Teema: Kas ja miks peab inimesel olema paariline.

Kägu kirjutas:

Lähisugulase poeg on 12 aastane ja saame temaga väga hästi läbi, selline tore, asjalik poiss. Eile külas käies rääkis, et tema parimal sõbral on pruut ja ta justnagu tunneb, et peab samuti endale pruudi leidma. Aga mure selles, et ta ei saa aru, miks peab poisil olema tüdruk (miks arvatakse, et inimesel peab olema paarisuhe). Olin ausaltöeldes kimbatuses — ma ei teadnud, mida peaksin vastama. Poisi ema ja isa vaid muigasid. Vastasin poisile, et ega tegelikult ei pea olema, et kui ta tahab mõnda tüdrukut pruudiks (pole kindel, mida ta meeste-naiste omavahelisest läbikäimisest teab, vanemate sõnul on tal asi selge) ja tüdrukul sama soov on, siis nad ongi koos. Poiss küsis selle peale “Miks?”. Ütlesin, et koos on tore olla ja kuidagi keerutasin ennast välja teema mujaleviimisega, sest mul pole õrna aimugi, mida vastata. Ise olen 35 ja kui ta küsis “Miks”, siis ma ausalt ei osanud midagi vastata. Küsisin seda endalt kah, kuid ma ei oska sellele isegi vastata. Olen üksik, seljataga on kolm suhet, üks neist kestis ca 10 aastat, aga kuna ma pole kunagi lapsi soovinud, siis on suhted nn ära vajunud, sest konkreetset põhjust koos olla nagu ei oleks.

Mida teie oleks vastanud?

Lihtne ju vastata miks. Sest pere ja head suhted on hinnaline väärtus, mis annab hingele väga palju. Koos on tore olla.

Mina oleks vastanud nii: (tegelikult olengi vastanud nii oma lastele)
See on armastus. Kui see tunne sind selle tüdruku vastu tabab, siis hakkad tundma, et kahekesi on parem kui üksinda.

Üldiselt: ei pea inimestel olema ei paarilist ega lapsi. Nad on ainult siis, kui nende olemasolu annab sulle parema tunde kui üksinda oleks. Aga on väga palju inimesi, kes tunnevad ka üksinda ennast väga väga hästi. Paljud omavadki paarilist ja/või lapsi ka sellepärast, et nad tahavad sarnaneda enamikult. See on siiani olnud ühiskondlikult soositud eluvorm ja inimene sageli ei analüüsi, kas ka just tema oleks paarilisega õnnelikum või hoopis õnnetum.

Olen ka rääkinud seda, et praktilisest aspektist on tegelikult paarilisega koos lihtsam. Ajalooliselt on lihtsam olnud ka põlvkonniti kooselu: vanemad aitavad noori ja hiljem jälle vastupidi. Pideva elatustaseme tõustes liigutakse rohkem individualismi suunas. Ainult sellisel juhul, kui koos elavad kaks materiaalselt teineteisest sõltumatut inimest, saab uskuda, et nemad elavad koos ainult ja ainult soovist olla just selle isikuga koos.

Loomulikult ei pea kellelgi kedagi olema. Mul on kahju lapsest, kes on kasvanud teadmises, et paarilise leidmine on kohustus. Paariline on õnn ja rõõm, tahtmine selleks peab tulema sisemusest, mitte pole vaja täita kohust ning see paariline leida. Seega küsimus “miks peab paariline olema” on täiesti sisutu.

Mina oleksin öelnud, et ei pea olema, aga sa hakkad ühel päeval ise tahtma. Et enamik hakkab, aga paljud ka mitte, ja igatepidi on okei, ja vaatame, mismoodi sinul on. 🙂

Kägu kirjutas:

Poiss pole ilmselt kunagi armunud olnud, mis tema vanuses on natuke veider.

12-aastaselt?

Kägu kirjutas:

kellega ma tulevikus abielluda tahaks ehkki ise kasvasin üksikvanema peres. Ma ei teagi kust see mõte tuli, võib-olla televisioonist?

Mitte televisioonist, vaid see on elu seadus. Te arvate tõesti, et loomusest ei tule mitte midagi, ja üksivanema lapsed ei saakski ilma välise infota teada, et “peab” armuma?

Kägu kirjutas:

Paariline arendab. Olen elanud üksi ja suhtes, ei oska üht teisele eelistada, aga paarisuhe arendab nii, nagu miski muu naljalt ei arenda. Esitab väljakutseid, sunnib oma ego piirama, toetab empaatiavõime arengut.
Loomulikult on asi ka selles, et inimene on sotsiaalne olend ja paarisuhtes on lahe ja tore.

Mina pean meest ainult sellepärast, et tahtsin lapsi. Tegelikult ei tunne mingit vajadust paarisuhteks. Kui lapsed suuremad, siis kindlasti ei taha enam abielus olla.

Kägu kirjutas:

Mis selles lahedat ja toredat on?

Nii tore on koos naerda elu absurdsete asjade üle – ma pole mitte kellegi teisega nii palju naernud koos kui oma elukaaslasega. Lahe on koos lollitada ja veiderdada… igaühega ei saa, peab õige kaaslane olema. Hea on lihtsalt koos olla – ma tunnen, kuidas minu kaaslase juuresolek mind sisemises rahulolus hõõguma paneb. Samas paneb ta mind proovile, sunnib oma elu ja seisukohtade üle järele mõtleme, sest oleme väga erineva taustaga. See on mõnikord raske, aga ennast paremini mõistma hakates mõistad elu ja maailma paremini ja see teeb elamise mingis osas lihtsamaks. Ja seda ilma paariliseta ei oleks juhtunud.

Samal põhjusel, miks sõpradega suheldakse. Samas olukorras oleksin küsinud, et miks tal parim sõber on ? Milleks talle sõpra vaja on ?

no olete mõelnud miks meeldib üksi olla, mis selle tegelik põhjus on? kas oskamatus sõprust luua, näiteks lapsena oli teil vähe lapsi kellega koos mängida. või hoopis olete väga domineeriv ja ootate sõpradelt liiga palju ja siis pettute ruttu? miks peaks tegelikult keegi tahtma väga üksi olla?

Kägu kirjutas:

Mida teie oleks vastanud?

Oleksin sama öelnud, et koos ollakse siis, kui koos on hea olla. Aga ainult siis, kui see inimene seda ise tahab ja mitte sellepärast, et peab või keegi teine seda eeldab. Kui ta tunneb, et paarilisega on elu värvikam ja toredam. Kui teine inimene annab elule midagi positiivset juurde, mida üksinda mujalt ei saaks. Kui koos saab teha asju või jagada elamusi, mida üksi teha ei saa. Kõik peab olema vabatahtlik.

Kägu kirjutas:

no olete mõelnud miks meeldib üksi olla, mis selle tegelik põhjus on? kas oskamatus sõprust luua, näiteks lapsena oli teil vähe lapsi kellega koos mängida. või hoopis olete väga domineeriv ja ootate sõpradelt liiga palju ja siis pettute ruttu? miks peaks tegelikult keegi tahtma väga üksi olla?

Enda puhul võiksin öelda, et kindlasti on üksiolemise soovi osaliselt mõjutanud oskamatus tõelist sõprust luua, mängukaaslaste puudumine lapsena, domineerivad isikuomadused ja liigsed ootused ja arvukad muud negatiivsed pisiasjad. Samas on teine osa minust ka kergelt inimestega suhtlema hakanud, lapsena sai ikka teistega ka mängitud ning sageli surun end hoopis liigselt teiste heaolu nimel alla.

Probleem ei olegi ainult selles, et tahaksin väga üksi olla. Pool probleemist on see, et keegi ei taha minuga koos olla. Minu tee on mind alati inimestest kergelt mööda viinud. Kontaktid on enamasti pealiskaudsed ning need ei ole kunagi üle paari aasta püsinud. Ei ole end kunagi inimestega vabalt tundnud ega leidnud neid “oma inimesi”, kellega oleks koos hea olla. Olengi väga kinnine ning aja ja kogemuste kogunedes olen veelgi kinnisemaks muutunud. Miks peaksin oma aega ja energiat raiskama inimeste peale, kel pole minust ilmselgelt sooja ega külma?

Samas leian, et süüd täielikult enda peale võtta oleks ka liigne, sest enamasti soovivad inimesed rääkida ainult tühistest ja pealiskaudsetest asjadest või räägivad nad ainult enda muredest ja probleemidest minule suuremat tähelepanu pööramata, kui nad üldse võtavad vaevaks minuga millestki rääkida. Sellised südamest-südamesse jutud, olulised arutelud ja sügavad kontaktid toimuvad minu kogemuse kohaselt ainult fiktsioonina raamatutes ja filmides.

siin arutelus on kaks asja natuke sassi läinud: paarilise omamine ja kooselu. need ei pruugi olla samad. võivad, aga ei pruugi. mul võib olla kaaslane, väga hea kaaslane, aga koos ei ela. tõepoolest- miks peab kohe kellegagi koos elama? üksi on väga hea.
ja koos elada võib ka inimesega, kes nagu eriti paariline pole. noh, kasvõi jagad sõbrannaga korterit või nii. palju muid näiteid võib siia otsa lükkida. kasvõi lapsega kahekesi elamine on ju natuke kooselu.
samas, nii kooseluga, kui paarilise omamisega, on sama seis – võib, aga ei pea. eriti tänapäeva maailmas, kus valge (pean selle all silmas lääne kultuuriruumi inimest) ja haritud inimene saab omapäi majanduslikult hakkama.
mõni inimene muidugi on selliselt loodud, et pigem on koos kasvõi vanakuradi vanaemaga, kui üksi. ei oska seda seletada, aga nii on ja ei saa seda neile pahaks panna, sest küllap nad nii ehitatud on. ning siis on inimesi, kellele meeldib olla üksi. üksi on väga hea! 🙂 üksiolek ei tähenda seda, et ei igatsetaks paarilist. sellist ideaalset inimest, kes su maailma täiendab ja rohkem särama paneb ning kellega koos sa tunned end eriti elusana. ja on tore, kui nii juhtubki. kuid on neid inimesi, kes on üksi ja mitte mingil juhul ei taha kedagi oma lähedusse. las nemad siis olla nii.

Üksi on hea selles mõttes, et ei pea oma otsuseid, soove ja tahtmisi kellegagi kooskõlastama. Üksi on ka selles mõttes hea, et ei pea kellegagi suhtlema, elad oma tempos, oma rütmis. Koos elades seda sageli ei saa. Ja lihtsalt see tunne, et keegi pole kuklas hingamas.
See ei tähenda, et mul poleks sõpru, et pereliikmetega poleks hea või et ma ei suhtleks. Aga üksi on ka hea. Mulle on mõlemat vaja 🙂

Kägu kirjutas:

No sõbraga ta ei ela ju ometi koos!

No vaevalt selle 12-aastase sõber ka oma tüdrukuga koos elab.

Mina arvan, et selliste asjade selgitamsiega ei tasu üle mõelda. Mina oleks vastaud umbes nii: Et kindlasti ei pea poisil olema tüdrukut või tüdrukul poissi. Aga tvaliselt mingil ajal hakkab poisile mõni tüdruk väga meeldima ja siis tahetakse palju koos olla ja koos ringi käia. See lihtsalt läheb nii ja kindlasti ei pea seda tegema kellegi teisele näitamiseks. Ikka siis, kui ise tunned, et tahad just selle tüdrukuga koos olla.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Mida teie oleks vastanud?

Loomulikult peab mehel olema paariline, vastasel korral ta sureb enne keskmist ära.
AGA see kehtib alates 32st eluaastast, mitte 12.
Ehk siis, et sul on tervelt 20a aega, et ta leida. Praegu mängi jalkat ja unista mopeedist.

Poiss ilmselt on targem kui sina, et sellist asja läks küsima 35 aastaselt veendunud lastetult vanatüdrukult. Nõu küsitakse ikka ju selle käest, kelle käest seda tahetakse kuulda. (ema-isa käest poleks mõtet olnud ju küsida)
Ju siis see sõber ilmselt oli oma “tüdruksõbra” pärast uhkust täis ja kipus end läbi selle poisikeste seltskonnas upitama.
Mis siis, et nad polnud veel käestki kinni julgenud võtta. Ehk siis tegu on selleealistel veel sootu suhtega.

Kas see on siin näide sellest, kuidas ollakse nõus koos olema üsna ükskõik kellega, et oma elule mingitki sisu anda? Et lausa suren varem ära, kui naist ei ole? 🙂
Millel see väide põhineb, miks üks tegus mees ei saa üksi oldud?