Jah, hea vastus on see, et tegelikult keegi ei tea, kui ei ole kogenud. Teoretiseerida võib, aga reaalselt selles olukorras olles on reaalne olukord ja ei tea, kuidas reageeriksin. Mind on reaalselt vägistatud, kui olin 17. Rasedaks ei jäänud, aga kui oleksin jäänud, siis ilmselt oleksin aborti teinud küll. Aasta oli 89, mul keskkooli lõpu kevad, see oleks liiga absurdne olnud tol hetkel selle minu jaoks täiesti tundmatu vägistaja laps saada. SOS-pillidest ei teadnud ma tol ajal midagi, ei oleks taibanud neid kuskilt küsima minna. Kellegi rääkida ka ei julgenud, mis juhtus.
Kui praeguses eas peaks juhtuma, siis ilmselt teeksin aborti. See juhtumine on muidugi väga teoreetiline, olen 51, vaevalt ma nii kergelt jään ja reaalselt on mul ka spiraal veel sees. Sellest müürist läbi saada ja rasedaks jääda on ikka päris keeruline. Ja noh, nagu siin me olemes öeldi, mul pole vaja muretseda, nad otsivad palju nooremaid.
30-aastasena.. Siis olid mul mees ja väikesed lapsed. Ma arvan, et ma vis oleks jah SOS-pillide peale sel ajal tulnud ning ei oleks lihtsalt jäänud rasedaks.
Kui karjumise peale keegi appi ei tule, siis järgmiseks kohe kõne hädaabinumbril.
Teoorias oled sa tugev. Väga paljud naised ei tee seda kõnet hädaabinumbril. Pigem just tõmmatakse püksid üles, küüritkase ennast kodus, võetaks SOS-pilli ja nutetakse. Ja saadakse mingi aja pärast sellest üle. See jama, mis politsei ja kohtuga tuleb, keegi ei taha seda vaimset vägistamist veel füüsilisele vägistamisele lisaks üle elada.