Oleme koos olnud üle 12 aasta, sellest 10 abielus, meil on kolm last. Juba ligi aasta on meie suhe nö alla käinud. Tülid tekivad väga kergelt eimillestki. Põhiteemad on muidugi see, et mees on kodus laisk ja ei aita mind piisavalt. Mehe poolt etteheiteks, et mina olen närviline ja pole oma mehele vastu piisavalt soe ja armastusväärne. Tegelikult on kõik lihtsalt räägitav ja lahendatav teema, aga kuna meil on kolm last, siis kodus nö suhteid lahata on keeruline. Samuti tundub, et oleme kahekesi juba liiga palju neid probleeme lahanud ja asju parandada püüdnud ning see ei toimi enam. Tavaliselt käib meil sedasi, et mees on seni rõõmus ja rõõsa, kuni mina olen rahulik ja õnneliku näoga. Kui minul lõpuks kaane nö pealt lööb (näiteks saab kuhjaga kõrini sellest, et ma meest ainult diivanil näen, aga kardinapuu ripub juba pool aastat seniast alla, kõik nö meestetööd on tegemata, lastega ei tegele peale minu keegi, kodu ainus koristaja olen mina jne jne …), siis tekib kodus selline käärimine. Tavapärane on ka see, et keegi on meil külas ja hakkame siis selle külalise eest tahtmatult oma probleeme klattima. Seda käärimist mees kuidagi lahendada ei püüa, pigem vihastub vastu. Mina omakorda vihastan tema peale vastu, sest minu silmis on ju tema halb.
Lõpuks hakkan mina siis seda sasipundart lahendama ja püüan vahel ka meie mõlema eest rääkida. Enamasti jõuame mingi kokkuleppeni, stiilis et mees pingutab kodus rohkem ja mina olen ikka ja alati rõõmus ja sõbralik.
No vot, aga ma tunnen, et see ei toimi enam. Me tülitseme aina rohkem, võõrdume teineteisest rohkem, austus teineteise suhtes hakkab kaduma jne. Ühesõnaga järjest enam hiilib mulle ligi see tunne, et ma ei taha enam oma mehega koos olla, sest ta ei meeldi mulle sellise inimesena, kes ta praegu on. Kui aga ei meeldi, siis kaob ka armastus ja kui kaob armastus, siis puruneb ka abielu.
Oleme abikaasaga mõlemad nõus abi väljast poolt otsima. Aga kust? Minna nö pereteraapiasse? Mul ei ole üldse usku sellesse, et võõra inimese eest nö oma musta pesu pesemine midagi paremaks teeks? On keegi, kellel see aidanud on? Oskab keegi kedagi soovitada? Või mida ette võtta?
Teema: kas käärima läinud abielu saab parandada?
võtke koduabiline
Tõesti, võtke koduabiline! Kui mees ei soovi osaleda kodustes töödes, siis las maksab koduabilisele. Teine asi on need nn meestetööd. Tee nimekiri ja kutsuge siis üks töömees, kes kõik need pisiasjad ära teeb. Ma kujutan hästi ette (endal ka kodus piisavalt palju pisiasju ligadi-logadi), ühe sellise pisiasja pärast ei tule ükski töömees kohale. A la kardinapuu panna, ukselingid vahetada, seinaliistud kinni kruvida, juhtme jaoks auk läbi seina puurida jne.
Minul lõppes see asi sellega, et armusin ja ikka totaalselt teise mehesse. Ja olin valmis abielu lõpetama. Siis jõudis mehele kohale, et midagi on valesti. Selle asemel, et minu peale vihastada, seedis ta paar päeva seda ja palus võimalust rääkimiseks. Ja seda me ka tegime, pikalt ja põhjalikult. Laste nimel olin nõus veel kannatama ja proovima. Algus oli minul raske, sest hing ihkas mujale. Mees oli peale seda ikka täiesti väljavahetatud, pole enne nii hoolivat ja armastavat meest näinud :). Ta tunnistas, et ei tulnud hetkekski selle peale, et ma võiksin kellegi teise leida, see tundus nii loomulik, et ma alati olemas olen. Tema kannatlikkus viis sihile ja ma hakkasin taas temas nägema seda inimest, kellesse kunagi armusin ja see vahepealne armulugu ununes (nüüd ei saa isegi enam aru, kuidas ma sellisesse mehesse armuda sain, kes mul vahepeal oli …. no ei olnud ju minu maitse absoluutselt). Aega see kõik ikka natuke võttis, kuid täna olen väga õnnelik, et see kõik nii läks ja mees suutis mu ümberrääkida ja meie abielu päästa.
Õppetunni saime mõlemad – suhe vajab ikka koguaeg hoidmist ja ei tohi lasta sel rutiinil oma ellu tulla. Sest siis läheb kõik kiiresti allamäge.
Tänaseks on sellest juba jupp aega möödas ja seega julgen öelda küll, et on võimalik abielu taas korda saada, kui mõlemad seda tõesti tahavad. See ei ole kerge ja eeldab väga-väga avameelseid jutuajamisi ja palju kahekesi olemist (ehk siis lastest eemal, et oleks ka omavaheline kvaliteetaeg olemas).
NB! Mitte kunagi ei lahendata oma probleeme teiste juuresolekul ja ei süüdistata teineteist kui keegi kõrval on. See on alandav ja kisub ainult tüli üles. Teie kahevahelised probleemid tuleb teil selgeks rääkida ikka omaette.
Loodan, et teil asjad nii kaugele ei lähe ja saate enne aru, et üksteist on vaja hinnata ja austada.
Õnnelikud on need inimesed, kes koos elades püüavad endast maksimumi anda, et teisel hea oleks. Kui mõlemad püüavad teise elu kergemaks ja ilusamaks teha, siis ongi mõlemad rahul ja õnnelikud. Ja kui kõik mehed aru saaksid lõpuks kui oluline on naistele see igapäevane väike tähelepanu…. mõni kallistus, suudlus, vahest lilleõis, ilus sõnum. See teebki päeva ilusaks ja tekitab sisemise rahulolu ja teadmise, et sinust hoolitakse. Ja miski ei taksita ju ka sinul mehele selliseid väikeseid tähelepanuavaldusi tegemast 🙂
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Minul lõppes see asi sellega, et armusin ja ikka totaalselt teise mehesse. Ja olin valmis abielu lõpetama. Siis jõudis mehele kohale, et midagi on valesti. Selle asemel, et minu peale vihastada, seedis ta paar päeva seda ja palus võimalust rääkimiseks. Ja seda me ka tegime, pikalt ja põhjalikult. Laste nimel olin nõus veel kannatama ja proovima. Algus oli minul raske, sest hing ihkas mujale. Mees oli peale seda ikka täiesti väljavahetatud, pole enne nii hoolivat ja armastavat meest näinud :). Ta tunnistas, et ei tulnud hetkekski selle peale, et ma võiksin kellegi teise leida, see tundus nii loomulik, et ma alati olemas olen. Tema kannatlikkus viis sihile ja ma hakkasin taas temas nägema seda inimest, kellesse kunagi armusin ja see vahepealne armulugu ununes (nüüd ei saa isegi enam aru, kuidas ma sellisesse mehesse armuda sain, kes mul vahepeal oli …. no ei olnud ju minu maitse absoluutselt). Aega see kõik ikka natuke võttis, kuid täna olen väga õnnelik, et see kõik nii läks ja mees suutis mu ümberrääkida ja meie abielu päästa.
Õppetunni saime mõlemad – suhe vajab ikka koguaeg hoidmist ja ei tohi lasta sel rutiinil oma ellu tulla. Sest siis läheb kõik kiiresti allamäge.
Tänaseks on sellest juba jupp aega möödas ja seega julgen öelda küll, et on võimalik abielu taas korda saada, kui mõlemad seda tõesti tahavad. See ei ole kerge ja eeldab väga-väga avameelseid jutuajamisi ja palju kahekesi olemist (ehk siis lastest eemal, et oleks ka omavaheline kvaliteetaeg olemas).
NB! Mitte kunagi ei lahendata oma probleeme teiste juuresolekul ja ei süüdistata teineteist kui keegi kõrval on. See on alandav ja kisub ainult tüli üles. Teie kahevahelised probleemid tuleb teil selgeks rääkida ikka omaette.
Loodan, et teil asjad nii kaugele ei lähe ja saate enne aru, et üksteist on vaja hinnata ja austada.
Õnnelikud on need inimesed, kes koos elades püüavad endast maksimumi anda, et teisel hea oleks. Kui mõlemad püüavad teise elu kergemaks ja ilusamaks teha, siis ongi mõlemad rahul ja õnnelikud. Ja kui kõik mehed aru saaksid lõpuks kui oluline on naistele see igapäevane väike tähelepanu…. mõni kallistus, suudlus, vahest lilleõis, ilus sõnum. See teebki päeva ilusaks ja tekitab sisemise rahulolu ja teadmise, et sinust hoolitakse. Ja miski ei taksita ju ka sinul mehele selliseid väikeseid tähelepanuavaldusi tegemast :)[/tsitaat]
Puhas tÕde, väga hästi öeldud, paremini ei oleks saanudki 🙂 Aitäh, et meelde tuletasid.
Mul on teada üks juhtum, kus mees oli tähelepanelik, õrn jne aga naist ajas see järjest rohkem öökima, sest tema tunded olid juba läinud ja ta ei suutnud lõputult armastust teeselda. Samamoodi veidi alla 15 aasta koos olnud.
Mu arvates saavad sellised asjad alguse just sellest, et naine arvab, et mees peab teda kodus AITAMA. No mis mõttes aitama? Miks naised üldse niipidi mõtlevad, et kui mees midagi kodus liigutab, siis ta aitab naist, mitte ei osale enesestmõistetavalt kodutöödes.
Miks ei teki mitte kunagi kellelgi vastupidist mõtet, et naine peaks meest kodutöödes, näiteks põrandapesus, aitama?
Aga sellepärast, et kõik, kusjuures naised ise veel eesotsas, peavad vaikimisi kõiki koduseid kohustusi naistetööks.
Söögi tegemised, nõudepesud, pesu pesemine-triikimine, need on ju ometi naistetööd! Ja kui siis mees ükskord ka peseb nõud enda järelt ära, siis ta AITAS naist.
meie suhe töötab kuna meil ei ole meestetöid ja naistetöid.
kui mõni kruvi kuskil logiseb, saan ju ise ka selle kinni keerata. samuti kardinapuu üles panna.
ei näe mõtet sel teemal näägutada.
muidugi metsa puudega tegelema ma ei lähe, see on tõesti meestetöö. kui tal see mets on, tehku ise. võin aidata lõhutud puid riita laduda , aga rohkem mitte.
käärima läinud asjast saab head samakat teha.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
