jagage palun kogemusi, sobivad nii kiusatute, kiusatavate kui kiusajate vanemate mõtted, kogemused, ettepanekud – kui juba on tekkinud koolikiusamise (nii vaimne kui füüsiline) olukord, siis kas ja kuidas sellest reaalselt jagu saada samasse kollektiivi jäädes (st koolivahetus pole meie jaoks lahendus). kust tuli abi (kooli personalilt või koolivälisest abist või otse vanematega või lastega suhtlemisest vms), kuidas tuli abi – kes pole lahendust leinud, mida olete teinud ja püüdnud ette võtta? kas ja kuidas aitasite enda last peale käehoidmise ja tugev-olla-õpetamise, milliseid tehnikaid, kas pöördusite ka spetsialistide poole? kaua olukord kestis ja kuidas elu pärast kriisi kulgenud on?
iga sõna abiks, ka hukkamõistev.
tegu (eel)teismelistega (10-11-12)
Teema: kas ja kuidas reaalselt väljuda koolikiusamisest
kas koolis psühholoog või sots pedagoog on olemas?
kui tegu juba (korduva) füüsilise vägivallaga, siis mina pöörduks politseisse, kui kool ei suuda probleemi lahendada
meie lootsime pool aastat psühhologi ja sots.pedagoogi abile, üritasime suhelda kiusajate vanematega, miski ei aidanud.Lõpuks pöördusime noorsopolitseisse ja nemad erinevalt koolitöötajatest lahendasid probleemi väga osavalt, kiiresti, ja uskuge mind kõik said rahu, nii kiusajad kui kiusatav. Kooli ei pidanud vahetama.
kahjuks pean ütlema, et muud ei aita, kui kooli-keskkonna vahetus. Kui väike koht, kaalu ümberkaudseid koole – isegi, kui ta peaks ühikas elama või iga päev bussiga kooli-tagasi käima. Muu ei aita.
Kui kuidagi kooli ei ole võimalik vahetada, jäta laps koduõppele. Käib koolis vaid asju vastamas. Vähemalt on lapsel rahulik elu ja ei pea pidevalt kartma.
Kiusamine laastab lapse täielikult, paljudel on edaspidune elu sellega rikutud. Sõbranna klassivend – eluaegne kiusatav – hüppas rongi alla mõni aasta tagasi, olles juba täiskasvanu. On ka oma lähikondlasi sellega kokku puutunud, seega hästi kursis.
Oli perekonnas selline asi, isik sama vana. Läks iga päev pisar silmil kooli. Ei aitand ei see, et vastu ei hakka, kui ka see, kui hakkas – siis oli mitu tk ligi kohe. Koolipersonal süüdistas kiusatavat ja õigustas kiusajaid (maakool), nagu neil kombeks. See kool ei tunnista kunagi oma vigu ja süüdistab alati kõik teisi – õpilasi, vanemaid jne.. lõpuks soovitas kool kiusataval psühholoogi juurde pöörduda, nagu temal oleks käitumisprobleemid, mitte kiusajatel – täiesti haiged!
Mul hakkas nii kahju ja võtsin ta enda juurde elama pealinna, läks siia kooli. KOhe esimene nädal olid juba sõbrad, tegi jälle nalja, naeratas, oli rõõmus – nagu laps olema peab. Käib nendega igal pool koos väljas, üksteise pool jne. Kodus käib vaid R õhtu – Pühapäev, siis kellegagi kokku ei puutu, keda näha ei taha ka.
Seega tean omast käest, et muu ei aita. Ei aita seal psühholoogid, politsei ega ka muud kahjuks…
Olen sellega nõus, et aitab ainult keskkonnavahetus ehk uus kool ja uus linn kasvõi. Jah, sa võid politseisse minna, aga ega politsei ei saa palju teha. Lapse enesetunnet see ikkagi paremaks ei tee. Kui laps saab kogeda keskkonnavahetust, on sellest enam abi kui millestki muust. Mina ei kõhkleks astuda seda sammu kui minu lapse huvid oleks mängus.
Kui kiusamine on füüsiline, peaks KOOL kutsuma välja noorsoopolitsei. Noorsoopolitsei on välja õppinud selliseid olukordi lahendama ja see mõjub (kooli ei saadeta mingit suvalist vuntsi, vaid vastava koolituse saanud inimene). Kui kiusamine on varjatud ja õpetajad ei näe seda, siis võiks rääkida klassijuhtaja või direktoriga, et kool kutsuks noorsoopolitsei klassiga vestlema vägivallast ja kiusamisest üldiselt. Klassijuhataja võiks oma tunnis tegeleda väärtus-ja suhtlemisõpetusega. Direktor peaks reageerima. Kui koolis pole tugipersonali, siis võib selle teenuse ka tellida. Rootsis on väga levinud, et kooli kutsutakse neutraalne inimene, kes vastandab kiusaja(d) ja kiustava (d) ja juhib vestlust nii, et toimuks mõistmine, kuidas kellegi käitumine kedagi mõjutab. Raskematel juhtudel kutsutakse ka vanemad vaatlejateks ja hiljem kaasatakse vestlusse.
Olen sellisest sekkumisest dokfilmi näinud. Hämmastav, kuidas oskuslikult juhitud (hinnanguid vältiva) vestluse käigus, kus lapsed vaatavad üksteisele silma, on võimalik läbi murda trotsist, vihast ja isekusest.
Oluline oleks mõjutada passiivseid osalejaid, s.t gruppi tähele panema ja reageerima kiusule ja vägivallale (klassijuhataja roll)
Kiusatava enesehinnang vajaks turgutamist. Soovitan väga raamtut \”Laste mõttejõu arendamine\”, http://www.apollo.ee/laste-mottejou-arendamine.html
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
