“Üks sõjaajal Sarajevos vägistatud ohver rääkis:” See oli raske sünnitus. Väga valus. Aga see polnud midagi võrreldes sellega, mida tšetnikud minuga tegid.” Ta ei heitnud oma lapsele ainsatki pilku. “Kui keegi oleks püüdnud teda mulle pärast sünnitust näidata, oleksin ma kägistanud nii tema kui ka oma lapse.”
Ja lugu Kosovos vägistamise teel eostatud lapsest. “Kui noor albaanlannast ema oma lapse sülle võttis, valmistus ta tegema mis vaja. Ta kiigutas poega oma rinna vastas, vaatas poisi silmadesse, silitas tema nägu ning murdis siis ta kaela. Seejärel andis ta lapse nuttes õdedele tagasi. Alates sellest on ta vangla psühhiaatriaosakonna üksikkongis ainult nutnud.”
Need lood ja palju rohkem sellest, mida vägistamisohvrid kogevad ja kuidas ühiskond neisse suhtub, on Andrew Solomoni raamatust “Käbid ja kännud”. Usun et heast raamatukogust leiab selle. Soovitan lugeda, keda teema isiklikult või kaudselt puudutab.
Solomon ütleb, et vägistamise tagajärjel sündinud lapse elu algus on karm, sest see on omamoodi puue, mille psühholoogiliste tagajärgedega see laps peab kogu elu toime tulema. “Vägistamise tagajärjel eostatud lapse ema on ise viga saanud. Tema laps kehastab tema vastu korda saadetud vägivalda ning tuletab talle pidevalt meelde valu, mida ta sooviks unustada.”