Teema: Kas jõulukingid tehtud?

#3597971:

Ikka! Just lähen jaanituld ette valmistama.

Hiljaks pole jäänud? Mul on juba 2025. aastaks sõbrantsile katsikukink ka olemas. Ei meeldi üldse kohe asju viimasele hetkele jätta!

Ma tellisin juba eelmisel kuul ära (ainult lastele) ja pakid jõudsid kenasti kohale. Praegu hakkavad pakiautomaadid vaikselt umbe minema (sain eile õhtul Omnivalt hoiatuse, et minu poolt valitud pakiautomaati on tarne pikem kui 3 päeva).

Mul ostetud

Vanaemadele, lapsele on kingid olemas ja pakitudki. Mehele ja emale pean veel ostma, aga plaanin tellida.

Pooled kingid ostetud novembris. Pooled veel osta. Tellin netist, saab soodsalt. Tänu koroonale olen pole riideid-jalanõusid-kangaid-kotte-raamatuid-tehnikat jms poodides valimas enam käinud. Kosmeetikapoe leidsin ka netist, saab häid lõhnu-kreeme tellima hakata. Väga mugav.

Mina osad asjad olen lastele juba ära tellinud, sest ma ei jõua neid meeles pidada, siis on parem kohe kui ütlevad, sellega tegeleda. Eriti kui nad mingeid hiina vidinaid Amazonist soovivad, siis võib kohalesaabumine aega võtta. Kuna ma muul ajal kui jõulud ja sünnipäev ei ole nõus Hiina vidinaid ja üldse mingeid ebapraktilisi asju vajaduseta ostma, siis lapsed teavad varakult tellimused sisse anda. Näiteks tahtsid nad Hiinast laadimisjuhtmekaitse loomakesi.

Lastele on paar nende poolt soovitud asja tellitud, aga kindlasti tellin midagi veel üllatusena lisaks.  Abikaasale alles mõtlen, mida kinkida ja 3 lähedasemat töökaaslast saavad midagi tavalist (šokolaad, glögi, pähklid vms).

Ja ongi kõik – minu vanemad ja parim sõbranna on surnud, õdesid-vendi ei ole ja kaugemate sugulaste-tuttavatega sel aastal kokku ei saa.  Mees ostab enda emale ja õdedele ise kingitused,  tavaliselt viimasel hetkel ja midagi söödavat.

ei ole olemas, kuigi võiks, jääb detsembriks nagu alati, aga inimmassides pole kunagi trüginud, loodetavasti ka sel aastal mitte….

Ma olen traditsiooniliselt olnud see, kes väga-väga tahab kinke teha, aga aeg lendab kuidagi nii mööda, et ei saa arugi ning siis olen end avastanud ka 24. detsembril sularaha automaadist võtmas, kui pood, kust kingisaaja kinekaarti soovis, juba suletud oli.

Aga olen üritanud end parandada ja viimasel paaril aastal ei ole viimasel hetkel enam poodi pidanud tormama.
Sellel aastal kinke ostetud ei ole, kuid minu jaoks on suur asi, et ma tean, mis keegi kingiks saab ning ongi ainult vormistamise vaev.
Mul ei ole palju neid õnneks teha ka – suurem laps soovis nutikella, väiksem kindlat mänguasja, peikale tellisin ühe spetsiaalselt talle valmistatud käsitööna valmistatud köögitarviku ja ema saab traditsiooniliselt Selveri kinkekaardid, sest talle meeldivad praktilised asjad ning kitsa eelarve tõttu on see talle pikaks ajaks abiks.

#3598705:

Ema ja isa on üks leibkond, üks pere.

Pere ei pea koos elama.
Sina ei olegi enam ema-isa pereks?
Leibkond ei võrdu pere.

Ma olen tahtnud varemalt ette valmistada või valmistuda. Aga kunagi see pole töielikult õnnestunud. Alustan, osad kingid saan tehtud, aga mõni jääb ikka viimasele minutile. Kuid pea ikka mõtleb, niisiis ikkagi midagi.
Oma perele teeme. Kuna on esimesed lapselapsed ka, siis saavad kõik midagi.
Kui teemasse tuleb keegi ja ütleb, et aga mis te jamate nende kinkidega, kellel neid kasutuid vedelema jäävaid nipsasjakesi ikka vaja peaks olema ja vidinaid. Siis alati ma kergelt imestan, kui seda kuskilt kuulen või loen. Kuidas ta teab, et neid kingitakse? Ma olen elus korra saanud klaasist tähekesekujulise teeküünlahoidja, mis kunagi üheksakümnendatel ilmusid ja olid. Ka pikk küünal mahtus sinna sisse püsti. Ja ma sain selle mehe tädilt tsellofaani sees, kui ta meile 95-dnal aastal külla tuli enne jõule. Ja nüüd võib see paista vidin, mõttetu, aga siis oli meil nii vähe raha ja mitte ühtegi iluasja, et selle sees oli teeküünal ka ja ma rõõmustasin selle üle, ja on meeles. Nüüdseks on see ammu viidud taaskasutusse, äkki keegi teine on nüüd nagu mina siis.