Teema: Kas jätta laps alles või mitte?

Mees tahab, et last ei sünniks, aga otse ei julge öelda.

See mees pole kahjuks mingi isa ning selline solgutamine (mitmes kohas elamine-olemine) ei ole ei sulle ega tulevasele lapsele hea. Seega pead enda jaoks läbi mõtlema üksikemaks olemise plussid ja miinused. Kui otsustad lapse alles jätta, siis vaimse tervise huvides on mõistlik suhe mehega lõpetada. Mina isiklikult katkestaks raseduse, püüaks end materiaalselt (sh kindla koduga) kindlustada ning küll leiab normaalsema mehe.

Kurb küll ja kahju, et nii läks. Mehe osas siis.

Mis lapsesse puutub, siis kaalu oma võimalused läbi, kujuta end ette üksikema rollis ja otsusta. Tänapäeval pole üksikemad enam mingi haruldus, lisaks on suureks abiks vanemapalk, st esimesed 1,5 aastat, mil oled lapsega kõige enam rakkes, kõige abitum, jookseb su endine palk edasi. Ja kui see kõige kriitilisem aeg möödas, siis on võimalus panna laps hoidu või sõime ja ise tööle minna. Enda sõbrannast üksikema kogus vanemahüvitisest kõrvale pannes nii palju raha, et sai ka pärast VH lõppu veel veidi aega lapsega kodus olla ning seejärel leidis kodukontoris tööd.

Lisaks, kuidas on lood sinu vanematega, õdedega nt? Kas neist oleks teile tugivõrgustikku? Loomulikult mitte pidevalt, aga vahel kui hädajuhus on.

Ühesõnaga, midagi võimatut siin pole. Mõnes mõttes isegi hea, et mehe tõeline pale kohe alguses välja tuli. Parem ollagi üksi kui 18 aastat niru mehega puid ja maid saagida ja tema peale oma närve raisata. Minu põhimõte on selline, et parem olla rahulikult üksikema kui viletsa mehe naine. Sellise mehega, keda kirjeldasid, mina suhet ei jätkaks. Pole lapsele vaja sihukest tuulelippu ja pidevalt muretsevat masenduses ema!

Kui siin keegi ütleb, et küps naine ja kuidas siis ikka sellises olukorras, siis muidugi kahju, kuid südameasjades võib mõnikord nii minna, et süda tahab, kõik välispidine ütleb, et sellest solgist tuleb välja saada, kuid ikkagi loodad ja soovid ilusat asja saada sellest kõigest. Elu on nüüd andnud igati pidi märku, et sellest mehest pead sa lahti laskma, sina pead ta oma elust totaalselt kaotama. Kindlasti raske, kuid mingi hetk saad aru, et elu parim otsus.
Aga siis see rasedus. Mees teab, vastus on sul tema poolt ka olemas. Ja ongi nii, et kui sa tead, et rohkem sa kunagi uut meest ei leia ja temaga last ei saa, siis jäta laps alles, kuid muidu on justkui õige abort. Tõde on muidugi see, et justkui kerge otsus, kuid ma olen siin elus küll ja veel näinud, et last enam pole, kuid oma südames kantakse seda last endaga kuni elupäevadeni kaasa. See ei ole karma, kuid naiste jaoks on nii, et kui see laps juba on sinu kehas, siis on ta sinu laps. Peale sünnitust on nii, et ükski mees pole enam olulisem kui sinu laps. Seega siis nii, et nuta oma nutud ära ja küll sa siis tead, et kuidas edasi minna. Ja kui otustad lapse kaotada, siis ka sealt edasi on kõik ilus veel võimalik. Soovin sulle kõike head!

#4025305:

Meie suhte alguses ütlesin sõbrannadele kohe, et temaga tahaks ma last.

Naine:  Ise Küsid, Ise Vastad!  Isegi väga oodatud raseduse puhul tekitab rasedus emotsioone. Vahet ei ole mida teised arvavad, sinu elu, sinu lugu. Minnakse lahku ennem rasedust, raseduse ajal, mõni leiab raseduse ajal uue kaaslase. Lõpliku otuse pead langetama ise.

Aga mida sa temast siis tahad või ootad? Kas sa tahad teda tagasi? Või kui ei taha tagasi, mida sa siis seoses lapsega temalt ootad? Et maksaks pappi, aga ise hoiaks eemale? Tahad, et ta käiks last vaatamas ja tegeleks temaga? Aga nüüd mõtle, kui ta last väga armastab või siis ka hoopis kiusust, tahab lapse elus osaleda sinuga samal määral. Kas kujutad ette, et laps hakkab hoopis tema juures elama? Kas suudad isa-lapse suhtlemise osas jääda neutraalseks ja toetavaks isegi kui teil omavahel isiklikus plaanis jääb okas vahele? Kuidas sa soovid, et ta sind lapse kasvatamisel toetaks, kui te koos ei ela ja tal saab olema uus pere?

#4025305:

Tegelikult ei tulnudki Teilt otseselt seda küsima, mis pealkirjas on. Pigem oma kurba lugu ära rääkima. Lühidalt aasta tagasi hakkasime peikaga “käima” ja lähenalt suhtlema (teadsime tegelikult juba varasemast ajast mitu aastat). Tema suhe läks laiali ja minu oma ka. Seega mõtlesime proovida. Talvel kutsus ta mind enda juurde elama, kuna pidin enda üürikast välja kolima. Ma tohtutult armastasin teda, kuid tema minevik on selline kus teadsin, et suhtles oma eelmise naise ja lapse kõrvalt teistega ja isegi pettis. Rumal oli siis arvata, et minuga nii ei juhtu. Pidevad tinderid jne. Kodust ärakäimised “sõpradega söömised jne”. Loomulikult olin tema arvates mina haigelt armukade ja kujutasin kõike ette. Mul ei ole tõendeid, et ta mind petnud oleks, aga mineviku osas on. Tinderit tegi minu ajal pidevalt. Koos elades on meil väga palju tülisid olnud ja pidev, kui ei meeldi siis miks siin oled? Korra kolisin ise ära, siis paluti tagasi ja lisaks ta ise korduvalt mu asju kokku pannud, aga siis ikka tagasi palunud. Ma pole kevadest saati pille võtnud ja ta teadis seda. Olenemata sellest ei kasutanud ta kummi. Talle tegelikult lapsed meeldivad (1 olemas, sai selle kunagi noorelt kogemata). Ehk siis mõtlesime, et tuleb siis tuleb, aga vahepeal jälle, et siia tülide vahele pole last vaja. Meil on olnud perioode kus mehel klapid peas, ignome. Siis tulen mina ainult ööseks koju magama jne. Seega ca 2 nädalat tagasi pakiti mu asjad ja paluti järgi tulla. Läksingi, ja sain kiirelt endale korteri. Järgmine päev kirjutas kuidas jääb meid veel pikaks ajaks leinama ja alatiseks armastama ja kurb, et enam mind teiselpool ust pole jne. Suhte ajal öelnud, et pole kunagi kedagi nii palju armastanud. Meie suhte alguses ütlesin sõbrannadele kohe, et temaga tahaks ma last. Tänaseks on meie lahkuminek nii inetu pöörde võtnud, et ta mind igal pool blokeerinud, ignob, e-kirjadele, kõnedele ei vasta. Muidu olekski suva, aga avastasin, et olen rase. Saatsin talle testist pildi e-kirjaga. Ei mingit vastust. Lasin läbi õe infot edastada. Blokkis seepeale ka õe. Nädal peale minu kolimist, olla teda juba deidil nähtud. Tõendeid pole, aga jutud liiguvad. Ma ise juba üle 30-ne. Seega aborti ei tahaks nagu teha. Aga kui mehe poolt null toetust. Totaalne igno. Kuidagi kurb. Ma ei tea, kas olen valmis hakkama üksikemaks.

Et mida mina teeks?

Ma ei halaks mehe “blokkide” pärast, vaid blokiks ta ise igast kanalist. Mis kuradi teadet sa üritad sellele täisossile edastada, ma ei saa aru.

Lapse jätaks alles, sünnitaks, loomulikult ei märgiks ossi isana ega annaks talle teada. Kui juba üle 30 oled ja lapsi soovid, pole oodata midagi. Ise jätsid pillid ära, ise teadsid juba sel hetkel, et suhet sul pole, vaid elad ossiga. Jäid rasedaks, kaaluda pole su küll enam mingit õigust.

Ei saa mainimata jätta, et oma elu kirjelduse järgi tundus 15. Missed probleemid, misss elu, misss jorssidega koos elama nõustutakse…

Hakka normaalseks. Mine kooli, hari ennast, hangi endale pere näol v naabritädide näol tugivõrgustik, puua kasvatada oma laps teistsuguseks, kui see ühiskonna põhjakiht, kus hetkel omasugustega asju pakite, sõimlete ja tinderdate.

Paralleelselt eksisteerib normaalsete inimeste maailm.

kas sellised geenid ikka vajavad paljundamist…

Mulle tundub sa ikka väga tahad, et see oss sinust ja su rasedusest hoolid ja natuke haletsed ennast. Ja jäädki lootma, et küll ta kunagi ikka tuleb teie juurde. Juba sellise mõtlemise pärast ma ei saaks last.

#4025493:

tema minevik on selline kus teadsin, et suhtles oma eelmise naise ja lapse kõrvalt teistega ja isegi pettis.

#4025305:

Tinderit tegi minu ajal pidevalt.

#4025305:

Kodust ärakäimised “sõpradega söömised jne”

#4025305:

Koos elades on meil väga palju tülisid olnud ja pidev, kui ei meeldi siis miks siin oled?

#4025305:

lisaks ta ise korduvalt mu asju kokku pannud

OEHHH!

Seda juttu oli juba lugedagi nii tüütu ja vastik, et niisuguse elu elamist ei viitsi ega taha ettegi kujutada. Vast on liba, aga ei imesta, et sellised inimesed on päriselt ka olemas paraku. Raske on siis ka nõu anda. Kui sa oled päriselt olemas, siis kahjuks jääb mulje, et sa ei ole oma käitumiselt täiskasvanu, ja kui  selline tekst tuleb 30-aastaselt, siis on ka vähe lootust selles elus täiskasvanuks saada. Saa see laps, juhul kui sul on vanemad või sõbrad, kes on valmis ja võimelised sind toetama ja aitama lapse üles kasvatada. Üksi võid kahjuks sellega hätta jääda ja tema elu, tervise ja toimetuleku ohtu seada. Elame me enda elu nagu elame – oma asi, aga sünnitada laps, kellega ise toime ei tulda ja kelle isa on ka täiesti vastutusvõimetu tolgus, on inimsusevastane kuritegu. Ei tohi teisele inimesele (oma lapsele) nii teha.

Tõepoolest on siia ilma veel vaja lapsi, keda isa ei taha ilmselgelt.

Kui oled valmis last täielikult üksi kasvatama siis jah, jäta laps alles! Kui aga plaanid isale hakata ajudele käima, raha nõudma jne siis parem jäta see laps saamata. Mitte lapse pärast vaid lihtsalt selliseid mürgiseid suhteid on ilmas nii palju, milleks?!

Mina sinu asemel teeksin siiski abordi ja saadaks selle mehe kus kurat. Elaks oma elu edasi kuni leiad endale hea mehe, kellega päriselt pere luua, mitte sellist lolli mängida, nagu praegune suhe.

#4025591:

Sünnitunnistusele soovin isa mitte märkida, sellisest inimesest on edaspidi rohkem tüli kui kasu.

Sellega nõustun, kuid ütlen ka, et tänapäeval ei saa niisama mingit nime kuskile märkidagi. Isa peab isaduse omaks võtma, selleks on avaldus. Saab ka kohtu kaudu lasta DNA tuvastada. Aga esialgu on kõige lihtsam isakanne tegemata jätta, ükski ametnik ei hakka selle peale silmi pööritama või pinnima (isiklik kogemus).

Isakande saab teha ka hiljem, kui peaks tekkima selline olukord.

Ainus, millest ma aru ei saa, on see, miks sa temaga last tahtsid. Võib-olla on muidugi eriti ilus ja mehine mees välimuselt, aga iseloomult on igal juhul üsna ilge. Lapse osas mu arust sa tegid selle otsuse ju juba siis ära, kui vahenditeta seksisid, aga eks inimesed ole ennegi ümber mõelnud. Kui tahtsid last seepärast, et lootsid, et see on mingi mehe imelise muutumise esilekutsuja, siis enamasti on see muutus halvemuse poole. Egoisti puhul sa alles last saades näed, kui egoistlik ta tõeliselt on. Ainult naisega on palju kergem head suhet etendada ja tuvikestena kudrutada, aga too laps ka mängu, siis tuleb nii mõnegi mehe tõeline pale välja. Pealegi on väikelapse eest hoolitsemine ikka mõnikord paras katsumus naiselegi: magamatus, lapse  arusaamatud nutuhood vahel, avastad endalgi külgi ja mõtteid, mis pole kõige ilusamad. Kui last armastad, saad aru, et ta kasvab ja see on seda väärt. Aga mingi tinderivingerdisega sellest ilmselt head perekonnaidülli ei tule.