Esileht Pereelu ja suhted Kas kahetsete enda algatatud lahkuminekut?

Näitan 24 postitust - vahemik 1 kuni 24 (kokku 24 )

Teema: Kas kahetsete enda algatatud lahkuminekut?

Postitas:
Kägu

Täpsustan: küsimus eelkõige neile, kes pärast lahkuminekut jätkuvalt üksi (need, kes uue hea suhte leidnud, need ju kindlasti ei kahetse 😉 ).
Ja just neile, kes ei lahkunud suhtest kellegi kolmanda pärast, vaid seetõttu, et “tunded olid otsa saanud”, “olime lahku kasvanud” jne – et otseselt midagi katastroofi polnud (partner ei peta/joo/vägivallatse), aga hing oli tühi ja haige.

Kas pärast pikka üksiolemist on tekkinud ka kripeldus, et “oleks ikka võinud endisesse suhtesse jääda, polnudki nii hull” vms? (Eriti veel, kui lapsed ka on.)

+12
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei kahetse. Lapse isa oli vägivaldne ja alkohoolik, seega pigem päästsin enda kui ka lapse elu minnes ära tema juurest. Küll aga leidub uskumatult lolle naisi, kes sellise rämpsu kohe järgmisena üles korjavad ja endale meheks võtavad. Ehk siis, mu lapse isa leidis paari aastaga uue naise ja hoolimata sellest, et ma seda uut naist hoiatasin, hakati koos elama. Ise teab kui meeldib selline mees.

Kahetsen ehk ainult seda, et see suhe tegi mind väga umbusklikuks ja ei suuda kedagi ligi lasta, uut suhet pole loonud. Kindlasti ei jää see eluks ajaks nii.

+4
-12
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tahaks ka teada sama asja mis teemaalgataja. Kui mees on sinu vastu nii hea, lastele parim isa, sind ennast kannab kätel ja räägib kui väga sind armastab juba viimased 15a. Aga sinu enda tunded on otsas, siis mis teha?

+5
-8
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Tahaks ka teada sama asja mis teemaalgataja. Kui mees on sinu vastu nii hea, lastele parim isa, sind ennast kannab kätel ja räägib kui väga sind armastab juba viimased 15a. Aga sinu enda tunded on otsas, siis mis teha?

Jääda mehega muidugi.

Muidugi jääda mehega keda sa ei armasta sest elu peabki olema üks pidev kannatamine ja enese ohverdamine…
Mina ütleks mehele kuidas sa tunned ja kui neid tundeid kuidagi tagasi ei saa ikkagi siis läheks lahku sest meil on antud vaid üks elu, ei kujuta et veedaksin selle kellegi kõrval keda ma enam ei armasta.

+2
-16
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Olen ise samas kohas hetkel, kuna meil on kaks last siis olen seda lahkuminekut juba paar aastat edasi lükanud lootuses et meie suhe paraneb aga kahjuks seda pole juhtunud. Hirm on suur sest see on nii suur elumuutus aga ma ei usu et seda kahetsema hakkan sest selle pideva pingega elamisest ei saa üksindus kindlasti hullem olla.

+3
-7
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kas pärast pikka üksiolemist on tekkinud ka kripeldus, et “oleks ikka võinud endisesse suhtesse jääda, polnudki nii hull” vms? (Eriti veel, kui lapsed ka on.)

Mees olen.
Ei.
Ükski inimene ei ole üdini halb. Lõppude lõuks sa ju valisid ta, ja tal on häid omadusi.
Aeg pehmendab negatiivseid kogemusi ja tagantjärgi vaadates jääb mulje, et eriti midagi polnud, kuid siis tulevad meelde kõik need väikesed detailid, mis koos elada ei lasknud ja mille pärast suhe lõpetada sai. Vahest lihtsalt mõtlen, et kuidas ta sai nii mõistmatu olla.

Taga ei igatse.
Vaimselt ja füüsiliselt on enesetunne parem.

+7
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tahaks ka teada sama asja mis teemaalgataja. Kui mees on sinu vastu nii hea, lastele parim isa, sind ennast kannab kätel ja räägib kui väga sind armastab juba viimased 15a. Aga sinu enda tunded on otsas, siis mis teha?

Mina lahutasin. Koos olime olnud poole vähem ja lapsi õnneks polnud veel. Mees oli väga hea inimene, armastas mind, edukas, ei kahtle, et ta oleks olnud ka väga hea isa, aga minu poolt olid tunded otsas. Lahutasin temast, sest ei tahtnud sellises olukorras lapsi saama hakata, kuigi kahtlesin lahkuminekus ikka. Samas mõned kuud pärast lahkuminekut olin juba kindel, et see oli õige otsus. Liigume siiamaani samas ringkonnas, suhted on viisakad, aga mingit igatsust pole.

Minu jaoks on selline argumenteerimine, et peaks jääma kellegagi kokku, sest ta on hea inimene ja kohtleb sind hästi samaväärne, kui jääda kellegagi kokku, sest ta on rikas. Kui sa pead juba üleüldse hakkama plusse-miinuseid kaaluma, siis pigem on asi hapu.

+5
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Täpsustan: küsimus eelkõige neile, kes pärast lahkuminekut jätkuvalt üksi (need, kes uue hea suhte leidnud, need ju kindlasti ei kahetse 😉 ).

Ja just neile, kes ei lahkunud suhtest kellegi kolmanda pärast, vaid seetõttu, et “tunded olid otsa saanud”, “olime lahku kasvanud” jne – et otseselt midagi katastroofi polnud (partner ei peta/joo/vägivallatse), aga hing oli tühi ja haige.

Kas pärast pikka üksiolemist on tekkinud ka kripeldus, et “oleks ikka võinud endisesse suhtesse jääda, polnudki nii hull” vms? (Eriti veel, kui lapsed ka on.)

Lahkuminek tuleb seetõttu, et taolistes suhetes jääb lähedust ja seksi vähemaks. Naine on põhimõtteliselt sunnitud magama mehega, kelle vastu tundeid pole. See on nõiaring. Seksuaalelu võib jätkuda aktiivselt, sooviga suhet taastada, aga missuguse tunde ja tahtmisega see käib? Küll ta petma hakkab mõne aja pärast.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina olen n.ö. uus naine ja kui aus olla, ei saa aru, miks mu mehe eks lahutas. Mees on karske, truu, töökas, suurepärane isa nii endistele, kui meie ühisele lapsele, hea sissetulek jne. Oleme abielus 19 aastat. Lahku ei mindud minu pärast, vaid enne. Olen kuulnud, et naisel tekkis kõrvalsuhe, aga ma ei ole selles kindel ja ei huvitagi. Korra on mehe tütre suust läbi käinud, et lahutus ei olnud neile mingi trauma. Ootasin huviga, et millal siis mehel mingi kiiks välja lööb, et temaga enam koos elada ei saa ja varsti 20 aastat ootan.
Naine on siiani üksi, korra elas mingi mehega koos – aga see ei kannatanud üldse võrdlust eksmehega välja.

+15
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina olen n.ö. uus naine ja kui aus olla, ei saa aru, miks mu mehe eks lahutas. Mees on karske, truu, töökas, suurepärane isa nii endistele, kui meie ühisele lapsele, hea sissetulek jne. Oleme abielus 19 aastat. Lahku ei mindud minu pärast, vaid enne. Olen kuulnud, et naisel tekkis kõrvalsuhe, aga ma ei ole selles kindel ja ei huvitagi. Korra on mehe tütre suust läbi käinud, et lahutus ei olnud neile mingi trauma. Ootasin huviga, et millal siis mehel mingi kiiks välja lööb, et temaga enam koos elada ei saa ja varsti 20 aastat ootan.

Naine on siiani üksi, korra elas mingi mehega koos – aga see ei kannatanud üldse võrdlust eksmehega välja.

Ma arvan, et seda kõike võiks minu abikaasa tulevane naine ka ütelda. Sest see ongi nii. Aga seda miks tunded otsa saavad, ei tea ma ise ka.

+13
-7
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma arvan, et seda kõike võiks minu abikaasa tulevane naine ka ütelda. Sest see ongi nii. Aga seda miks tunded otsa saavad, ei tea ma ise ka.

Ilmselt on lihtsalt pärast pikki aastaid tekkinud rutiin jne ja sul pole n-ö päris probleeme. Siis hakkabki mingi “mul pole tundeid” ja “eat pray love” filmi stiilis jama. Kui on hea mees ja tore pere loodud, siis miks lõhkuda? Ega sellises vanuses enam mingit head uut meest vaevalt leida on. Võib-olla pead korra mingi halva kogemuse osaks saama, et mõistus pähe tuleks?

+24
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tahaks ka teada sama asja mis teemaalgataja. Kui mees on sinu vastu nii hea, lastele parim isa, sind ennast kannab kätel ja räägib kui väga sind armastab juba viimased 15a. Aga sinu enda tunded on otsas, siis mis teha?

Inimene saab end ise sugereerida teist taasarmastama, kui vähegi viitsid. Teadlikult keskendud kõigile armsatele ja hoolivatele žestidele, mõtled tema sõnadele, õpid teda uuesti märkama.

Muidugi alati on võimalik minna lihtsama vastupanu teed ja lihtsalt murda oma mehe ja lapse südamed ja loota et äkki tekivad taas liblikad kõhtu kellegi uuega. Aga võibolla ei teki, võibolla paari aasta pärast tunned uue partneriga sama tüdimust, ja siis uuega ja veel uuega…

+17
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma arvan, et seda kõike võiks minu abikaasa tulevane naine ka ütelda. Sest see ongi nii. Aga seda miks tunded otsa saavad, ei tea ma ise ka.

Ilmselt on lihtsalt pärast pikki aastaid tekkinud rutiin jne ja sul pole n-ö päris probleeme. Siis hakkabki mingi “mul pole tundeid” ja “eat pray love” filmi stiilis jama. Kui on hea mees ja tore pere loodud, siis miks lõhkuda? Ega sellises vanuses enam mingit head uut meest vaevalt leida on. Võib-olla pead korra mingi halva kogemuse osaks saama, et mõistus pähe tuleks?

Mõned inimesed pole lihtsalt paarisuhteks loodud. Milleks ennast petta ja alla suruda?

+7
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

link
Huvitav oleks nüüd teada, kas see Kägu sealt lõi pere ja õppis meest taasarmastama.

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

link

Huvitav oleks nüüd teada, kas see Kägu sealt lõi pere ja õppis meest taasarmastama.

Jah, õppisin taasarmastama. Peaaegu igas pikemas suhtes on aegu, kus paariline veidi või rohkem närvi ajab või igav tundub. Kui vihaga keskenduda ainult sellele, mis sind närvi ajab siis ei saagi suhest asja. Kui aga teadlikult jälgida kõiki neid igapäevaseid pisiasju, kus ise oled isekas ja kus teine pool on hooliv, siis see ärritus tasapisi kaob ja asendub algul tänulikkusega ja seejärel armastusega. Sest lõpuks õpid märkama, et kaasa peegeldab sulle väga sageli vastu sinu enda žeste ja hoolimist, kui ise vaevud veidi pingutama saad kuhjaga hoolimist ja armastust vastu. Minu retsept oli see algul, et kirjutasin justkui abikaasale pika kirja ( ei saatnud seda siiski talle), mis mind kõik segab, ja siis kirjasõnas seda kõike lugedes sain aru, et ma ootan sageli mehelt midagi, mida ma ise üldse vastu ei paku, samuti sain läbi selle, et püüdsin lahti kirjutada, milles on probleem, hoopis aru, mil moel mehe peas asjad võisid näida ja kuidas ka temal on teisest küljest õigus ja mu probleemid on sageli emotsioonidest kantud pseudoprobleemid.

Hetkel oleme 15 aastat koos olnud ja olen oma mehesse käsi südamel armunud. Mis ei tähenda, et tulevikus mul uuesti mingil hetkel ei tule iseendaga tööd teha. Naised on paraku hea fantaasiaga ja me oskame endale ette kujutada nii ideaalseid fantaasiasuhteid, et see kipub vahel reaalset elu segama.

+20
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

link

Huvitav oleks nüüd teada, kas see Kägu sealt lõi pere ja õppis meest taasarmastama.

Jah, õppisin taasarmastama. Peaaegu igas pikemas suhtes on aegu, kus paariline veidi või rohkem närvi ajab või igav tundub. Kui vihaga keskenduda ainult sellele, mis sind närvi ajab siis ei saagi suhest asja. Kui aga teadlikult jälgida kõiki neid igapäevaseid pisiasju, kus ise oled isekas ja kus teine pool on hooliv, siis see ärritus tasapisi kaob ja asendub algul tänulikkusega ja seejärel armastusega. Sest lõpuks õpid märkama, et kaasa peegeldab sulle väga sageli vastu sinu enda žeste ja hoolimist, kui ise vaevud veidi pingutama saad kuhjaga hoolimist ja armastust vastu. Minu retsept oli see algul, et kirjutasin justkui abikaasale pika kirja ( ei saatnud seda siiski talle), mis mind kõik segab, ja siis kirjasõnas seda kõike lugedes sain aru, et ma ootan sageli mehelt midagi, mida ma ise üldse vastu ei paku, samuti sain läbi selle, et püüdsin lahti kirjutada, milles on probleem, hoopis aru, mil moel mehe peas asjad võisid näida ja kuidas ka temal on teisest küljest õigus ja mu probleemid on sageli emotsioonidest kantud pseudoprobleemid.

Hetkel oleme 15 aastat koos olnud ja olen oma mehesse käsi südamel armunud. Mis ei tähenda, et tulevikus mul uuesti mingil hetkel ei tule iseendaga tööd teha. Naised on paraku hea fantaasiaga ja me oskame endale ette kujutada nii ideaalseid fantaasiasuhteid, et see kipub vahel reaalset elu segama.

Mis sai teisest mehest ja kuidas unustasid?

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

link

Huvitav oleks nüüd teada, kas see Kägu sealt lõi pere ja õppis meest taasarmastama.

Jah, õppisin taasarmastama. Peaaegu igas pikemas suhtes on aegu, kus paariline veidi või rohkem närvi ajab või igav tundub. Kui vihaga keskenduda ainult sellele, mis sind närvi ajab siis ei saagi suhest asja. Kui aga teadlikult jälgida kõiki neid igapäevaseid pisiasju, kus ise oled isekas ja kus teine pool on hooliv, siis see ärritus tasapisi kaob ja asendub algul tänulikkusega ja seejärel armastusega. Sest lõpuks õpid märkama, et kaasa peegeldab sulle väga sageli vastu sinu enda žeste ja hoolimist, kui ise vaevud veidi pingutama saad kuhjaga hoolimist ja armastust vastu. Minu retsept oli see algul, et kirjutasin justkui abikaasale pika kirja ( ei saatnud seda siiski talle), mis mind kõik segab, ja siis kirjasõnas seda kõike lugedes sain aru, et ma ootan sageli mehelt midagi, mida ma ise üldse vastu ei paku, samuti sain läbi selle, et püüdsin lahti kirjutada, milles on probleem, hoopis aru, mil moel mehe peas asjad võisid näida ja kuidas ka temal on teisest küljest õigus ja mu probleemid on sageli emotsioonidest kantud pseudoprobleemid.

Hetkel oleme 15 aastat koos olnud ja olen oma mehesse käsi südamel armunud. Mis ei tähenda, et tulevikus mul uuesti mingil hetkel ei tule iseendaga tööd teha. Naised on paraku hea fantaasiaga ja me oskame endale ette kujutada nii ideaalseid fantaasiasuhteid, et see kipub vahel reaalset elu segama.

Mis sai teisest mehest ja kuidas unustasid?

Mis teisest mehest?

0
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mis teisest mehest?

Linki vaata.

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ei kahetse. Lapse isa oli vägivaldne ja alkohoolik, seega pigem päästsin enda kui ka lapse elu minnes ära tema juurest. Küll aga leidub uskumatult lolle naisi, kes sellise rämpsu kohe järgmisena üles korjavad ja endale meheks võtavad. Ehk siis, mu lapse isa leidis paari aastaga uue naise ja hoolimata sellest, et ma seda uut naist hoiatasin, hakati koos elama. Ise teab kui meeldib selline mees.

Kahetsen ehk ainult seda, et see suhe tegi mind väga umbusklikuks ja ei suuda kedagi ligi lasta, uut suhet pole loonud. Kindlasti ei jää see eluks ajaks nii.

Kas sa selle peale ei tule, et võibolla see mees uue naisega ei joo enam? Kui oma lapse isa rämpsuks nimetada, siis see ütleb nii mõndagi.

Mul on mees, kelle puhul ma imestan, et miks eelmine naine minema läks. Tõeliselt hooliv ja austav juba aastaid. Tema jälle ei saa omakorda aru, kuidas minu eksmees minusugust naist ei osanud väärtustada. Eksmees oli minu suhtes väga hoolimatu.

+7
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olin pärast omaalgatuslikku lahkuminekut üksi 3,5 aastat. Mees ei löönud, sõimanud ega joonud. Lihtsalt pidas mind kuldpuuris.
1 laps.
Muidugi ei kahetse, ei kahetsenud ka üksi olles. Harjumatu natuke oli umbes pool aastat, aga ei kahetse kindlasti.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sellepärast lahku läksingi, et olla üksi. Hetkekski pole kahetsenud. Täielik luksus.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sellepärast lahku läksingi, et olla üksi. Hetkekski pole kahetsenud. Täielik luksus.

Sama. Lisaks oli mul mehest kahju, tore mees, leidsin, et ta väärib kedagi, kes tegelikult ka temaga koos tahab olla. Noorest peast sai sest-nii-on-kombeks abiellutud ja siis pikki aastaid mõeldud, et kas ma olin ikka täitsa segi peast. Elusees ei taha enam kellegagi koos elada.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei kahetse. Lapse isa oli vägivaldne ja alkohoolik, seega pigem päästsin enda kui ka lapse elu minnes ära tema juurest. Küll aga leidub uskumatult lolle naisi, kes sellise rämpsu kohe järgmisena üles korjavad ja endale meheks võtavad. Ehk siis, mu lapse isa leidis paari aastaga uue naise ja hoolimata sellest, et ma seda uut naist hoiatasin, hakati koos elama. Ise teab kui meeldib selline mees.

Kahetsen ehk ainult seda, et see suhe tegi mind väga umbusklikuks ja ei suuda kedagi ligi lasta, uut suhet pole loonud. Kindlasti ei jää see eluks ajaks nii.

Millisel hetkel sai leebest karsklasest vägivaldne alkohoolik?

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei

+1
-1
Please wait...

Näitan 24 postitust - vahemik 1 kuni 24 (kokku 24 )


Esileht Pereelu ja suhted Kas kahetsete enda algatatud lahkuminekut?