Jajah. Ise läksin. Tõepoolest, olen süüdi. Käisin väikelinnas maikuu valgel õhtul mitte väga hilja vanemat õde bussile saatmas ja siis ise kohu tagasi minnes (seljas lohvakad velvetid ja tavaline t-särk), tiris mingi tüüp mu kuuri. Loomulikult ise süüdi, et ise läksin! Kuidas ma jeugesin tavalises väikelinnas õhupoolikul mööda tänavaid liikuda. Ise, ikka ise!
Ja emale rääkida ei julgend? Oled sa sama isik, kes rääkis karmist seksist?
Jah olen. Ja jah, ei julgenud. Sest see, mismoodi sa ennast pärast tunned, see, kuidas sa süüdistadki reaalselt ennast, et miks ma ei julgenud karjuda (ei julgenud, sest ta lubas mu kaela murda), jah, ma süüdistasin ikka. Ja ei rääkinud mitte kellelegi. Ei emale, ei õele, ei sõbrannadele. Küürisin ennast, nutsin oma toas ja järgmine päev pesin näo puhtaks ja läksin kooli.
Muideks, kui rääkida sellest, et mind teist korda ei vägistatud, siis see on tõsi. Aga pääsesin üsna napilt. Paar kuud hiljem sõitsiin jalgrattaga põldude vahele lilli korjama. Ja sinna sõitis mulle järgi mingi auto, kus tüüp püüdis mind oma autosse tirida. Tol korral ma nägin kaugemal mingit traktorit ja hakkasin sinna suunda karjuma.. Ma ei tea, kas traktorist nägi või ei, aga tüüp sõitis igaks juhuks minema. Nii et taas tuli tüüp lihtsalt suvalt tavalist tüdrukud ahitama, kes ise teda millegagi ei provotseerinud. Julges lihtsalt rattaga sõita ja lilli korjata.
Siis ma ei rääkinud seda kellelegi. Aga hiljem olen rääkinud. Ja tead, päris mitmeid on sarnase saatusega. Mitmeid neid on vägistatud. Ja peaaegu kõik hoidsid suu kinni. Ühel sai siiski ema teada – ta oli niipalju viga saanud, et temal ei õnnestunud ema eest varjata. Nii et see on ainus juhus, mis miilitsasse jõudis. Olen veel miilitsaegne põlvkond. Aga ei ole ka tänapäeva politsei ses osas mõistlikum ega tänapäeva noored naised ei lähe samamoodi kurtma suures enamuses.