Esileht Ajaviite- ja muud jutud Kas kaaslaseta elu saab olla õnnelik?

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 40 )

Teema: Kas kaaslaseta elu saab olla õnnelik?

Postitas:
Kägu

Millega sel juhul hingelist tühimikku täi

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minul ei ole kaaslast ja tunnen, et mu elu on õnnelik. Hingelist tühjust pole tundnud, ehk esmalt seetõttu, et olen kristlane. Ei tunne end kunagi täielikult üksinda, sest mul on suhe Jumalaga. Lisaks on mul head suhted pere ja sõpradega ning mulle sobiv töökoht, mis ka mulle palju annab. Ja üleüldse on mul endaga ka väga vahva. Olen kahekümnendates ja arvan, et see kaaslane ka ühel hetkel tulemata ei jää.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Nõup. Pigem siis juba kaslaseta.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kes nii väga kaaslasegagi õnnelikud on? Vähesed inimesed, limiteeritud ajaperioodil. Küll tulevad lahkuminekud, suhtedraamad või niisama madalseisud neilgi. Pole veel keegi maailmas mõnest armuvalust puutumata jäänud. Teisest inimesest ei saa oma õnne sõltuvaks teha. 60selt on ikka enamus naisi suurema tõenäosusega üksi kui õnnelikus suhtes, kasvõi hingeliselt kui ka vanamees veel kodus ja elus.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Saab. Aga võibolla mitte iga inimese jaoks. Tühimikke jääb ellu sageli, harva on kõik kena ja täiuslik. Mõnel on kaaslasega koos ka ikka hingeline tühimik. Hea kaaslasega on parem kui üksi, üksi on parem kui viletsa kaaslasega, välja arvatud siis, kui oled vana, kukud pikali ja püsti enam ei saa, siis kindlasti mõtled, et oleks nüüd ükskõik kes veel…

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kui on tühimik siis tuleks endaga tegeleda ja mitte enne ühegi kaaslasega olla kuni hingeline tühimik täidetud. Oma tühimike teiste kaela riputamine ei tee küll kellelegi head, õnnelik kooselu on ikka inimestel, kelle hinges tühimikke pole.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Muidugi saab.
Elu peab olema niimoodi sisustatud, et ei jääks aegagi oma hingelise tühimiku peale mõelda.
Leia endale mingi hobi, mis kogu Su vaba aja võtab ja koju jõudes kukud näoli patja ning samal sekundil magad, kui pea patja puudutab.
Mina arvan, et kaaslane ainult takistaks mind “lendamast” ja mulle südamelähedaste asjadega tegelemast. Peaksin ju temale ka aega leidma ometi.
Olen olnud väga pikas abielus ja enam küll ei tahaks kedagi, kellega arvaestama pean.
Lapsed on suured, kodust läinud ja elangi ainult endale, teen täpselt seda mida tahan ja siis, kui tuju tuleb ning naudin seda väga.
Jah, aga samas tean ka seda, et kui vana ja väeti olen, siis tahaks küll kedagi kõrvale, aga siis on ilmselgelt hilja selleks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kaaslane ei täida hingelist tühimikku, selle peab ikka ise täitma.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kaaslane ei ole hingeliste tühimike täitmiseks! Kui selle eesmärgiga kaaslast otsid, siis lood suhte kohe eos valedel alustel ja sellest saab pigem suhtesõltuvus. Kaaslane peaks olema seepärast, et koos on veel parem kui üksi, mitte seepärast, et üksi on halb ja tühi olla ja kaaslane annab elu mõtte. Meessoost kaaslased täidavad teistsuguseid tühimikke, aga hing tuleb küll endal korda saada.

Please wait...
Postitas:
Kägu

saab aga sellisel juhul pead iseendaga hästi läbi saama ja enda seltskond ei tohi olla igav.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ikka saab olla. vabadus ja aeg on käes tegeleda iseendaga, oma hobidega, oma eluga.
Katsetada uusi ja huvitavaid asju.
Kui keegi on su elus ja sa saad temaga kõike jagada, on ju hea, aga kui seda pole, siis on asjad ikkagi mõnusad.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kui sa üksi ei oska õnnelik olla, ei ole sa seda ka kaaslasega.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Muidugi saab! Üksi on ikka fantastiline olla, selle asemel, et olla kellegagi lihtsalt “tühimiku täitmiseks”.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Millega sel juhul hingelist tühimikku täi

Kui sa hingelise tühjuse täitmiseks otsid kaaslast, siis saad kaks või kolm korda suurema hingelise tühjuse. Teine ei ole võimeline seda täitma. Isegi suhtes tuleb see tühjus sul endal täita. Otsi endale hobi, näiteks hakka maalima. Aeg täidetud, värvid ja hing laulab. Viska see mõte peast välja, et ilma kaaslaseta ei saa õnnelik olla. Tuleb leida see viis, kuidas seda teha. Ja siis võid kohtuda ka inimesega, kellega koos on veel parem. Kui oled õnnelik, siis sina valid, kellega suhte lood. Aga kui otsid partnerit selleks, et olla õnnelik, siis kukud auku. sest partneri ülesanne ei ole kedagi õnnelikuks teha, sest see pole võimalik. Kes on otsutanud olla õnnetu, see ka õnnetuks jääb. Suhtes on ta mitu korda enam õnnetu kui üksi olles.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mine loe pereelu ja suhete rubriiki, siis näed, et vallalise elu on lust ja lillepidu.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma usun ka, et saab kaaslaseta õnnelik olla. Samas, kujutame siis ette, et keegi on praegu 20-aastane ja nüüd siis järgmised 70 aastat maalib oma õnnelikus üksinduses. Aeg täidetud, värvid ja hing laulab! Eks see ole võimalik, sest igasugused asjad on võimalikud, aga ikkagi…

Please wait...
Postitas:
Kägu

Nõup. Pigem siis juba kaslaseta.

Vot mina näiteks ei saa ilma kaslaseta olla õnnelik. Ma tean, et ei saa, olen proovinud. Kui ma tulen õhtul töölt ja kaslane ei tule esikusse vastu, tunnen ma ennast väga õnnetuna ja varem või hiljem võtan uue kaslase. Koera ei taha.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma usun ka, et saab kaaslaseta õnnelik olla. Samas, kujutame siis ette, et keegi on praegu 20-aastane ja nüüd siis järgmised 70 aastat maalib oma õnnelikus üksinduses. Aeg täidetud, värvid ja hing laulab! Eks see ole võimalik, sest igasugused asjad on võimalikud, aga ikkagi…

Ega see, et sul kaaslast pole, ei tähenda, et sa üksi oleks. No ega see ei välista sõpru, armsaid tuttavaid, pereliikmeid ja silmarõõme – lihtsalt pole leidnud kedagi, kellega tahaks pikemalt elu jagada.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mõni täidab oma hingelist tühimikku siin teemasid treides, üks veel kustutab neid hoolega pärast… ainult et mida head see tema hingele tegema peaks, ei ole aru saanud. See inimene on kindlasti õnnetu, sest õnnelik ei käitu niimoodi, aga peaks iseendaga rohkem tegelema, mitte meiega. Pime juhib pimedat.

Kui hinges on tühimikud, tuleks nendega ise tegeleda, mitte loota, et keegi kuskil peaks mind õnnelikuks tegema, see on alati läbikukkunud üritus. Kas õnnetut koos ei anna kokku õnnelikku paari, nagu miinus korda miinus annab plussi!

Mina olen “pigem hästi üksi kui viletsalt koos” pooldaja, aga kui inimene vajab paarisuhet, siis selle puudumine teeb kindlasti õnnetuks ka.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mitte kuidagi ei saa panna teist inimest vastutama oma isikliku õnne eest. Õnnelik olemine on meeleseisund. Igaüks on vahel õnnelik ja vahel õnnetu. Kogu aeg ei saagi olla õnnelik.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kui on tühimik siis tuleks endaga tegeleda ja mitte enne ühegi kaaslasega olla kuni hingeline tühimik täidetud. Oma tühimike teiste kaela riputamine ei tee küll kellelegi head, õnnelik kooselu on ikka inimestel, kelle hinges tühimikke pole.

Vaidlen vastu. Inimene ei ole tavaliselt üksinda õnnelik. Oleme ikka karjaloomad. Seda teooriat räägiti mulle pärast lahkuminekut. Oleksin mõistuse kaotanud, kui poleks kohe uut ja õiget inimest leidnud. Tema on minu päästja. Arvaku tänapäeva moodne psühholoogia üksiolemise õnnelikkusest, mida tahes.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

On suhe ja on päästerõngas…

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kui sa vähemalt korra oled olnud mingis eriti halvas kooselus, kus sa aru saad, missugune põrgu võib olla elu koos kaaslasega, siis on sul edaspidi väga lihtne olla ilma kaaslaseta õnnelik.

Jah, koos kellegagi võib olla palju parem ja mõnusam kui üksi, aga see, kui sul keegi kõrval on, ei tähenda kohe automaatselt seda, et nüüd oledki õnnelik.

Võta seda niimoodi, et sa oled iseenda parim kaaslane. Hoolitse enda eest armastusega. Suhelda saad ka niisama teiste inimestega, ei pea kohe elukaaslane olema. Koju saad võtta seltsiks kodulooma. ja kui ikka väga tahad, küll sa siis selle kaaslase ka leiad.

Elus on erinevaid etappe, ka üksi võib olla väga õnnelik. Aga eks see sõltub asjaoludest. Nagu ka kaaslase puhul. Ühtlasi ma ühinen nende inimestega, kes eespool ütlevad, et kaaslasele ei saa panna seda kohustust, et tema mingit sinu tühimikku täidaks, selle pead küll ise täitma.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kui on tühimik siis tuleks endaga tegeleda ja mitte enne ühegi kaaslasega olla kuni hingeline tühimik täidetud. Oma tühimike teiste kaela riputamine ei tee küll kellelegi head, õnnelik kooselu on ikka inimestel, kelle hinges tühimikke pole.

Vaidlen vastu. Inimene ei ole tavaliselt üksinda õnnelik. Oleme ikka karjaloomad. Seda teooriat räägiti mulle pärast lahkuminekut. Oleksin mõistuse kaotanud, kui poleks kohe uut ja õiget inimest leidnud. Tema on minu päästja. Arvaku tänapäeva moodne psühholoogia üksiolemise õnnelikkusest, mida tahes.

Sa täitsid seda teise inimese poolt jäetud tühimikku endas uue inimesega, selle asemel, et leida põhjus, miks sa ei suuda üksinda ennast terviklikuna tunda. Ma ei tahaks küll sellise inimese nahas olla, sest tunneksin vastutust teise poole õnne eest. Sõltuvussuhted tekitavad minus hirmu. Suhtest-suhtesse hüppamine ei jäta tihti ruumi eneseanalüüsiks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kui on tühimik siis tuleks endaga tegeleda ja mitte enne ühegi kaaslasega olla kuni hingeline tühimik täidetud. Oma tühimike teiste kaela riputamine ei tee küll kellelegi head, õnnelik kooselu on ikka inimestel, kelle hinges tühimikke pole.

Vaidlen vastu. Inimene ei ole tavaliselt üksinda õnnelik. Oleme ikka karjaloomad. Seda teooriat räägiti mulle pärast lahkuminekut. Oleksin mõistuse kaotanud, kui poleks kohe uut ja õiget inimest leidnud. Tema on minu päästja. Arvaku tänapäeva moodne psühholoogia üksiolemise õnnelikkusest, mida tahes.

Sa täitsid seda teise inimese poolt jäetud tühimikku endas uue inimesega, selle asemel, et leida põhjus, miks sa ei suuda üksinda ennast terviklikuna tunda. Ma ei tahaks küll sellise inimese nahas olla, sest tunneksin vastutust teise poole õnne eest. Sõltuvussuhted tekitavad minus hirmu. Suhtest-suhtesse hüppamine ei jäta tihti ruumi eneseanalüüsiks.

Sul on mingi madal enesehinnang. Üksindus on sisuliselt enda tapmine, sest sa oled koguaeg üksi. Paar aastat üksi olla pole midagi, aga kümme aastat, kakskümmend aastat. oled nagu mingi üksinduse vang. Lõpuks hakkad igapäev jooma, sest pole suhelda kodus kellegagi. Need kes siis uhkest üksindusest huikavad on ikka kiiksuga pigem või nii kehv iseloom (juba kommentaaridest vähemalt mina märkan suurt isekust ja eneseimetlust) ja keegi ei soovigi kooseluplaane pidada.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma usun ka, et saab kaaslaseta õnnelik olla. Samas, kujutame siis ette, et keegi on praegu 20-aastane ja nüüd siis järgmised 70 aastat maalib oma õnnelikus üksinduses. Aeg täidetud, värvid ja hing laulab! Eks see ole võimalik, sest igasugused asjad on võimalikud, aga ikkagi…

Tunnen päris mitut inimest, kes ongi üksikuks jäänud. Neil pole iial ühtki elukaaslast ega abielu olnud. Ühel oli küll kavaler, aga maailmavaateliste erinevuste tõttu otsustati mitte abielluda. Nad on vanuses 55-90 ja mõned on juba siit ilmast lahkunud. Enamus neist pole suhte puudumise üle eriti kurvastanud. Võibolla alguses südames ikka, aga tõesti, oma elule tuleb ise mõte ja sisu leida. Nemad on kõik leidnud ja kui sellele 90-aastasele mõtlen, siis ma ei teagi teist nii õnnelikku ja säravat inimest. Ega neist keegi leidlaps polnud, neil on ikka sugulasi, sõpru ja häid tuttavaid olnud. Üks daam pühendas suure osa oma elust sugulaste laste hoidmisele. Teine töötas kõrge eani meditsiinis ja selle kõrvalt ning pärast pensionile jäämist pühendus intellektuaalsetele teemadele. Mõni on üsna lihtsalt elanud, erilist karjääri ega muid saavutusi tegemata, aga rõõmu tundud mitmesugustest huviringidest ning lihtsalt olemisest. Üks oli teadlane ja tegeles süvitsi sellega.

Kes vanaduses viletsaks on jäänud, on kas sugulastelt tuge saanud, nende juures elades, või hooldekodusse läinud, kui enam üksi hakkama ei saanud ja kellelegi koormaks ei tahtnud olla. Temale kusjuures meeldis hooldekodus, aga ta polnud ka lamav haige ega dementne. Üks lahkus raske haiguse läbi ja teda hooldas üks kaugem sugulane, kellega neil hea klapp oli.

Kui te nüüd tähelepanelikult lugesite, siis neil inimestel polnud iial kaaslast, ometi polnud nad keegi erakud. Nad ei püüdnud oma hinges oleva tühjust teiste inimeste abil täita, vaid leidsid ise oma elule mõtte. Ja samal ajal suhtlesid nad nii sugulastega kui teiste inimestega. Neil oli/on inimesi, kellega mõtteid vahetada, kelle käest ka abi paluda ja kellele ise abiks olla.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kui on tühimik siis tuleks endaga tegeleda ja mitte enne ühegi kaaslasega olla kuni hingeline tühimik täidetud. Oma tühimike teiste kaela riputamine ei tee küll kellelegi head, õnnelik kooselu on ikka inimestel, kelle hinges tühimikke pole.

Vaidlen vastu. Inimene ei ole tavaliselt üksinda õnnelik. Oleme ikka karjaloomad. Seda teooriat räägiti mulle pärast lahkuminekut. Oleksin mõistuse kaotanud, kui poleks kohe uut ja õiget inimest leidnud. Tema on minu päästja. Arvaku tänapäeva moodne psühholoogia üksiolemise õnnelikkusest, mida tahes.

Sa täitsid seda teise inimese poolt jäetud tühimikku endas uue inimesega, selle asemel, et leida põhjus, miks sa ei suuda üksinda ennast terviklikuna tunda. Ma ei tahaks küll sellise inimese nahas olla, sest tunneksin vastutust teise poole õnne eest. Sõltuvussuhted tekitavad minus hirmu. Suhtest-suhtesse hüppamine ei jäta tihti ruumi eneseanalüüsiks.

Sul on mingi madal enesehinnang. Üksindus on sisuliselt enda tapmine, sest sa oled koguaeg üksi. Paar aastat üksi olla pole midagi, aga kümme aastat, kakskümmend aastat. oled nagu mingi üksinduse vang. Lõpuks hakkad igapäev jooma, sest pole suhelda kodus kellegagi. Need kes siis uhkest üksindusest huikavad on ikka kiiksuga pigem või nii kehv iseloom (juba kommentaaridest vähemalt mina märkan suurt isekust ja eneseimetlust) ja keegi ei soovigi kooseluplaane pidada.

Madal enesehinnang on hoopis sel, kes enda seltskonda ei talu. Ja joomisprobleem on sellel, kes üksindusest jooma hakkab.

Kõik need vanemad inimesed, kes elavad oma kaaslasest mitukümmend aastat kauem, tapavad ennast? Mu vanavanaema elas 104-aastaseks, oma mehe kaotas ta 62selt. Ja ei olnud need aastakümned talle kurvad, sest pere oli alati ümber – niisamuti teised pensionärid, kellega aktiivselt ikka võimlemas käidi. Kui panna oma õnn sõltuma ainult teisest inimesest, siis ollakse väga kehvas olukorras, sest mahajätmise puhul jäädaksegi üksinda. Kui aga on tugevad sõprus-tutvus-ja peresidemed, siis need jäävad alles ka siis, kui suhe läbi.

Ja ma ei räägi sellest, et kõik peavad üksinda olema. Muidugi ei pea! Kui on väärt kaaslane, siis on ju kõik tore, aga lihtsalt suhtes olemise pärast ei pea ise kannatama.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kui on tühimik siis tuleks endaga tegeleda ja mitte enne ühegi kaaslasega olla kuni hingeline tühimik täidetud. Oma tühimike teiste kaela riputamine ei tee küll kellelegi head, õnnelik kooselu on ikka inimestel, kelle hinges tühimikke pole.

Vaidlen vastu. Inimene ei ole tavaliselt üksinda õnnelik. Oleme ikka karjaloomad. Seda teooriat räägiti mulle pärast lahkuminekut. Oleksin mõistuse kaotanud, kui poleks kohe uut ja õiget inimest leidnud. Tema on minu päästja. Arvaku tänapäeva moodne psühholoogia üksiolemise õnnelikkusest, mida tahes.

Sa täitsid seda teise inimese poolt jäetud tühimikku endas uue inimesega, selle asemel, et leida põhjus, miks sa ei suuda üksinda ennast terviklikuna tunda. Ma ei tahaks küll sellise inimese nahas olla, sest tunneksin vastutust teise poole õnne eest. Sõltuvussuhted tekitavad minus hirmu. Suhtest-suhtesse hüppamine ei jäta tihti ruumi eneseanalüüsiks.

Sul on mingi madal enesehinnang. Üksindus on sisuliselt enda tapmine, sest sa oled koguaeg üksi. Paar aastat üksi olla pole midagi, aga kümme aastat, kakskümmend aastat. oled nagu mingi üksinduse vang. Lõpuks hakkad igapäev jooma, sest pole suhelda kodus kellegagi. Need kes siis uhkest üksindusest huikavad on ikka kiiksuga pigem või nii kehv iseloom (juba kommentaaridest vähemalt mina märkan suurt isekust ja eneseimetlust) ja keegi ei soovigi kooseluplaane pidada.

Madal enesehinnang on hoopis sel, kes enda seltskonda ei talu. Ja joomisprobleem on sellel, kes üksindusest jooma hakkab.

Kõik need vanemad inimesed, kes elavad oma kaaslasest mitukümmend aastat kauem, tapavad ennast? Mu vanavanaema elas 104-aastaseks, oma mehe kaotas ta 62selt. Ja ei olnud need aastakümned talle kurvad, sest pere oli alati ümber – niisamuti teised pensionärid, kellega aktiivselt ikka võimlemas käidi. Kui panna oma õnn sõltuma ainult teisest inimesest, siis ollakse väga kehvas olukorras, sest mahajätmise puhul jäädaksegi üksinda. Kui aga on tugevad sõprus-tutvus-ja peresidemed, siis need jäävad alles ka siis, kui suhe läbi.

Ja ma ei räägi sellest, et kõik peavad üksinda olema. Muidugi ei pea! Kui on väärt kaaslane, siis on ju kõik tore, aga lihtsalt suhtes olemise pärast ei pea ise kannatama.

Sa lihtsalt mõtled käigupealt oma argumendid völja ja siis esitad tõepähe. https://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_saja-aastased

Mul on raske mõista miks inimene kinnitab endale ja ka teistele kui tore on individuaalsus, see oleks nagu autism juba. Kuidas saab üksi olla õnnelik. Ma pakun, et sa oled noor inimene ja sa pole üksinda väga veel elanudki ja mis kõigest sa ilma jääd kui sul oleks tore elukaaslane.

Miks sa siis ei leia kaaslast? (okei lase nüüd juttu kuidas olek 20 aastat õnnelikus abielus, 2 imearmast last jne)

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kui on tühimik siis tuleks endaga tegeleda ja mitte enne ühegi kaaslasega olla kuni hingeline tühimik täidetud. Oma tühimike teiste kaela riputamine ei tee küll kellelegi head, õnnelik kooselu on ikka inimestel, kelle hinges tühimikke pole.

Vaidlen vastu. Inimene ei ole tavaliselt üksinda õnnelik. Oleme ikka karjaloomad. Seda teooriat räägiti mulle pärast lahkuminekut. Oleksin mõistuse kaotanud, kui poleks kohe uut ja õiget inimest leidnud. Tema on minu päästja. Arvaku tänapäeva moodne psühholoogia üksiolemise õnnelikkusest, mida tahes.

Üks asi on see, et me oleme karjaloomad, teine asi see, et ainult koos paarilisega ennast inimväärsena tunda suudad. Kaks ei ole kari, kaks on paar. Kari, mille hulka kuuluda on ikka mingi suurem kogum inimesi. Karjaloom saab vallalisena ka olla, tuleb lihtsalt panustada headesse suhetesse sõprade ja lähedastega.

Please wait...
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 40 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Kas kaaslaseta elu saab olla õnnelik?