Kodus kasvamas kaheaastane ja kolmekuune. Väiksem on ilmselgelt emmega tihedalt seotud, aga suurem ka ei lepi teistega olulistes asjades ja tunnen, kuidas ärrituvus ja frustratsioon kasvavad ning hakkan last vahepeal juba endast eemale tõukama.
Näiteks õhtune magamaminek kestab umbes 45 minutit, mil ma pean teda paitama. Vahel ärkab öösel ka suure nutuga ja siis ka muu ei aita rahustada, kui emme pai. Kuna öösel uni aga ergas, siis eriti enam magama ei jää ja nii kui üritan toast välja hiilida, pistab taas karjuma selliselt, et kogu maja kajab. Olukorras, kus teises toas on ka beebi, kes tahab süüa, olen väga ärritunud. Kui isa õhtul magama paneb, siis võib karjuda lõputult “emme” ja lõpuks siis lihtsalt ära vajuda väsimusest, aga rahulikult magama ei jää ja sellisel juhul on kindlustatud, et ta ka millalgi öösel emmet karjudes üles ärkab. Enamikel öödel siiski magab õnneks kogu öö oma toas ja seetõttu ei taha ka harjutada mingit kaissu võtmist vms.
Siit küsimus – kas pean kannatama ja ikka jätkama praegust unerutiini või peaksime suruma muutuse läbi? Et isa võiks vähemalt vahepeal magama panna? Või üldse harjutada, et jääb oma tuppa üksi uinuma? Olen lihtsalt nii tüdinud, et ainult mina mõlemaid lapsi magama saan panna ja õhtune “oma aeg” kahaneb olematuks, sest lihtsalt istun seal toas ja paitan. Saan aru, et kõlan nõmedalt, muidugi see kõik on väga nunnu jne, aga teisalt igapäevaselt ikkagi ärritab.
Ja siis päeval loomulikult tahab ainult mängida. Ükskõik mida muud ma teen – toidan beebit, pesen nõusid, käin tualetis – kaheaastane tuleb järgi, võtab käest kinni ja kutsub mängumatile. Me mängime üsna palju koos, aga ta tahaks ainult veel ja veel. Saan aru, et nii väikesed ei mängi eriti iseseisvalt, aga kas peangi kogu aeg alluma ja mängima minema või on okei ka vahel loobuda? Seda üritades muidugi on mul kaheaastane kõhuli maas ja nutab. Issiga vahel ikka mängivad koos, aga näiteks õue ei taha issi ega vanaemadega minna. Seega olengi täiesti lõksus – beebi pärast niikuinii, aga isegi kui keegi viiks beebi kärutama, klammerdub kahene ikka…
Kui palju tuleb teha asju selle järgi, mida laps tahab – emmega magama, emmega õue, emmega mängida ja kui palju võiks ikkagi ise piire seada? Pealtnäha kõik rahulikum, kui teha nii nagu laps tahab – uinub nututa jne, aga endal sisemine ärrituvus ikka sellest, et pole kontrolli oma elu üle.