Esileht Pereelu ja suhted Kas kahetsete,et saite lapsed?

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 59 )

Teema: Kas kahetsete,et saite lapsed?

Postitas:
Kägu

Närvi ja ajakulu, raha jms.

+5
-8
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kindlasti mitte, see oli mu närvide, raha ja aja parim investeering 🙂

+16
-10
Please wait...

Postitas:
Kägu

kui ausalt, siis jah, ainult mure…

+11
-10
Please wait...

Postitas:
muumi_mamma

Närve, raha ja kõike kulus. Perekoolikad teavad kõike seda mis oli. Nüüd aga on kõik hoopis ilusam, sest rõõmustan oma kahe lapselapse üle. Nüüd võiksin lastelastele kõik oma sissetuleku- ja aja kulutada.

+26
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina pole kunagi lapsi tahtnud ja olen siiralt õnnelik. Tean, et mul pole seda kannatlikkust ja ohvrimeelt, mis lapsele kulub.
Mugav elu, mis teha. Ei kujuta ette, et ei saaks minna kuhu tahan, millal tahan jne. Meile mehega sobib.

+17
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei.

+7
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei kahetse. Kindlasti pole elu sama rahulik ja muretu, kui oli enne laste saamist, aga samas oli ka senine enda jaoks elamine end juba ammendanud.

+17
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei.

+4
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Loomulikult mitte! Lapsed on parim asi, mis mu elus on. Ja see ei tähenda, et muud toredat ei oleks.

Loomulikult on lastega ka väsitav, tüütu, närvesööv, kulukas jne, aga ma usun, et 99% lapsevanemaid ei nõustuks iialgi lapsi vahetama lihrsama ja lõbusama elu vastu.

+24
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma usun et võibolla leidub lapse saanute seas u. 1%, kes laste saamist kahetseb. Üldjuhul on loodus nii seadnud, et vaatamata kogu vaevale jamurele tekitab laste olemasolu teatava sügava rahulolutunde, mida enamik inimesi poleks nõus kergema elu vastu vahetama.

+30
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei, üldse mitte.
No okei, kui lapsed täitsa beebid olid, siis mõnel kõhuvaluööl mõtlesin küll, et oli mul ikka vaja see asi ette võtta. Või sünnitusel. Aga muidu – täiesti ausalt ei. Ja nüüd on nad juba suured inimesed.
On olnud raskemaid aegu ja mõnikord üsna õudseid hetki ja südamevalu ja kindlasti ei saagi kedagi armastades päris rahulik olla, sest kaalul on nii palju – kas nad on terved, kas nad on õnnelikud, kas nad on head, kas nendega ollakse head jne jne – aga kui sellest suurest ja ilusast armastamistundest kõik lastega kaasnev raske ja kurb maha arvata, siis jääb ikka veel määratu suur ports rõõmu järele.

See ei tähenda, nagu arvaks ma, et ilma lasteta pole võimalik täisväärtsulikult ja õnnelikult elada. Muidugi on. Täiesti selge, et inimesed tahavad elult erinevaid asju ja kindlasti kõik ei sobigi vanemateks. Lihtsalt meile mehega oli oluline lapsed saada ja olen väga tänulik, et nad meil on.

+26
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

ma nägin viis aastat vaeva ja kulutasin arstide uksi, et üldse laps saada, ma mäletan hästi, kui õudne ja kurb aeg see oli. Seega ei, ma ei kahetse lastega seotud aja närvi ega rahakulu. Isegi rasketel hetkedel pole tulnud kahetusesmõtet, kuigi on mõte, kuipalju rohkem jääks aega iseendale ja magamiseks 🙂 Lapsed kasvavad ja teevad järjest rohkem uhkeks ja pakuvad rõõmu. Lapsi on kolm, just parasjagu, ei liiga palju ega liiga vähe, on neil ka hiljem elus lastele onusid-tädisid võtta, kui meid enam pole.

Mis puutub raha, aja ja närvide investeeringusse, siis arvan, et need saab (minu) laste puhul kuhjaga tagasi. Pealegi poleks sugugi kindel, et mul oleks raha või aega kuhugi paremasse kohta kulutada olnud või närvid lõppkokkuvõttes paremas seisus, kui ma avastaksin ennast +65a ihuüksi, sest mees suri ää (või kui sedagi oleks). Olen oma valikutega väga rahul. Iga väärt asi siin elus nõuab panust ja vaeva. Eks ta omamoodi risk ole, nagu ikka nende asjadega elus, et kui ette võtad, kas tasub lõpuks “memme vaeva” või mitte.

+15
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Issake, ei!!! Parim, mis või juhtuda. Kõige vahvam seiklus elus on olnud laste inimesteks kasvatamine.

+13
-10
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ausalt, vahel ma nutan küll peatäie ja mōtlen, et miks.
Lapsi olen alati tahtnud, eriala sai ka valitud selline, kus 20% ainetest lapsi ja lastepsühholoogiat käsitlesid(lastega ma siiski ei tööta), abikaasa on suurepärane partner ja imeline isa, meil on 3 aastat vana maja – ja ikka istun vahel pikalt poe parklas, et hetkeliselt lärmist ja kisast puhata, olen ikka väga õnnelik, kui vahel päeva lastevabalt veetab saab.
Palju on momente, kus tunnen iga asja pärast suuri süümepiinu, tunnen nii suurt muret, nii halvasti, nii ahistatult. Lapsed on alles väikesed ka(4a ja 3 a)lasteaias käivad 3x nädalas. Olen tööalaselt pidanud vahel 3 päeva välismaal koolitusel viibima, kui töökaaslased ripuvad iga vaba hetk lastega telefoni otsas, siis ma helistan ainult korra õhtul mehele.
Üldpildis ma muidugi ei kahetse, kuidas saakski, aga ma ka poleks arvanud, et see nii raske on. Mitte lapsed ise, aga iseenda ja tunnetega toimetulek. Näiteks ma ei salli karjumist, enne lapsi ma ei karjunud eal ja mulle ei meeldi, et lastega nii palju valjul häälel tõrelemist ette tuleb.
Aga ilma lasteta ma ka ei tahaks ega suudaks. Lapsed aktiveerisid minus mingi sisemise jõu, vajaduse tegutseda, saavutada, areneda. Loodan lihtsalt, et suudan neid parimal viisil armastada ja aidata ning et nad täiskasvanuna minu peale viha ei kannaks asjade eest, mis on mul nõrgad kohad.

+25
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

jah.
laps on puudega – temast saab iseseisvalt elav täiskasvanu, aga minu iseseisev elu on kuni tema keskmise koolieani null.
Sain osakoormusega tööle tagasi siis, kui laps hakkas käima koolis. käin tööl puhkamas, ausalt.
ma ei kahetse oma last. ta on tore tegelane. aga ma kahetsen, et ma üldse lapse sain.

+21
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ei, parim asi minu elus. Selle kõrval on magistrikraad, kõrgepalgaline ja prestiižne töökoht, kinnisvara nii elamiseks, kui väljaüürimiseks – väga tühise tähendusega. Oleme abikaasaga üles kasvatanud ühe tubli, targa, empaatiavõimelise noore inimese, teine on alles kasvueas.
Ei ole midagi ka tegemata jäänud, lastega on hoopis põnevad toimetada, kui mehega kahekesi.

+9
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jah.
Mul on ka üks laps raske puudega. Tervis, välimus, karjäär rikutud. Minimalselt 20 aastat võimete piiril sunnitööd. Kujutasin seda kõike hoopis teisiti ette, kui lapsed sain.

+11
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui midagi on kahetseda, siis ainult isikut, kellega lapsed tehtud sai.

+11
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei kahetse, sest ei kavatse lapsi saada. Mul puudub laste suhtes empaatiavõime. Nad ei meeldi mulle. Lärmakad, räpased. Hoidun laste läheduses viibimisest.

+8
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma sain lapsed üsna noorelt ja no eks see nende kasvatamine oli üks päris energiamahukas tegevus, aga ma ei mäleta, et oleksin nende saamist kahetsenud. Nüüd olen ise oma parimais aastates keskealine, terve ja tegus naine, kes pmst elab sama elu, kui lastetud inimesed, sest lapsed on ise ka juba täiskasvanud ja elavad iseseisvat elu. Raha pole nad juba aastaid mu käest küsinud 🙂 Seega, üks asi, mida ma pole kindlalt laste saamisega seoses kahetsenud, on see, et ma nad noorelt sain.

+12
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina ei kahetse, aga mu üks vennanaine küll. Vend vist mitte niiväga. Neil on kaks last ja mõlemad on olnud nö keerulised.

Üks oli praktiliselt kõigele allergiline (kõik allergiad algasid umes 2-aastasena ja lõppesid koos menstruatsiooni algamisega vanuses 12), isegi kraaniveele, päikesele, aspiriinile, metallidele, kassidele, koertele, kasepuidule (!), tolmule, trükivärvile, võililledele, mesilastele, seentele, kalale, koorikloomadele, lambavillale, roostele, siidile (!), mustsõstardele, kuuseokastele, veretoitudele, sibulale, õuntele, tomatile, kartulile, riisile, piimale, kaerahelvestele, oliivõlile, soodale jne jne. Asi oli nii hull, et kui võttis näiteks ilma plastikpeata lusika, et tee sees 5 sekundit suhkrut segada, paistetas käsi kahe minutiga pea suuruseks.

Suuremaks saades saigi temast ülipirtsakas neiu, kel küll polnud enam neid allergiaid, aga see suhtumine, et tema ei saa midagi teha ja talle peab olema pühendatud vanemate, tuttavate ja sõprade iga hetk, jäi. On senini. Ta ei too posti postkastist ega vala endale kohvi, ammugi ei pese pesu, triigi midagi, pane masinasse ega pese nõusid, ei vajuta isegi wc-poti nuppu. Muidugi ei käi ta poes, ei tööta, ei loe, telekapulti peab ka keegi teine enamasti puudutama, kuigi seda ta vist ikka vahepeal teeb.

Oma puuderaha ja vanemate rahasüsti ta nüüd, 22 aastasena, kasutab selleks, et palgata endale teenija, jah, tal on teenija 24/7. Psühholoogi juures ei käi sest mida need allergiatest teavad. Allergoloogi juttu ei usu, sest “tal ju kama, kas ma allergia kätte suren või elan”. Koolis ta ei saa käia, sest “ma olen selleks liiga habras” ja kallab endale orgaanilist 🙂 veini diivanil sisse. Vanematega kohtumast keeldub, sest “nad hakkavad ju kohe tänitama”. Kui ema-isa helistavad, siis peaaegu kunagi telefoni vastu ei võta, aga kui nad kaks päeva pole helistanud, siis kas kirjutab FBsse postituse, kuidas kole on olla reedetud inimeste poolt, kes peaksid kaitsma või saadab teenija vanemate juurde ütlema, et need on südametud olendid ning lisatud nimekiri, mida ta vanematelt haavamise kompensatsiooniks eeldab. Tõsi, ta ei nõua luksussöööke, brändiriideid, välisreise, autosid ega kalleid ehteid. Elab oma väikeses korteris, kasutab umbes 10 a vana arvutit ega protesteeri. Pigem nõuab selliseid asju, et leidke mulle nüüd kaks sõbrannat. Või et tahan endast aktimaali Jüri Arrakult aga ilma nende sakkideta. Või ma tahan kohe kuskile pulma minna ja olla ilusaim naine tervel peol. Otsige mulle nüüd kohe selleks nädalavahetuseks sellisesse pulma kutse.

Teine laps aga oli korralik, hea õpilane, sportlane, kuni 15-aastasena võttis vastu pakkumise narkootikumile ja on praeguseks üledoosi surnud, suurte piinadega.

Nende ema on küll öelnud, et kahetseb, et sai need lapsed. Nii ootas, tegi viljatusravi, oli säilitamisel haiglas ja…

+11
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ei kahetse, sest ei kavatse lapsi saada. Mul puudub laste suhtes empaatiavõime. Nad ei meeldi mulle. Lärmakad, räpased. Hoidun laste läheduses viibimisest.

Aga tore on see, et nad kasvavad. Väikelapsed ei meeldi mullegi, aga alates koolieast hakkab looma ja 15+ on puhas rõõm.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Varem kui lapsed olid väiksed siis kahetsesin hirmsasti. Väga raske oli, ka majanduslikult. Aga praegu enam ei kahetse. 4 last, neist 3 peaaegu suured juba. Pisar tuleb silma vaadates kui suureks ja tublideks nad on kasvanud. Kindlasti on laste saamine ja kasvatamine majanduslik põnts. Meil ju tegelikult laste pealt mingit maksusoodustust väga ei saa. Jah, on lapsetoetused aga see on naerukoht tegelike kulude kõrval. Kui mul lapsi ei oleks siis oma sissetulekute juures ma saaksin kindlasti juba tööl käimise lõpetada.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui midagi on kahetseda, siis ainult isikut, kellega lapsed tehtud sai.

Mõlemalt vanemalt geenid, et ikka kahetsed kindlasti..ja ometi lapsed tehtud?!

0
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Absoluutselt ei kahetse. Kuigi see keeras mu elu täiesti peapeale, oli see kõike arvestades õige samm. Olen oma lapse üle meeletult uhke.

+4
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen vahel kahetsenud aga armstan teda väga ja loodan,et ta saab võitu oma sõltuvusest. Õnneks poeg on tubli ja korralik.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jah, kahetsen. Laps on kerge puudega ja jääb ilmselt veel pikaks ajaks minuga elama. Lapse isalt kahjuks ainult rahaline tugi. Saame hakkama ja laps on arukas ja tubli, aga kahetsen, et nii keerulise ülesandega üksi pean tegelema.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei kahetse, aga tänaseks olen aru saanud, et ma pole nö lasteinimene – oma poisid on kallid, mul on hea meel, et nad olemas on ja tänaseks on nad vanuses, kus magamata ööd on selja taga ja saame koos ka ägedalt aega veeta, aga mul polnud kunagi suurt ja sügavat soovi lapsi saada.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei kahetse, sest ei kavatse lapsi saada. Mul puudub laste suhtes empaatiavõime. Nad ei meeldi mulle. Lärmakad, räpased. Hoidun laste läheduses viibimisest.

Mõtlesin täpselt sama kuni oma meest kohtasin. Siis käis mingi klõps peas ära ja tahtsin suht ruttu lapsi. Ega võõrad lapsed endiselt ei meeldi, aga enda omad on kullast kallimad. Selline kanaema olen, et hirmus hakkab. Poleks seda endast iial uskunud. Teemaalgatajale vastuseks, et ei kahetse üldse. Nagu eespool juba mainiti, lapsed annavad sügava rahulolu ja elu mõte ja väärtused muutuvad.

+4
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina ei kahetse, aga mu üks vennanaine küll. Vend vist mitte niiväga. Neil on kaks last ja mõlemad on olnud nö keerulised.

Üks oli praktiliselt…………………….

Väga kole kellegi teise elu nii detailselt lahata, kus tekib äratundmine ning kellegi teise eest “nii karmid sõnad” välja öelda. Ehk on ta need sulle öelnud, aga kas need ka tervele perekoolile kuulutamiseks ja lugemiseks olid… Las selliseid äratuntavaid postitusi sellistel teemadel teevad ikka need inimesed ise kui tahavad.

+7
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 59 )


Esileht Pereelu ja suhted Kas kahetsete,et saite lapsed?