Esileht Ajaviite- ja muud jutud Kas kaaslaseta elu saab olla õnnelik?

Näitan 8 postitust - vahemik 31 kuni 38 (kokku 38 )

Teema: Kas kaaslaseta elu saab olla õnnelik?

Postitas:
Kägu

Loodud üksikuks. Laps on. Aga elab enda elu. Ei tunne mingit tühimikku. Nii mõnus on, kui ei pea teisest sõltuma aru andma-kus, miks, kellega, millal, kuidas, kes, kas, jne. Nii tüütu.
Ise tulen, ise elan, ise olen, ise lähen. Magan millal tahan, tõusen kui meeldib jne.jne. ilgelt mõnus

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sa lihtsalt mõtled käigupealt oma argumendid völja ja siis esitad tõepähe. https://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_saja-aastased

Mul on raske mõista miks inimene kinnitab endale ja ka teistele kui tore on individuaalsus, see oleks nagu autism juba. Kuidas saab üksi olla õnnelik. Ma pakun, et sa oled noor inimene ja sa pole üksinda väga veel elanudki ja mis kõigest sa ilma jääd kui sul oleks tore elukaaslane.

Miks sa siis ei leia kaaslast? (okei lase nüüd juttu kuidas olek 20 aastat õnnelikus abielus, 2 imearmast last jne)

Selle sama Wikipedia artikli juures on ka kirjas, et Andmed 22. september 2004 seisuga. Ma tean, et sa üritasid mulle ära panna, aga ma arvan, et tean ise ka, kui vanaks mu sugulased on elanud, ja miks ma peaks siinkohal üldse valetama.

Olen juba piisavalt vana, et mitu pikaajalist suhet (ja üks abielu) on selja taga, nii et ei pea mulle epistlit pidama, mis elu see kaaslasega koos on. Nüüd olen mõnda aega vallaline olnud, ja kujutad ette, elan edasi. Ei ole absoluutselt seda tüüpi, et vinguks kodus, vaid käin laste, loomade ja sõbrannadega ringi. Ei välista absoluutselt, et keegi aja jooksul kõrvale tekib, aga tean ka väga hästi, et saan üksi ideaalselt hakkama.

Aga ma ju ütlesin ju ära et oled 20 aastat õnnelikus abielus ja kaks imearmast last.
See on ju iga vaidluse vastus mida ma loen.

+1
-5
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mul on raske mõista miks inimene kinnitab endale ja ka teistele kui tore on individuaalsus, see oleks nagu autism juba. Kuidas saab üksi olla õnnelik. Ma pakun, et sa oled noor inimene ja sa pole üksinda väga veel elanudki ja mis kõigest sa ilma jääd kui sul oleks tore elukaaslane.

Miks sa siis ei leia kaaslast? (okei lase nüüd juttu kuidas olek 20 aastat õnnelikus abielus, 2 imearmast last jne)

Miks sa tõmbad infot välja? Vanuse kohta, miks üksi elab, kui õnnelik on. Pakud ennast elukaaslaseks? See poleks esimene kord perekoolis. HAIGE!!

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Elu peab olema niimoodi sisustatud, et ei jääks aegagi oma hingelise tühimiku peale mõelda.
Leia endale mingi hobi, mis kogu Su vaba aja võtab ja koju jõudes kukud näoli patja ning samal sekundil magad, kui pea patja puudutab.

No ma arvan, et see on ikka päris õudne elu. Aga kui sulle selline iseenese eest jooksmine ja rööprähklemine sobivad, siis tore ju. Mina armastan ennast nii palju küll, et luban ka laiselda ja veidi lihtsalt kulgeda. Ei rapsi ja ei sehkenda vahel pikki päevi. Miks peaks? See itk ha hala võivad südaöösel ka kallale tulla, siis kohe kindlasti ei hakka hobiga tegelema.

Loodetavasti ei hakka teemaalgataja jooma. See on perekoolis küll jube popp ja igati õigustatud, aga täiesti ossilik mõtteviis (lisaks tervise rikkumisele).

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui on tühimik siis tuleks endaga tegeleda ja mitte enne ühegi kaaslasega olla kuni hingeline tühimik täidetud. Oma tühimike teiste kaela riputamine ei tee küll kellelegi head, õnnelik kooselu on ikka inimestel, kelle hinges tühimikke pole.

Vaidlen vastu. Inimene ei ole tavaliselt üksinda õnnelik. Oleme ikka karjaloomad. Seda teooriat räägiti mulle pärast lahkuminekut. Oleksin mõistuse kaotanud, kui poleks kohe uut ja õiget inimest leidnud. Tema on minu päästja. Arvaku tänapäeva moodne psühholoogia üksiolemise õnnelikkusest, mida tahes.

Sa täitsid seda teise inimese poolt jäetud tühimikku endas uue inimesega, selle asemel, et leida põhjus, miks sa ei suuda üksinda ennast terviklikuna tunda. Ma ei tahaks küll sellise inimese nahas olla, sest tunneksin vastutust teise poole õnne eest. Sõltuvussuhted tekitavad minus hirmu. Suhtest-suhtesse hüppamine ei jäta tihti ruumi eneseanalüüsiks.

Ei hüppa suhtest suhtesse. Teine suhe on kestnud üle kümne aasta. Ma ei vaja eneseanalüüsi sellises vanuses, tunnen ja tean ennast. Me vastutame mõlemad üksteise õnne eest ja oleme üksteisest igatpidi sõltuvuses 🙂 Mingi koduloom ei asenda rääkivat ja mõtlevat inimest. Need on minu tunded.

+2
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

30 aastat abielu ja viis aastat üksiolekut. Need viimased viis aastat olen õnnelikum kui eelmised 30… Vahel mõtlen küll, et oleks tore kellegagi kasvõi jalutana minna, samas annan endale selgelt aru, et ma ei tahaks enam kedagi enda kõrvale kooseluks. Jalutamiseks on mul koer😁 ja suhtlemiseks lapsed, lapselapsed ja sõbrad. Viimane laps alles gümnaasiumis, seega paar aastat veel kodus ka üksindust ei tunne.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kes ei suuda olla õnnelik üksi, ei suuda seda olla ka kellegi teisega. Nii lihtne ongi.

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Elu peab olema niimoodi sisustatud, et ei jääks aegagi oma hingelise tühimiku peale mõelda.

See on hoopis probleemi eiramine, mitte püsiv lahendus. Kahjuks kipuvad sellise strateegia valinud inimesed ühe hetkelise mõtiskluse ajel ka oma elu lõpetama, hoolimata sisustatud elust.

Hingelise tühimiku peale peaks just mõtlema, seda analüüsima (mitte patoloogiliselt ja igavesti, muidugi) ning seeläbi iseendas leidma need ressursid, kuidas sellega toime tulla. Nii, et seda ei peaks hakkama kunstlikult ja sunniviisiliselt mingi ajutise aseainega täitma. Alles pärast seda peaks hakkama oma elu endale sobivalt sisustama.

+1
0
Please wait...

Näitan 8 postitust - vahemik 31 kuni 38 (kokku 38 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Kas kaaslaseta elu saab olla õnnelik?