Teema: kas ja mis pilli vähemmusikaalsele lapsele?

vaata näiteks:

http://tallinn.waldorf.ee/huvikool/lapsed/pilli-laulu-ja-ansambli%C3%B5pe/pilli-laulu-ja-ansambli%C3%B5pe

Mina soovitaksin lapse panna klaverit õppima ja võimalusel 2 x nädalas. 1 x nädalas tunnis käies on eelduseks, et Sa ise pead kodus rohkem vaeva nägema lapsega, et midagi ikka külge jääks.
Kui võimalus on, siis alustada juba praegu – mida varem-seda parem. Pillimäng aitab tal paremini ka helikõrgusi tunnetada ja laps võib tänu pillimängule ka paremini viisi pidama hakata. Soovitan Sul leida mõne toreda eraõpetaja, muusikakool teile igal juhul ei sobi, sest seal juba 2 erialatundi, 2 solfi jm lisaained nädalas.

Kitarr on võrreldes klaveriga ikka raske pill, mina seda kohe alguses ei soovitaks. Klaverist on palju lihtsam aru saada ja noote õppida. Kui paar aastat klaverit õppinud ning solfedzo algõpe selge, siis paneksin kitarri, kui lapsel sügavam huvi. Ja kui ta kasvõi 1-2 aastat klaverit praegu õpib, siis hiljem, teismelisena on ikka kordades lihtsam kitarr kätte võtta ja seda õppima hakata, sest noodiõppest on väike aimdus olemas.

Aga iga asja eelduseks on muidugi motivatsioon – seda peab lapsel olema.

Minu üks laps on tõenäoliselt samasuguse viisipidamis-võimega, nagu teemaalgataja kirjutab (ja mina ise ka selline). Tema õppis küll edukalt päris mitu aastat plokkflööti – kuni muud huvid olulisemaks muutusid ja ajanappus pani valikuid tegema. Plokkflööt on kindlasti selline hea lihtne pill, mida võiks ka vähesemate musikaalsete võimetega laps õppida.
Klaver võiks ka ehk sobida.
Mis puutub musikaalsusesse, siis ongi minu arvates seal mitu komponenti – üks asi on kuulmine, st võime aru saada, kes keegi laulab mööda või õigesti, võime lihtsaid viisijuppe kuulmise järgi ühe sõrmega klaveril mängida (mina suudan seda küll), jne. Teine asi on oskus oma häält suunata – st õigesti laulda. Mina laulan vahel valesti ja saan ise suurepäraselt aru, et ma valesti laulan – aga õigesti laulmine iga kord ei õnnestu.

üleelmisele kommenteerijale, kui Su laps soovib klaverit õppida, aga Sa pelgad, et ei saa kontrollida, kuna ei kuule helikõrgusi – tegelikult saad küll – sest nagu ma juba eelnevalt ütlesin, et noodi algõpetus sisuliselt matemaatika – kui oskad 10-piires liita-lahutada, saad selgeks õppida ka kus mingi noot noodijoontel ja klaveril asub. Ma ei tea, kas tänapäeval õpetatakse do-re-mi või c-d-e, või õpetatakse mõlemat korraga, aga kui võtta c-d-e noodinimed, siis sisuliselt on see ju tähestik – see meil kõigil peas, vaja vaid teatud tähele vastavus noodijoonel ja klaviatuuri leida ja see meelde jätta, viisipidamisega pole siin alguses midagi pistmist ning saadki last esimestel kuudel tema õpingutes aidata. Edasi polegi eeldatavasti vaja, kui lapsel on taipu ja on hea õpetaja, siis saab ise hakkama.[/tsitaat]

Mina olen üleeelmine kommenteerija.
Ma kindlasti ei keela oma lapsele, aga muidugi pelgan, aga ta veel viimane aasta lasteaias, järgmisel aastal vaatame neid võimalusi. Laps käib mul laulmas ja ja ta jäljendab õpetajat kes saadab lapsi klaveril.

Mind pidasid mu vanemad ka täiesti ebamusikaalseks lapseks, sest viisi ma veel viie-kuueaastasena ei pidanud. Minu lunimise ja mu vanemate väga suurte kõhkluste saatel pandi mind siiski plokkflööti õppima (ainult seetõttu, et mina hirmsasti tahtsin ja seda kuuldes õpetaja hakkas julgustama ning kinnitama, et iga laps on musikaalne – harrastusmuusikutest vanemad ise pidasid seda otsust tõeliseks naljanumbriks). Pärast paari esimest tundi oli õpetaja emale öelnud, et mul olla kõrv tegelikult täisa olemas, ainult häälejuhtimine jätab soovida. Ja seda ta minuga peale pillimängu ka harjutas ning harjutas – siiamaani mäletan, kui tüütu oli. 🙂 Aga tulemus oli see, et varsti pidasin ma ilusti viisi. Mõned aastad õppisin plokkflööti, siis tulid koorid, klaveri- ja akordionimäng. Olen laulnud Ellerheinas, kiitusega lõpetanud Otsa-kooli ning õppinud ka muusikaakadeemias, enne kui otsustasin, et tahan elus ikkagi midagi muud rohkem teha.

Ega ma ei oska öelda, kas mu lapsepõlv oleks olnud millegi võrra vaesem, kui ma poleks muusikat õppinud. Kooris laulda mulle muidugi väga meeldis, aga pillimängu harjutamine oli enamalt jaolt ikka suur tüütus ning röövis suurema osa mu vabast ajast. Oli päris palju hetki, mil mind takistas poolelijätmast ainult mu hirm, et ema tänitused, kuidas ma pärast kibedalt kahetsema hakkan, võivad tõeks saada – vanemad tahtsid hiljem ikka väga, et minust muusik saaks. Ning pooleli ma oma muusikaõpingud ju lõpuks, ainult pisut enne finaali jätsingi. Seejuures ei ole ma oma otsust hiljem kordagi kahetsenud ega midagi muusikaga tegelemise juures taga igatsenud. Isegi kuulajana näeb mind kontserdisaalis paraku väga harva. Siiski on mul lapsepõlve muusikaõpingutest ka häid mälestusi, mitte ainult halbu.

Kokkuvõttes tahan öelda, et õigus on nii neil, kes ütlevad, et oma lapse võimeid ei tohiks maha kanda enneaegu, kui pole teada, milline muusikaanne temas tegelikult varjul võib olla. Ning teiselt poolt ka seda, et kui ikka lapsel päris õiget huvi ei ole, siis sundimise ja veenmisega on mõistlik mõõdukaks jääda. 🙂

Plokkflööt iseenesest on küll hea lihtne pill alustamiseks, aga võib-olla igavavõitu, kuna mängida saab vaid ühehäälselt. Klaveril pole kah viga. Kui lapse kõrvas väga veendunud ei ole, siis ei tasuks valida viiulit vmt, kus pole helikõrgused üheselt paigas, vaid mängimisel peab kõrva järgi timmima, et puhast kõla saavutada. (No tegelikult plokkflöödil küll oleneb ka helikõrgus imenatuke puhumise tugevusest, aga see on nii vähe, et eriti ei sega, kui algaja laps ei oska päris täpselt helisid häälestada.)

Mina soovitan klaverit -lihtne, loogiline, ei eelda mingit erilist musikaalsust, arendab last ja käib minu arvates korraliku hariduse juurde. Mul on endal ka selline õpitud viisipidamine, aga klaveriga saan hakkama, kitarr ja viiul, flööt jms käivad mul veitsa üle mõistuse.