Kuidas loodusfotograafid julgevad üksinda kolada metsas ja muudes paikades, kus tsivilisatsioon on kaugel. Ja siis kohtuvad karu ja hundiga… aga kui juhtub, et mingil põhjusel loom ründab, kuidas siis eluga pääseda. Kas teie julgete üksinda looduses kolada?
Ei ole oma 53 eluaasta jooksul metsas peale jänese, kitse ja põdra ühtegi looma kohanud, samas käim ikka väga sügaval metsas marju ja seeni korjamas. Metsas kitse ei näegi, nad elutsevad lagendikel ja siis olen nad üles ehmatanud, põdraga saime vat ninapidi kokku ca 50 m kaugusel majast – äkki avastasin põõsa tagant – vaatasime 3 m kauguselt üksteisele silma, ise olin u 15 aastane. Teadupärast loomad kardavad inimesi, lisaks on neil väga hea kuulmine ja haistmine – seega kui metsas käies oks praksatab jala all – on see neile kohe kuulda.
Ründab haige ja ohustatud loom või poegade kaitseks.
Ega kui loom ründab siis pole väga vahet, kas on inimesi üks või kaks?!
Aga loomad naljalt ei ründa jah, üldiselt juba lõhna ja kõndimise raksude peale hoiavad eemale.
Mõned võivad siis kui pojad on ja nende vahele jääd (karu) jne, aga tervele loomale pole inimesel tema jaoks toidu kuju ja lõhna.
No loodusfotograaf kasutab igasuguseid varjeid ja meelega üritab loomale ligi pääseda. Teiseks on neil objektiivid, mis pildistavad kaugelt, egas nad siis seal looma nina all ei ole, kui suures plaanis pilt on võetud. Samas suvalisest metsas tuiajast kes ragistab ja levitab inimese lähna kaugele, hoiab hunt hulk maad ja läheb ringiga ja allatuult sust mööda, niiet pole aimugi. Vot poegadega karu on isegi tõenäolisem ja ohtlikum kohata. Meie metsade metsloomad teavad inimest karta ja ei tule ligi enne kui tõesti on ekstreemolukord.
Mina käisin juba lapsest saadik üksi metsas, kuigi üldiselt siis pigem koos koera või koertega. Mitmeid kordi nii sigu kui põtru kohtasin, karu õnneks mitte. Karu ongi ainuke loom metsas, keda kardan väga. Põder ja siga võivad ka ohtlikud olla, kui poegadega või jooksuaeg põtradel. Koerad peletasid haukumisega eemale. Nüüd linnas elades, kui koera enam pole, ma üksi looduses ja metsas käia nii väga ei julge. Põhjus polegi kunagi olnud mitte loomades vaid inimestes. Arvasin, et sellest ongi teema. Nimelt naisena karda pahatahtlikke mehi. Loomi mitte. Karu ainuke, kelle pärast põen. Rästikud ka. Varem ei osanud neidki karta. Kui pahatahtliku mehega kuskil eraldatud kohas looduses kokku puutuda, siis on tõesti halvasti ja seetõttu ei julgegi väga käia.
Muidugi julgen, no ma ei käi päris üksi, u 12-kilone koerajupp on ka kaasas enamasti 🙂 Kui tundub selline metsikum padrik ja “karutunne” peale tuleb, siis ragistan ise natuke kõvemini okstega või räägin koeraga kõvema häälega, selle peale plagavad kõik elukad ju eemale. Mul pole illusiooni, et nad hirmsasti minuga kohtuda tahaks, pigem olen siiski mina see huvitatum pool ja kõnnin vaikselt (et näha kitsesid, jäneseid, igasuguseid linde jm süütumaid metsaelukaid).
Ma olen matkaja, eriti mulle meeldib üksi matkata ja metsloomi kohtab siiski harva. Hunti ma pole mitte kunagi metsas näinud, karu kaugelt olen. Midagi ei ole juhtunud.
Mu maakodu on kaitsealuste põlismetsade keskel ja muidugi käin ma metsas üksi ringi. Pean loomade radu silmas, et pärast ikka kodutee leida (suhtun metsa ja merre aukartusega), aga metsloomadega kohtumist ei karda. Ainuke asi: vaarikal käies küll laulan, et karu teaks eemale hoida:)
Viitsivad need pahatahtlikud mehed sügavale metsa naisi otsima tulla, selleks sobib rohkem linnas mõni park või linnalähedane mets. Seal kus seenel/marjul käin tuleb üle mahakukkunud puude ronida ja väga harva seal inimest üldse näedki. Õige see on – karta tuleb inimesi, mitte loomi, surnud ega pimedat tuba.
Viitsivad need pahatahtlikud mehed sügavale metsa naisi otsima tulla, selleks sobib rohkem linnas mõni park või linnalähedane mets. Seal kus seenel/marjul käin tuleb üle mahakukkunud puude ronida ja väga harva seal inimest üldse näedki. Õige see on – karta tuleb inimesi, mitte loomi, surnud ega pimedat tuba.
Mõtlesingi rohkem linna lähedal asuvaid metsi ja kohti, kus inimesi liigub. Matkarajad ja tuntumad kohad, mitte täiesti suvaline padrik. Maal liikusingi suvalises padrikus ja tõtt-öelda ühegi omasugusega sisuliselt ei kohtunud. Ainult mõned korrad jahimeestega. Turvaliselt tunnekski kohtades, kus inimesi pole ja koer kaasas, kes suurloomde lõhna tajub ja peletab. Tegelikult võivad põdrad ja sead olla sanamoodi agresiivsed, kui neile järsku peale satud ja nad on koos poegadega. Kuna ma varem liikusin igapäevaselt looduses, siis on ikka juhtunud. Kord kõndisime metsas, kus oli natuke ikka ragistamist ka, võsane, peale kahele lamavale põdrale. Koer ka veel kaasas ja nemad ikka ei kuulnud ega tundnud. Sigadega sama juhtunud. Aga neid ma sedasi ei karda. Üsna paaniliselt kardan karusid ja nendega mingil juhul kokku sattuda ei taha, aga mul vanemad näinud nii hundikarja kui karusid (viimaseid igal aastal) seal kandi metsades, kust ma pärit.
No ma õpetasin juba oma päris väikestele lastele, et metsas vaata alati jalgade ette, et rästikule kogemata peale ei astuks ja võimalusel astu kuivanud okstele, et piisavalt kõva raginat tekitada ja kui ongi mõni loom lähedal tukkuma jäänud, siis selle peale hoiavad loomad ise kaugemale.
Aga nüüdseks on mu kodumetsast paras Tivoli tehtud, lisaks suur osa üles kaevatud, loomad ilmselt ammu närvivapustusse surnud.
Pole ühtegi looma metsas kohanud (va maod). Koduõuel näen neid enne- kitsed, põder, hunt, rebased, jänesed, kährikud. Meil metsas ilves ka, aga pole veel kohanud.
Tänapäeva rahvas ei väldi metsa ja loodust mitte hullude huntide või hullude inimeste pärast. Ikka puuk on see tippkiskja, kelle tõttu ennast igast võimalikust rohuliblestki eemale hoitakse.
Ei julge. Ma eksin ära. Ja karude pärast ka ei julgeks. Imestan ikka neid üksi metsas seenel või marjul käivaid inimesi. Aga neist saab kuulda ka seetõttu, et mõned ongi eksinud ja neid hakatakse otsima.
Tänapäeva rahvas ei väldi metsa ja loodust mitte hullude huntide või hullude inimeste pärast. Ikka puuk on see tippkiskja, kelle tõttu ennast igast võimalikust rohuliblestki eemale hoitakse.
Tänapäeva rahvas ei väldi metsa ja loodust mitte hullude huntide või hullude inimeste pärast. Ikka puuk on see tippkiskja, kelle tõttu ennast igast võimalikust rohuliblestki eemale hoitakse.
puuki võib saada igalt poolt mujalt ka
Tallinna rajatakse ju imetore putukaväil:) Roheline ja tore. Kui mujalt puuki ei saa, siis seal vast ikka õnnestub.
Tänapäeva rahvas ei väldi metsa ja loodust mitte hullude huntide või hullude inimeste pärast. Ikka puuk on see tippkiskja, kelle tõttu ennast igast võimalikust rohuliblestki eemale hoitakse.
puuki võib saada igalt poolt mujalt ka
Tallinna rajatakse ju imetore putukaväil:) Roheline ja tore. Kui mujalt puuki ei saa, siis seal vast ikka õnnestub.
Ega sa sinna putukaväila rohu sisse ei pea minema. See on sama hea, kui see, kuidas üks tüüp virises netis, et Aparaaditehase juures haljasalal olid mingid pikemad rohud, et sealt saab ju puugid – ma ei tea, äkki ära heida pikali siis sinna vms.
Ainuke asi: vaarikal käies küll laulan, et karu teaks eemale hoida:)
🙂
Nii tore oleks ju koos karuga vaarikate kallal maiustada. Ja silma vaadata.
Mina elangi keset metsa. Ei pelga. Maanteeni on 1,2 km, seega ikka suht karulaanes. Samas linn on lähedal. Tartu.
Olen hommikuinimene ja käin oma sporditiirul kella 5-6 paiku. Siis kohtan alatasa jäneseid, rebaseid, kitsi. Noore kassikakuga olen tõtt vaadanud.. Oli veel udusulis ullike ja nii armas!
Karusid on meil ka siin liikvel ja nähtud, aga endal pole õnnestunud kohata. Siinkohal meenub, et toimetasime siinsed mesitarud Pärnumaale isa talumaadele ja seal oli mesikäpp kohe platsis ja tegi ühe taruga puhta töö. Mis oli muidu terve sajandi vastu pidanud..
Olen hommikuinimene ja käin oma sporditiirul kella 5-6 paiku. Siis kohtan alatasa jäneseid, rebaseid, kitsi. Noore kassikakuga olen tõtt vaadanud.. Oli veel udusulis ullike ja nii armas!
No ma elan Tartust mõnisada meetrit ja samuti käivad hoovis kitsed, jänesed, rebased. Ja seda mitte hommikuti, vaid täiesti keset päeva.
Olen hommikuinimene ja käin oma sporditiirul kella 5-6 paiku. Siis kohtan alatasa jäneseid, rebaseid, kitsi. Noore kassikakuga olen tõtt vaadanud.. Oli veel udusulis ullike ja nii armas!
No ma elan Tartust mõnisada meetrit ja samuti käivad hoovis kitsed, jänesed, rebased. Ja seda mitte hommikuti, vaid täiesti keset päeva.
…sest linn laieneb metsloomade maaalale… Kuhu neil minna on?
Jutt Raadi kandist? Seal mu ema kohtas mäkra. Oli toimetanud tähtsa näoga 🙂
