Teema: kas ja kuidas toetate laste unistusi?

RE: kas ja kuidas toetate laste unistusi?

Siin on teema nii materiaalseks kätte ära läinud.
Minu laps tehab saada loomade varjupaiga töötajaks. See on kehvalt tasustatud, aga õilis amet. Ma ei hakka ju tema unistusi maha tampima öeldes, et siis võid küll \”hambad varna panna\”.

RE: kas ja kuidas toetate laste unistusi?

[small]kairit69 kirjutas:[/small]
[tsitaat]5. klassi lapsel tegelikult ei ole veel kogemust eksamite sooritamisega ning pole tekkinud ka seoseid, kuidas õppida eksamiks ja kuidas on seotud ettevalmistus ja tulemus. Kõike seda on veel aega lapsel õppida ja hea, kui vanemad toetavad seda protsessi.

Oh, kui õige väljend on negatiivne programmeerimine.
Ma kirjutasin varem, et mul on sellega isiklikke kogemusi. Oma lastele püüan mitte seda kogemust anda. Jah, on tulnud minulgi tõestada inimestele, et ma suudan- kuid paraku ma tunnen, et trots on halb abiline ning mul oleks palju lihtsam olnud, kui lähedased inimesed oleksid mind toetanud.

Ja kui mul on tulnud tegemist teha oma ELU tähtsaimate otsustega, olen õppinud teadlikult vältima inimesi, kes mind ei toeta.

Muide- Sa ei pea valetama oma lapsele. Miks Sinu sees on hirm selle gümnaasiumisse saamise pärast? Lase lahti sellest. Kiida ja innusta last tema TEADMISTE, mitte hinnete eest. Ja kõik saab iseenesest korda.[/tsitaat]

Paraku paljudesse gümnaasiumidesse ei aita last TEADMISED vaid just hinded.

RE: kas ja kuidas toetate laste unistusi?

Ma usun, et üsna varsti see tüdruk oma emaga enam unistusi ei jaga.
Kui suhted lapsega on olulised, siis võiks õppida vahet tegema advokaadiks saamise unistusel ja kaubamaja nõudel. Püha taevas!! Väike tüdruk näeb ilusaid nõusid ja jagab emaga oma hetkeemotsiooni ajel tekkinud unistust. Vähe sellest, et ema selle kohapeal maha teeb, ta tõstatab teema veel kodus, et ka isa lapsele selgeks teeks kui nõme tema unistus on (!!) Ja suures paanikas kirjutab ema veel perekooli ka, et mismoodi küll oma last suunata unistama õigetest asjadest. Tema arvates õigetest asjadest. Täitsa usukumatu. Ühelt poolt väike laps oma lihtsas avameelsuses ja teiselt poolt kas täiskasvanut paanikas tema avameelsust maha materdamas. Loomulikult unistab teie tütar edasi ilusatest asjadest, aga pikapeale ta õpib, et vanematega kõiki oma unistusi jagada ei tohi, sest muidu tehakse ta kollektiivselt lolliks.
Ja siis tuleb varsti puberteet ja kui midagi käest ära läheb, siis istuvad needsamad vanemad nõutult koos ja imestavad, et MEIE tütar, kuidas see küll niimoodi läks, meil oli ju temaga NII usalduslik suhe, ta võis meile kõigest rääkida, me toetasime ju teda kogu aeg …