulteeriksin küll enne spetsialistiga, kui hakkaksin arvamust avaldama. Loomadel pidi ikka olema nii, et välimusse investeeritakse päris palju, olgugi et ka lõhnasignaalid on väga olulised.
Aleksei Turovski loengust meelde jäänud – loomariigis on haistmine ja lõhnad primaarsed, muud asjad on suhteliselt sekundaarsed.
Paabulind saab oma saba pärast emaste tähelepanu, aga pole nii, et emased vaatavad, et see ring on 1mm liiga suure diameetiga diameetriga ja teisest ringist 1mm liiga kaugel. Neile on vaid oluline, et saba olemas oleks ja näeks enam-vähem välja (mitte näiteks metslooma poolt puretud).
Paabulinnu saba on hea indikaator – kui see (suur kohmakas liikumist takistav asi, millest on kiskjal hea kinni rabada) on olemas ja näeb veel enam-vähem välja ka, siis peab isane olema päris vinge ellujääja. Teatud inimkontingendil on sarnaseks indikaatoriks sõrmejämedune kuldkett.
Inimese sigivus pole suurem asi, sest sünnib korraga üks ja seegi pikaks ajaks selline äbarik. Lapsel ja tema emal on vaja mehe toetust, et ellu jääda. Kui see mees mitme vahet siiberdab, siis on risk suurem.
Lindudel on ka üldiselt nii, et pesahoidjatel lindudel on mõlemad vanemad laste ees hoolitsemas, pesahülgajad on need, kus isase roll võib ainult seemendamisega piirduda.
Tuleks leida endale partner kellega on klapp ja huvitav ja õppida reaalselt suhtes olemist ja teineteise toetamist…
Siis ei ole vaja stereotüüpselt ja primitiivselt arutleda, kas inimesed monogaamsed või mitte ja “kui õõvastav on olla aheldatud ühe ja sama inimese külge terveks eluks”. Loomulikult, kui hakata kodu mängima “pikkade jalgadega”, “blondeeritud juuste” või “suurusnumbriga 34 (mis saadakse reaalselt toidu mitte tarbimise teel) või “trimmis lihastega” siis võib mingi hetk tõepoolest suur ängistus peale tulla…
Eestis väga paljuski tarbitakse paarisuhet, igas sotsiaalses klassis!
