Esileht Väikelaps Kas ja kuidas kehtestada piire

Näitan 9 postitust - vahemik 1 kuni 9 (kokku 9 )

Teema: Kas ja kuidas kehtestada piire

Postitas:
Kägu

Kodus kasvamas kaheaastane ja kolmekuune. Väiksem on ilmselgelt emmega tihedalt seotud, aga suurem ka ei lepi teistega olulistes asjades ja tunnen, kuidas ärrituvus ja frustratsioon kasvavad ning hakkan last vahepeal juba endast eemale tõukama.

Näiteks õhtune magamaminek kestab umbes 45 minutit, mil ma pean teda paitama. Vahel ärkab öösel ka suure nutuga ja siis ka muu ei aita rahustada, kui emme pai. Kuna öösel uni aga ergas, siis eriti enam magama ei jää ja nii kui üritan toast välja hiilida, pistab taas karjuma selliselt, et kogu maja kajab. Olukorras, kus teises toas on ka beebi, kes tahab süüa, olen väga ärritunud. Kui isa õhtul magama paneb, siis võib karjuda lõputult “emme” ja lõpuks siis lihtsalt ära vajuda väsimusest, aga rahulikult magama ei jää ja sellisel juhul on kindlustatud, et ta ka millalgi öösel emmet karjudes üles ärkab. Enamikel öödel siiski magab õnneks kogu öö oma toas ja seetõttu ei taha ka harjutada mingit kaissu võtmist vms.

Siit küsimus – kas pean kannatama ja ikka jätkama praegust unerutiini või peaksime suruma muutuse läbi? Et isa võiks vähemalt vahepeal magama panna? Või üldse harjutada, et jääb oma tuppa üksi uinuma? Olen lihtsalt nii tüdinud, et ainult mina mõlemaid lapsi magama saan panna ja õhtune “oma aeg” kahaneb olematuks, sest lihtsalt istun seal toas ja paitan. Saan aru, et kõlan nõmedalt, muidugi see kõik on väga nunnu jne, aga teisalt igapäevaselt ikkagi ärritab.

Ja siis päeval loomulikult tahab ainult mängida. Ükskõik mida muud ma teen – toidan beebit, pesen nõusid, käin tualetis – kaheaastane tuleb järgi, võtab käest kinni ja kutsub mängumatile. Me mängime üsna palju koos, aga ta tahaks ainult veel ja veel. Saan aru, et nii väikesed ei mängi eriti iseseisvalt, aga kas peangi kogu aeg alluma ja mängima minema või on okei ka vahel loobuda? Seda üritades muidugi on mul kaheaastane kõhuli maas ja nutab. Issiga vahel ikka mängivad koos, aga näiteks õue ei taha issi ega vanaemadega minna. Seega olengi täiesti lõksus – beebi pärast niikuinii, aga isegi kui keegi viiks beebi kärutama, klammerdub kahene ikka…

Kui palju tuleb teha asju selle järgi, mida laps tahab – emmega magama, emmega õue, emmega mängida ja kui palju võiks ikkagi ise piire seada? Pealtnäha kõik rahulikum, kui teha nii nagu laps tahab – uinub nututa jne, aga endal sisemine ärrituvus ikka sellest, et pole kontrolli oma elu üle.

+5
-6
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kas just piirid, pigem rutiinid.

Kaheaastane ongi väga väike alles.

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kõlab nagu tavaline kahene. Mul on samuti kahene, beebi kohe sündimas, ning kaks suuremat koolilast on samuti 2a vahega, seega kord on see olukord juba läbi tehtud. Eks 2a vanusevahe ongi päris raske esimesed pool aastat. Siis on mõnda aega kergem, kuni läheb uuesti raskemaks, kui väiksemast saab püstijalu liikuv konkurent ja algavad omavahelised kismad. Ja veel hiljem on nad toredad seltsilised teineteisele.

Magamisest. Ma panen oma 2-aastast ka praegu umbes 45-60 minutit magama ja ta ärkab emmet nõudes umbes pooltel öödel. Suurema paariga olime esialgu ka kolmekesi (mina ja kaks last) ühes voodis. Veidi hiljem oli suurema lapse voodi vahetult meie voodi kõrval, nii et sain talle vähemalt läbi une käe peale panna. Inimeste eelistused ja arvamused on erinevad, aga minu meelest see õhtune kaisutamine on kõige raskesti lõpetatavam ja lapsele emotsionaalselt kõige vajalikum (vajalikum kui vanaema asemel nimelt emmega mänguväljakul käimine, et nimelt emme toidu ette tõstab vms), sellepärast ma kannataks unega seonduva jandi ära ja läheks kõige lihtsamat teed mis lühikeses perspektiivis võimaldab kõigile kõige rohkem und kõige vähema karjumisega. Ahjaa, vanima lapse uni läks hüppeliselt palju paremaks, kui sai mähkmevabaks (vanuses 2a + paar kuud). Õhtul võttis ikka oma aja, aga öised ärkamised lõppesid sisuliselt. Praegune kahene on mul veel mähkmetes.

Päevases osas – issi ei sobi, vanaema ei sobi, ainult emme sobib – siin seaksin piire küll. Ennekõike rahulikult korrata iga päev, et emme praegu ei saa tulla, lähed vanaemaga. Teil on niigi hästi, et lausa kaks vanaema on saadaval! Võta abi vastu ja ära kõhkle abi küsimast. Ära mine lapse jonni peale endast välja (või vähemalt ära näita seda). Tõenäoliselt niipea, kui nad sinu kuuldeulatusest on väljas, on laps nipsti rõõmus. Issi ja vanaemadega lepite kokku, et jonnile selles olukorras ei reageeri ja nad saavad hakkama sinu “abita” või kutsuvad sind kui vaja.

Suurem võiks hakata käima aias või hoius, serveeri seda kui et tita passib kodus ja tema saab minna lahedate suurte laste sekka. 3 kuud on beebil juba see vanus, et esimesed kaitsesüstid on käes ja pole ka tavalised köhad-nohud nii ohtlikud kui lausa vastsündinule.

Beebi ja 2-aastasega suuresti üksi toimetada ongi väsitav ja frustreeriv. Ilmselt katsud meenutada, mida sa kogu oma vaba ajaga tegid vanasti, kui sul oli ainult üks beebi. Kontroll oma elu üle, hah, unusta ära mõneks ajaks. Aga see on ajutine. Võta päev korraga. Nädalatest saavad kuud ja tasapisi läheb kergemaks.

+6
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Soovitan Janet Lansbury Unruffled podcasti kuulata. Tal on ka piiride seadmisest palju juttu – kuidas ja millal seda teha ja üleüldse aitab paremini mõista last ja neid austusega kasvatada.

Aga esmalt ütlen, et 3 kuud on väga lühike aeg 2-aastasele uue elukorraldusega harjumiseks. Tal ongi raske, sest kogu tema elu on muutunud ja seepärast klammerdubki. Kui seda tead ja endale meelde tuletad, on lihtsam endal olukorraga leppida ja aidata lapsel oma tunnetega hakkama saada. Ja tõenäoliselt oled ka ise alles harjumas uue igapäevaga. Sest tõesti, enda aega kahe pisikese kõrvalt ongi keeruline leida. Aga see muutub. Seega kasuta julgesti vanaemade abi ja isa abi.

+5
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Olen sama läbi teinud ja nüüd tagantjärele ütlen, et ma ei kahetse üldse seda, et oma tollal kahest kaisutasin, “ära hellitasin”, öösel oma voodisse lubasin ja mängumatile vedada lasin, vaid kahetsen ikka just neid kordi, kus teda tõrjusin, oma südame kõvaks tegin, rutiini juurutamiseks nutta lasin jne. Aga selle sees olles oligi täiesti frustreeriv ja kohutavalt väsitav, eriti vaimselt, just see topeltklammerdumine (beebi niikuinii + mudilane, kes enne venna sündi juba täitsa asjaliku inimese märke ilmutas). Mina ei tea, kust see õige piir jookseb. Mulle tundus mingil perioodil, et mida rohkem tähelepanu suurem laps sai, seda enam ta seda eeldas ja nõudis. Aga sellest tähelepanust ilmajätmine päädis ka nutu ja nähtava ebakindlusega, seega õiget lahendust polnudki. Kõige raskem oligi kuskil 3 kuud kuni aasta peale noorema sündi, sest päris algul oli lihtsalt uus ja huvitav “mänguasi” majas ja kui väiksem juba üle aasta oli, hakkasid nad mingil määral rohkem suhtlema, väiksem ei rippunud mul enam nonstop küljes ja eks suurem harjus ka.

Isiksusena oledki paraku sellisel perioodil täiesti tagaplaanil, aga mu meelest mida rohkem last armastuse sisse uputada jaksad, seda rutem see äärmuslik klammerdumine ikkagi lõppeb. Selle sees olles tundub pikk aeg, aga tegelikult läheb mööda, kui laps mingi enesekindluse ja turvatunde uuesti leiab. See ei tähenda, et ei võiks iialgi “ei” öelda või pead laskma endast üle trampida – kui ikka abi vaja, tulebki süda kõvaks teha ja öelda, et praegu mina ei jaksa, aga issi, vanaema vm tuleb võtab üle. Muidugi laps protestib, aga hulluks ei saa ka lasta endal minna. Lihtsalt selle oma aja andmisega sa lapsele kindlasti karuteenet ei tee, anna endast nii palju, kui jaksad, aga mitte rohkem. (Hoidu/aeda ma klammerduvas faasis mudilast kindlalt ei viiks, kui ta seni käinud pole, 2-aastane on nii väike alles ja tegelikult tasub ta enne sotsialiseeruma lükkamist ikkagi “täis laadida”. Järgmisest sügisest aga juba küll, siis peaks kogu kodune olukord olema rahulikum ja harjunum kõigile.)

+6
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Elu läheb siis kergemaks, kui need piirid kehtestada enda sees. Ei taha issiga õue minna? Arusaadav, tõesti kurb lugu, tunnen kaasa, aga kui issiga on objektiivselt võttes ka õues tore, siis ei pea ema ennast süüdi tundma.

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Isa tuleb ikka kaasata rohkem lastega seotud tegevustesse.  See ei ole nunnu kui 2-aastasest kasvab despoot.

 

+1
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Isa peab kaheaastasega rohkem aega veetma koos. Iga võimalik hetk mängumati peal temaga mängima, mürama jne. Siis hakkab ta ka isaga leppima magamamineku ajal.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kaheaastane ongi veel väga väike ja vajab oma ema tähelepanu ja hellust. See, et te väikese vahega järgmise lapse juurde saite, ei olnud tema otsus ega valik. Teie otsustasite ja teie peate selle olukorraga täiskasvanutena hakkama saama. Sinul tuleb end kahe pisikese vahel jagada ja see ongi raske. Isal tuleb senisest suurem roll võtta, aga paistab, et siiani ei ole ta suurema lapsega väga tihedalt seotud olnud, kui ta teda isegi magama ei saa pandud. Üleöö seda nüüd muuta ei saa, see oleks lapsele karistus, mida tema ei ole ära teeninud.

Mina soovitaks, et võta teadlikult mingid jupid igast päevast, mil sa tegeledki ainult suuremaga. Üks osa võikski see magamamineku aeg olla. Isa võib vabalt beebiga aidata samal ajal, siis oleks sul endal tulevikus lihtsam, et mees lapsega rohkem seotud ja laps temaga harjunud on.

+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 9 postitust - vahemik 1 kuni 9 (kokku 9 )


Esileht Väikelaps Kas ja kuidas kehtestada piire