toon mõned näited.
5.klassis käiv tütar unistab saada advokaadiks. mina toetan seda unistust. meie suguvõsas on mõned selle töö tegijaid,ka lähimate sugulaste hulgas. toetan unistust, sest minu arvates see on igati mõistlik.
sama tüdruk tahab saada maailma-kuulsaks lauljaks. ta laulab hästi,esineb,laulab kooris ja ansamblis,aga mitte midagi erilist. seda unistust ma ei toeta,kuna minu arvates on see ebareaalne ja seetõttu ebamõistlik. nii ma talle ka räägin. olen ka öelnud,et maailma-kuulsaks lauljaks saamiseks peab olema tohutult andekas,aga veel olulisem,et peab väga vedama, tahtjaid on miljoneid.
veel üks näide.nädalavahetusel kaubamaja koduosakonnas õhkas tüdruk, et kui tema suureks saab,ostab lauanõud tallinna kaubamajast. ta pidas silmas taldrikuid hinnaga 20-30 eurot tükk.sellest rääkisime isegi õhtul kodus. lapse isa ja mina ütlesime mõlemad,et kui ta suureks saab ja tööle läheb,tõenäoliselt ta ei pea ka ise mõistlikuks maksta taldrikute eest hingehinda. tüdruku isa ütles veel,et kaubamajast nõusid ostab tõenäoliselt inimene,kes seda raha ise ei ole teeninud,näiteks rikka ärimehe kodune naine. selle peale ütles tütar,et ah, ma lihtsalt unistan ilusatest asjadest. selline plikade värk, tahab roosasid ja nunnusid asju järjest enam. tegelikult ju ise unistan ka ilusatest asjadest ja vahel harva imetlen neid poes. mõtlesin,et süütu ilusate asjade ihalus,las ta olla.
kuidas teil,kas julgustate last,et saad küll olümpiavõitjaks või tippnäitlejaks või pigem räägite reaalsusest? kas ütlete,et mõnest asjast (näiteks 5-kordsest elumajast) ei ole mõistlik unistada?
Teema: kas ja kuidas toetate laste unistusi?
Tead, mis vahe on inimestel, kes reaalselt ka tööga rikkaks saavad ja inimestel, kes terve elu palgatööd teevad ning leiavad, et ma nagunii… jne;-)? Esimesed JULGEVAD mõelda suurelt ja tegutsevad selle nimel. Ehk mina ei arvustaks oma last, kes tahab osta nt Kaubamajast nõusid tulevikus. Ma pigem seletaks talle, et selleks tuleb lihtsalt tööd teha:-)PALJU tööd teha ja PALJU õppida. Las lendab!
mnjah, mul 1 poeg rääkis juba lasteaias, et temast saab Eesti president. Siiani ei ole ta seda elukutse valikut veel muutnud.
Väga teretulnud soov. Täpselt õige koht rääkimiseks, et kõik on võimalik ja paha ei teeks ka õppimine ja enese arendamine selle saavutamiseks.
Minu taldrikud maksavad ka 20-30 eurot tükk. Taldrikutest sööme ju terve elu. Peavadki unistuste taldrikud olema.
Laps ka mul unistas ühest tassist, maksis ca 30 eurot. Ostsingi selle talle. Nüüd joob igal hommikul sealt kakaod, imetleb oma tassi ja unistab.
P.S ise teenisin oma taldrikute raha. Ostsin 2 taldrikut korraga. Samast serviisist veel kausse juurde, 2 tk korraga. Seda märkas üks mu tuttav ja kinkis mulle samast serviisist suure kausi jõuludeks 🙂 Ja teisele tuttavale ka ei jäänud märkamata, tema kinkis mulle sünnipäevaks 2 tassi samast serviisist sünnipäevaks.
Kindlasti ei tohiks lapse unistusi maha laita. Samas võib unistuste üle arutleda. Kui laps tahab saada \”kuulsaks\”, olgu siis lauljaks või kellekski teiseks, kas ta ikka teab, et kuulus olla ei ole alati väga tore. Võib-olla on parem tahta \”heaks lauljaks\” saada – aga et ka selleks peab palju tööd tegema ja harjutama. Kindlasti julgustaks teda selles – mis selles siis halba on, kui laps tegeleb laulmisega ja tahab selles üha paremaks saada, isegi kui sa emana ei usu et ta reaalselt sel alal läbi suudab lüüa.
(Küll on neid näiteid, kus nii vanemate kui kõigi teiste arvates mingil alal andetust lapsest on lõpuks selle ala superstaar saanud.)
Ja veel. Kui mina laps olin (30-40 aastat tagasi), ei olnud mõistlik unistada näiteks Soome sõitmisest. Praegu pole isegi unistada vaja – mine ja sõida. Sama võib olla ka mitmete meie laste unistustega – praegu naerame välja, aga tegelikult saavad ikkagi teoks 🙂
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Minu taldrikud maksavad ka 20-30 eurot tükk. Taldrikutest sööme ju terve elu. Peavadki unistuste taldrikud olema.
Laps ka mul unistas ühest tassist, maksis ca 30 eurot. Ostsingi selle talle. Nüüd joob igal hommikul sealt kakaod, imetleb oma tassi ja unistab.
P.S ise teenisin oma taldrikute raha. Ostsin 2 taldrikut korraga. Samast serviisist veel kausse juurde, 2 tk korraga. Seda märkas üks mu tuttav ja kinkis mulle samast serviisist suure kausi jõuludeks 🙂 Ja teisele tuttavale ka ei jäänud märkamata, tema kinkis mulle sünnipäevaks 2 tassi samast serviisist sünnipäevaks.
[/tsitaat]
Minul toimub ka selline kogumine ja kinkimine Iittala nõudega. Muidu mõtle kogu aeg,mida kingiks soovida, tuuakse 1-2-3 eseme kaupa, aga rõõm on suur. Igal palgapäeval luban ka endale sealt kollekstioonist midagi.
Nõud on mulle väga tähtsad. Mul ämm ka ükskord imestas , et sööme fajanssnõudelt ( sinise-valgekirjud nõud, saime pulmadeks ja ostsime ise ka hiljem juurde), mis mõtet on kapis nõusi hoida ja ise siis nõukaaegsetest vms suvalistest nõudest süüa? Kelele ma neid hoidma peaksin? Ainult 2 korda aastas jõulude ja sünnipäeva ajal kasutama?
minu lapsed tahavad üheaegselt saada hobusekasvatajaks, hambaarstiks, treeneriks, kirurgiks, profitantsijaks:)). Miks ma peaks ütlema neile, et üks või teine unistus ei ole reaalselt teostatav?! Muide – advokaadiks ma neil saada ei soovita, seda tööd teen ise:).
Minu lapsel on oma elu nii täpselt paigas, et hirm tuleb peale. Ka see, et ta lapsendab lapsed lastekodust. Tal ei ole aega beebide jaoks, seepärast.
Kui minu lapse unistuseks oleks maailma kuulsaks lauljaks saada siis toetaksin seda kindlasti. Muidugi kui tal ka natuke annet sellele oleks. Alustada võiks laulukoorist. Vanemaks saades mõistab ta ise et maailma kuulsaks võibolla ei saa aga lauljaks saada on võimalus ja selle ülegi hea meel. Endal oli unistus saada maailma kuulsaks modelliks. Vanemad oleksid pidanud panema modelli kooli mitte maha laitma. unistustele tuleb lähemale viia.
30 euroseid taldrikuid ise ei osta. Aga kui laps ütleb et ma ostan tulevikus need kõige kallimad taldrikud (olgu kasvõi kullast, briljandi kivikestega) seletaks talle, et selleks tuleb õppida. Minu unistus oli 6 aastasena osta kogu maailma kommid ja Barbied ära. Seda keegi maha ei laitnud. Mäletan vaid et naerdi. Olen vanemaks saanud ja unistused hoopis teised. 🙂
minumeelest on 20-30 euri ühe ilusa toidunõu eest täisti ok hind (ja mind pole kunagi mees ülal pidanud). kui see asi ikka väga meeldib ja kasutan seda igapäevaselt, siis see lisaväärtus minu jaoks kaalub hinna kohe kõvasti üles.
ok, osad nõud lähevad katki aga mitte kõik.
ja kui lapsed kord minu vara jagavad siis ma arvan, et see tõeliselt ilus 30-eurone tass-taldrik võetaks enda koju mitte ei visata prügikasti.
ok, maailmakuulsaks lauljaks võib-olla tõesti on raske uskuda ja toetada aga minumeelest tõmbate te mehega latti natuke liiga allaa.
Vastus teemaalgatajale, muidugi toetan! Laps tahab saada politseinikuks, muidugi ma tuletan meelde, et ta peab kiire olema ja ei tohi kõndimisel väsida, sest politseinikud on tugevad.
Päris nii küll ei julgeks lapsele rääkida, et vot õpetajaks ära õpi, vireled või vot õpi advokaadiks, puhas lust ja lillepidu. Ei ole ju!
Las unistavad suurelt, meie vanemad peame vaatama, et eakohased asjad tehtud saaks, küll siis tulevikus endaga rahul ollakse.
p.s. pole küll taldrikute teema aga muidugi ostan 30 euroseid taldrikuid, oma palga eest muidugi. Küüniline on ajada sellist juttu, et keegi ei osta neid oma palga eest.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Minu tütar tahab saada algklasside öpetajaks vöi lasteaiakasvatajaks- no saagu siis.
Mehega ainult naerame, et kas mainime kohe ära vöi hiljem, et otsigu ennem diplomi saamist kohe rikas mees ka endale:-)
Lastel peabki olema mingi eesmärk vöi unistus. Hullem on siis, kui nad lihtsalt hängivad niisama ringi ja ei tea elust midagi.
Meie oleme oma lastele selgitanud hariduse ja ameti tähtsusest- ja köike seda juba lasteaiast peale. Nad teavad täpselt , mida tähendab hariduse ja hea elukutse omamine. Ja teavad täpselt, kui töö eest saad head palka, mis hüved kaasnevad sellega.
Laps vöib ju lauljaks tahta ja saada, aga öppigu mingi amet ka sinna juurde- olgu olemas varuvariant. Seletadki lapsele, et kui sa osutudki keskmiseks lauljaks, siis vähemalt on sul amet, mida oskad.
Paljud vöivad nüüd mind hakata kiruma, et ega raha pole elus köige tähtsam!? Aga vot on küll! On ikka masendav küll, kui rügad tööd teha terved päevad ja hammas kukub ära, siis lihtsalt pole seda raha, et asendada.
Ja kui unistabki 5-kordsest majast, siis mina seletaksin jällegi selle maja mitte otstarbekusest:-). [/tsitaat]
Mina õpin ämmaemandaks(lapsepõlveunistus) ja rikast meest ei ole ja ilmselt ei tule ka. Laps on ka olemas. Ma ei ütleks, et see palk nüüd NIIIII väike on, et kohe kuidagi ära ei ela. Elab küll, tingimata rikast meest tarvis ei ole.
miks ei või osta unistuste taldrikut 20-30 euri tükk?? vahel ostan korvitäie toidukraami, sööme ära ja unustatud. taldrik jääb aga aastakümneteks. ikka võib vahel unistuste asju osta.
kui inimese eluunistuseks on osta 30¤ taldrikud – siis see on ju väga lihtsalt teostuv unistus. kõik unistused ei peagi mõistlikud olema.
ise arvan, et kellegi unistusi ei tohiks kritiseerida ega kommenteerida. Tina Turnerit ei võetud isegi kirikukoori laulma, ikkagi sai maailmakuulsaks.
Ma üritan ka lapse unistusi mitte avalikult maha teha, kuigi sisemuses ikka muigan. Samas on tütar vist selline, kellel elus muudkui veab, nii et ma ei imestagi väga, kui mõni minu jaoks täiesti ebarealistlik unistus lähebki tal täide 🙂
Mis on halba unistada ilusatest lauanõudest?
Pigem selgitage lapsele, et sama asja teisest poest saab odavamalt. Ja kui temast saabki edukas advokaat, siis ta võib omale 30 eurost taldrikut küll lubada.
Unistama peab suurelt, siis on mingigi võimalus, et saavutad midagi.
minu tytred unistavad ka ja lasen neil unistada, muidugi kuidagi käega katsutavad soovid neil ala Pariisi tahaks, vötsime plaanime. Ratast soovisid said. Balletti tantsida, panime trenni ja höljuvad siin mul päevast päeva 😉 Nende köige suurem unistus on mitte suureks saada ja vot selle asjaga olen kimpus… Igal juhul toetan tytreid ja arvestan nende unistustega. Aga vot see rikka mehe soovitamine tundub mulle tobe. Enesega rahulolu ja önnelikkus on märksönad mida neile kyll päevast päeva yritan systida 🙂 ja see töötab….
minu poeg tahab saada tuukriks:), võtan asja huumoriga. Mingi aeg tagasi oli ta väga sisse võetud
lasteaia muusikaõpetajaks ja teatas, et tema hakkab \”klaverdajaks\”, nii et……
peaasi, et kasvaks enesega hakkama saav ja elust rõõmu tundev inimene, kes saab endale võimaldada elamisväärset elamist, hobisid jms
Minu 9a tütar tahab saada dinosauruste välja kaevajaks. Ma siis seletan, et arheoloogid rändavad mööda ilma, kindlasti on vaja keeli õppida ja kas on veel mõni üles leidmata dinosaurus, seda ma lubada ei saa. See on nii lahe tegelikult. Kord otsisin laevast, mida lapsele osta reisilt, kõik tüdrukute asjad HK-d, mida ta ei taha. Ja äkki ühes riiulinurgas väljakaevatav dinosauruse skelett. Oi seda rõõmu! Nii mul kui lapsel :). Joonistamises on ta suht keskpärane, aga dinosauruseid on kopeerinud nii palju, et võib neid peast detailselt joonistada ja tõesti ilusad tulevad.
Veel tahtis tüdruk mängida jalgpalli. Seda unistust ma ikka venitasin mõnda aega. Tüdruk, äkki läheb mööda. Aga ei läinud ja nüüd mängib teist aastat. Täitsa osav on, lööb väravaid ja puha.
Ilusast serviisist unistasin ise. Ostsin aastaid tagasi terve serviisi korraga, Stockmanist kusjuures. Siiamaani naudin seda ja tunnen rõõmu, et mulle sobivamat ei ole hiljem kohanud. Eks ma pole väga vaadanud ka.
minu laps räägib ka et tast saab advokaat. tema usub endasse. reaalsus on aga see, et ta ei viitsi õppidagi. kuidas nüüd käituda? kas tõmmata laps pilvedest alla ja öelda, et sellise õppimisega sa küll seda ei saavuta. või lasta lapsel endasse uskuda? seda et peab palju õppima ja enesedistsipliini peab olema, oleme me juba nagunii rääkinud. ta vaatab mulle osta ja ütleb et ma näen, et sa ei usu minusse. kas peaks uskuma vaadates hindeid ja soovi õppida.
Hm, mis Sa arvad, mis tunne on minul eluaeg olnud, kui ema on mulle iga uue idee kohta rääkinud, et oi see on nii raske ja ebareaalne ja kas me seda ikka teeme jne jne…
Imestan, et olen elus üldse niigi kaugele jõudnud…
Miks ei peaks sa oma last julgustama ja laskma tal unistada? See pidev reaalsuse jutt seab hoopis pinged/ piirid peale ja nii ei julge ega oskagi laps enam unistada, sest koguaeg on see \”kõik on nii keeruline ja raske\” taak peal.
Ja mis selles unistamises siis halba on? Minu meelest on see unistamine siin praeguses maailmas üldse ainuke asi, mis ei pea olema mingite totakate käitumismudelite ja reeglite järgi ning miks sa arvad, et sinul on õigus ühele maailmakodanikule seda keelata.
Pigem julgustada ja öelda, et kõik on võimalik siin elus saada ja saavutada, kuid selleks peab olema tahet ning tegema tööd ja nägema vaeva.
Ja mis puudutab laulmist, siis mis ekspert oled sina väitmaks, et su lapsest ei tule kunagi korralikku lauljat?? Ma olen ise laulja ja kuulnud aastate jooksul palju jutte, kuidas ühele või teisele mu kolleegile on lapsena öeldud, et ta ei pea viisi ning ta ei oska laulda. Nüüd on nad aga tuntud ja edukad lauljad!!!
Kallite asjade koha pealt tahaks öelda seda. Ma usun, et me kõik omaviisi unistame ju parematest asjadest. Vahe ongi selles, et mõni unistab asjadest lihtsalt unistamise pärast, kuid mõnele on kallid asjad puhtalt kinnisideeks. Ja mind natukene pigem häiris teema algataja stereotüüpne lause \”…kaubamajast nõusid ostab tõenäoliselt inimene,kes seda raha ise ei ole teeninud,näiteks rikka ärimehe kodune naine\”
Miks on vaja sellist juttu ajada? Mina ei ole kohe kindlasti mitte rikka ärimehe kodune naine, raha olen ise teeninud ning kaubamajast endale ka nõud soetanud. Sellist juttu võib rääkida vaid väga kitsa silmaringiga ja kompleksne inimene.
Vabandan, sest solvata ei taha kedagi, aga natuke häiriv on, kui niimoodi üldistusi tehakse!
kas need kes kõik on läinud superstaari saatesse, nende unistusi pole vanemad purustanud, või pole neile öeldud otse, et neil pole mingit annet. ok, ma saan aru, et paljud tahavad telesse saada, osa on pullivennad ja osa irvitavad ürituse üle.
aga pooltel pole lihtsalt mingit annet. ja seda et neil pole mingit annet, kuigi nad ise nii ei arva, see teebki saate algused vaadatavaks, inimesed vaatavad ja naeravad nende üle. nemad ise on muidugi pisarais, sest nad peavad end andekaks.
kuidas siis, kairit, oleks õige lapsele öelda?
laps on laisk, õppida ei viitsi. aga usub et saab isegi gümnaasiumisse. nüüd on ees vartsi gümnaasiumisse minek. mina näen, et ta ei saa sisse, sest konkurss on nii tihe. kas ma nüüd ei tohiks rääkida, et sa ei saa sisse, kui õppima ei hakka. kuidas teda reaalsusesse tömmata. või las usub ja siis kui jääb gümnaasiumi ukse taha, saab oma kogemuse ise. siis ta saab ise aru, et praeguses hetkes, kus me oleme, oleks pidanud tõsisemalt võtma asju. ja ehk saaks mullegi öelda, et ma oleks pidanud reaalset koolikatsetest juba varem rääkima. ja lapse maa peale tõmbama.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]kas need kes kõik on läinud superstaari saatesse, nende unistusi pole vanemad purustanud, või pole neile öeldud otse, et neil pole mingit annet. ok, ma saan aru, et paljud tahavad telesse saada, osa on pullivennad ja osa irvitavad ürituse üle.
aga pooltel pole lihtsalt mingit annet. ja seda et neil pole mingit annet, kuigi nad ise nii ei arva, see teebki saate algused vaadatavaks, inimesed vaatavad ja naeravad nende üle. nemad ise on muidugi pisarais, sest nad peavad end andekaks.
kuidas siis, kairit, oleks õige lapsele öelda?
laps on laisk, õppida ei viitsi. aga usub et saab isegi gümnaasiumisse. nüüd on ees vartsi gümnaasiumisse minek. mina näen, et ta ei saa sisse, sest konkurss on nii tihe. kas ma nüüd ei tohiks rääkida, et sa ei saa sisse, kui õppima ei hakka. kuidas teda reaalsusesse tömmata. või las usub ja siis kui jääb gümnaasiumi ukse taha, saab oma kogemuse ise. siis ta saab ise aru, et praeguses hetkes, kus me oleme, oleks pidanud tõsisemalt võtma asju. ja ehk saaks mullegi öelda, et ma oleks pidanud reaalset koolikatsetest juba varem rääkima. ja lapse maa peale tõmbama.[/tsitaat]
ma ei mõista, kuidas sinupoolne õppima utsitamine võiks lapse advokaadi-unistust kuidagi kahjustada?
ja 8-9 klassi laps ei ole ometi enam nii naiivne, et ei saa aru, kuidas tänapäeval gümnaasiumisse saamine käib.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]kas need kes kõik on läinud superstaari saatesse, nende unistusi pole vanemad purustanud, või pole neile öeldud otse, et neil pole mingit annet. ok, ma saan aru, et paljud tahavad telesse saada, osa on pullivennad ja osa irvitavad ürituse üle.
aga pooltel pole lihtsalt mingit annet. ja seda et neil pole mingit annet, kuigi nad ise nii ei arva, see teebki saate algused vaadatavaks, inimesed vaatavad ja naeravad nende üle. nemad ise on muidugi pisarais, sest nad peavad end andekaks.
kuidas siis, kairit, oleks õige lapsele öelda?
laps on laisk, õppida ei viitsi. aga usub et saab isegi gümnaasiumisse. nüüd on ees vartsi gümnaasiumisse minek. mina näen, et ta ei saa sisse, sest konkurss on nii tihe. kas ma nüüd ei tohiks rääkida, et sa ei saa sisse, kui õppima ei hakka. kuidas teda reaalsusesse tömmata. või las usub ja siis kui jääb gümnaasiumi ukse taha, saab oma kogemuse ise. siis ta saab ise aru, et praeguses hetkes, kus me oleme, oleks pidanud tõsisemalt võtma asju. ja ehk saaks mullegi öelda, et ma oleks pidanud reaalset koolikatsetest juba varem rääkima. ja lapse maa peale tõmbama.[/tsitaat]
Kui seesama laps omab unistust, mille eelduseks on kõrgharidus mille eelduseks omakorda on keskharidus, siis ma ei näe midagi halba selles, et ma informeerin last tingimustest ja oludest, kaasa arvatud konkursitest ja parimatest koolidest. Sinna juurde ei pea käima tänitamine, et sa oled nii laisk, et advokaadiks küll ei saa…
Kui mu lapsel pole sellist unistust, siis mul tegelikult ei olegi teda millegagi motiveerida. Minu arvates ei toimu ka gümnaasiumi kandideerimisel mingit tohutut üle jõu käivat konkurssi ja närvililselt tõmmelda ei ole vaja. 16 a poeg tegi selle üsna rahumeelselt möödunud aastal läbi.
Ma ei saanud vist küsimusest aru.
Mina räägin aiast, Sina aiaaugust? Ma olen nõus oma lapse uinistust toetama ka siis, kui ta ON laisk. See ei tähenda, et ma pean tingimata rahakotti lehvitama või tal piitsaga juures seisma, et õpiks.
Kas ma toetan oma lapse unistusi? Loomulikult! Ja lisan veel õli juurde. Arutledes ja ärgitades nii ennast kui last ette kujutama üksikasju, mis selle unistusega seotud on. Olgu see siis serviis, koer või arheoloogiks saamine. Ja ütlen: \”ma tahaksin olla võlur ja talle see asja või omaduse võluda…
Kuidas ma teda toetan – armastuse, usu ja kui vaja siis infoga, kui vaja siis fantaasiaga. Andke oma lastele tiivad ja kasvatade tugevad juured 🙂
[small]kairit69 kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Kui seesama laps omab unistust, mille eelduseks on kõrgharidus mille eelduseks omakorda on keskharidus, siis ma ei näe midagi halba selles, et ma informeerin last tingimustest ja oludest, kaasa arvatud konkursitest ja parimatest koolidest. Sinna juurde ei pea käima tänitamine, et sa oled nii laisk, et advokaadiks küll ei saa…
Kui mu lapsel pole sellist unistust, siis mul tegelikult ei olegi teda millegagi motiveerida. Minu arvates ei toimu ka gümnaasiumi kandideerimisel mingit tohutut üle jõu käivat konkurssi ja närvililselt tõmmelda ei ole vaja. 16 a poeg tegi selle üsna rahumeelselt möödunud aastal läbi.
Ma ei saanud vist küsimusest aru.
Mina räägin aiast, Sina aiaaugust? Ma olen nõus oma lapse uinistust toetama ka siis, kui ta ON laisk. See ei tähenda, et ma pean tingimata rahakotti lehvitama või tal piitsaga juures seisma, et õpiks. [/tsitaat]
ja mina räägin lapsele omakorda aiast ja tema aia august. tema räägib oma unistustusest, saada advokaadiks. ta unistab sellest, kuids ta teeb seda tööd ja teenib hästi. aga unistus peaks talle justkui sülle kukkuma. ta tahaks saada unistades advokaadiks. hetkel, viiendas klassis ei viitsi ta õppidagi.ja kuna õppida ei viitsi ja pea pole ka hea, siis on halvad hinded.
mina küsin, et mis sa arvad, mis väega sa advokaadiks saad, kui isegi gümnaasiumisse pääsemine sellise õppeedukusega on küsitav. laps aga leiab, et ma ei usu temasse.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]kairit69 kirjutas:[/small]
ja mina räägin lapsele omakorda aiast ja tema aia august. tema räägib oma unistustusest, saada advokaadiks. ta unistab sellest, kuids ta teeb seda tööd ja teenib hästi. aga unistus peaks talle justkui sülle kukkuma. ta tahaks saada unistades advokaadiks. hetkel, viiendas klassis ei viitsi ta õppidagi.ja kuna õppida ei viitsi ja pea pole ka hea, siis on halvad hinded.
mina küsin, et mis sa arvad, mis väega sa advokaadiks saad, kui isegi gümnaasiumisse pääsemine sellise õppeedukusega on küsitav. laps aga leiab, et ma ei usu temasse. [/tsitaat]
aga sa ju ei usugi. lapsel on täiesti õigus. Ja sinu suhtumine teda küll miskitmoodi ei innusta ega motiveeri. 5-klassi lapse kallal näägutada, et sa ei saa gümnaasiumisse – seda nimetatakse negatiivseks programmeerimiseks.
kui ma ise ei usu, kas ma peaks talle valetama, et ma küll usun, et ta gümnaasiumisse saab. reaalselt võttes, kuidas ta sinna saab, kui õppeedukuse alusel sinna võetakse? või et las ta usub, kuni eksmiteni, mida ta läheb enesekindlaly tegema ja siis saab teada vastupidist-ta polegi nii hea, kui ta ise arvab.
see on negatiivne programmeerimine, ilmselt lastekasvatusraamatutse kirjutakse nii. aga oled sa kuulnud, kuidas inimesed on rääkinud, et peale seda, kui keegi ei uskunud, ta tahtis tõestada kõigile et saab hakkama. ses mõttes oli negatiivne programmeerimine hea.
5. klassi lapsel tegelikult ei ole veel kogemust eksamite sooritamisega ning pole tekkinud ka seoseid, kuidas õppida eksamiks ja kuidas on seotud ettevalmistus ja tulemus. Kõike seda on veel aega lapsel õppida ja hea, kui vanemad toetavad seda protsessi.
Oh, kui õige väljend on negatiivne programmeerimine.
Ma kirjutasin varem, et mul on sellega isiklikke kogemusi. Oma lastele püüan mitte seda kogemust anda. Jah, on tulnud minulgi tõestada inimestele, et ma suudan- kuid paraku ma tunnen, et trots on halb abiline ning mul oleks palju lihtsam olnud, kui lähedased inimesed oleksid mind toetanud.
Ja kui mul on tulnud tegemist teha oma ELU tähtsaimate otsustega, olen õppinud teadlikult vältima inimesi, kes mind ei toeta.
Muide- Sa ei pea valetama oma lapsele. Miks Sinu sees on hirm selle gümnaasiumisse saamise pärast? Lase lahti sellest. Kiida ja innusta last tema TEADMISTE, mitte hinnete eest. Ja kõik saab iseenesest korda.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
