Teema: Kas kahetsete,et saite lapsed?

kui ausalt, siis jah, ainult mure…

Mina pole kunagi lapsi tahtnud ja olen siiralt õnnelik. Tean, et mul pole seda kannatlikkust ja ohvrimeelt, mis lapsele kulub.
Mugav elu, mis teha. Ei kujuta ette, et ei saaks minna kuhu tahan, millal tahan jne. Meile mehega sobib.

Ei kahetse. Kindlasti pole elu sama rahulik ja muretu, kui oli enne laste saamist, aga samas oli ka senine enda jaoks elamine end juba ammendanud.

Loomulikult mitte! Lapsed on parim asi, mis mu elus on. Ja see ei tähenda, et muud toredat ei oleks.

Loomulikult on lastega ka väsitav, tüütu, närvesööv, kulukas jne, aga ma usun, et 99% lapsevanemaid ei nõustuks iialgi lapsi vahetama lihrsama ja lõbusama elu vastu.

Ei, üldse mitte.
No okei, kui lapsed täitsa beebid olid, siis mõnel kõhuvaluööl mõtlesin küll, et oli mul ikka vaja see asi ette võtta. Või sünnitusel. Aga muidu – täiesti ausalt ei. Ja nüüd on nad juba suured inimesed.
On olnud raskemaid aegu ja mõnikord üsna õudseid hetki ja südamevalu ja kindlasti ei saagi kedagi armastades päris rahulik olla, sest kaalul on nii palju – kas nad on terved, kas nad on õnnelikud, kas nad on head, kas nendega ollakse head jne jne – aga kui sellest suurest ja ilusast armastamistundest kõik lastega kaasnev raske ja kurb maha arvata, siis jääb ikka veel määratu suur ports rõõmu järele.

See ei tähenda, nagu arvaks ma, et ilma lasteta pole võimalik täisväärtsulikult ja õnnelikult elada. Muidugi on. Täiesti selge, et inimesed tahavad elult erinevaid asju ja kindlasti kõik ei sobigi vanemateks. Lihtsalt meile mehega oli oluline lapsed saada ja olen väga tänulik, et nad meil on.

Issake, ei!!! Parim, mis või juhtuda. Kõige vahvam seiklus elus on olnud laste inimesteks kasvatamine.

jah.
laps on puudega – temast saab iseseisvalt elav täiskasvanu, aga minu iseseisev elu on kuni tema keskmise koolieani null.
Sain osakoormusega tööle tagasi siis, kui laps hakkas käima koolis. käin tööl puhkamas, ausalt.
ma ei kahetse oma last. ta on tore tegelane. aga ma kahetsen, et ma üldse lapse sain.

Jah.
Mul on ka üks laps raske puudega. Tervis, välimus, karjäär rikutud. Minimalselt 20 aastat võimete piiril sunnitööd. Kujutasin seda kõike hoopis teisiti ette, kui lapsed sain.

Ei kahetse, sest ei kavatse lapsi saada. Mul puudub laste suhtes empaatiavõime. Nad ei meeldi mulle. Lärmakad, räpased. Hoidun laste läheduses viibimisest.

Mina ei kahetse, aga mu üks vennanaine küll. Vend vist mitte niiväga. Neil on kaks last ja mõlemad on olnud nö keerulised.

Üks oli praktiliselt kõigele allergiline (kõik allergiad algasid umes 2-aastasena ja lõppesid koos menstruatsiooni algamisega vanuses 12), isegi kraaniveele, päikesele, aspiriinile, metallidele, kassidele, koertele, kasepuidule (!), tolmule, trükivärvile, võililledele, mesilastele, seentele, kalale, koorikloomadele, lambavillale, roostele, siidile (!), mustsõstardele, kuuseokastele, veretoitudele, sibulale, õuntele, tomatile, kartulile, riisile, piimale, kaerahelvestele, oliivõlile, soodale jne jne. Asi oli nii hull, et kui võttis näiteks ilma plastikpeata lusika, et tee sees 5 sekundit suhkrut segada, paistetas käsi kahe minutiga pea suuruseks.

Suuremaks saades saigi temast ülipirtsakas neiu, kel küll polnud enam neid allergiaid, aga see suhtumine, et tema ei saa midagi teha ja talle peab olema pühendatud vanemate, tuttavate ja sõprade iga hetk, jäi. On senini. Ta ei too posti postkastist ega vala endale kohvi, ammugi ei pese pesu, triigi midagi, pane masinasse ega pese nõusid, ei vajuta isegi wc-poti nuppu. Muidugi ei käi ta poes, ei tööta, ei loe, telekapulti peab ka keegi teine enamasti puudutama, kuigi seda ta vist ikka vahepeal teeb.

Oma puuderaha ja vanemate rahasüsti ta nüüd, 22 aastasena, kasutab selleks, et palgata endale teenija, jah, tal on teenija 24/7. Psühholoogi juures ei käi sest mida need allergiatest teavad. Allergoloogi juttu ei usu, sest “tal ju kama, kas ma allergia kätte suren või elan”. Koolis ta ei saa käia, sest “ma olen selleks liiga habras” ja kallab endale orgaanilist 🙂 veini diivanil sisse. Vanematega kohtumast keeldub, sest “nad hakkavad ju kohe tänitama”. Kui ema-isa helistavad, siis peaaegu kunagi telefoni vastu ei võta, aga kui nad kaks päeva pole helistanud, siis kas kirjutab FBsse postituse, kuidas kole on olla reedetud inimeste poolt, kes peaksid kaitsma või saadab teenija vanemate juurde ütlema, et need on südametud olendid ning lisatud nimekiri, mida ta vanematelt haavamise kompensatsiooniks eeldab. Tõsi, ta ei nõua luksussöööke, brändiriideid, välisreise, autosid ega kalleid ehteid. Elab oma väikeses korteris, kasutab umbes 10 a vana arvutit ega protesteeri. Pigem nõuab selliseid asju, et leidke mulle nüüd kaks sõbrannat. Või et tahan endast aktimaali Jüri Arrakult aga ilma nende sakkideta. Või ma tahan kohe kuskile pulma minna ja olla ilusaim naine tervel peol. Otsige mulle nüüd kohe selleks nädalavahetuseks sellisesse pulma kutse.

Teine laps aga oli korralik, hea õpilane, sportlane, kuni 15-aastasena võttis vastu pakkumise narkootikumile ja on praeguseks üledoosi surnud, suurte piinadega.

Nende ema on küll öelnud, et kahetseb, et sai need lapsed. Nii ootas, tegi viljatusravi, oli säilitamisel haiglas ja…

Varem kui lapsed olid väiksed siis kahetsesin hirmsasti. Väga raske oli, ka majanduslikult. Aga praegu enam ei kahetse. 4 last, neist 3 peaaegu suured juba. Pisar tuleb silma vaadates kui suureks ja tublideks nad on kasvanud. Kindlasti on laste saamine ja kasvatamine majanduslik põnts. Meil ju tegelikult laste pealt mingit maksusoodustust väga ei saa. Jah, on lapsetoetused aga see on naerukoht tegelike kulude kõrval. Kui mul lapsi ei oleks siis oma sissetulekute juures ma saaksin kindlasti juba tööl käimise lõpetada.

Olen vahel kahetsenud aga armstan teda väga ja loodan,et ta saab võitu oma sõltuvusest. Õnneks poeg on tubli ja korralik.

Ei kahetse, aga tänaseks olen aru saanud, et ma pole nö lasteinimene – oma poisid on kallid, mul on hea meel, et nad olemas on ja tänaseks on nad vanuses, kus magamata ööd on selja taga ja saame koos ka ägedalt aega veeta, aga mul polnud kunagi suurt ja sügavat soovi lapsi saada.

#3491904:

Mina ei kahetse, aga mu üks vennanaine küll. Vend vist mitte niiväga. Neil on kaks last ja mõlemad on olnud nö keerulised.

Üks oli praktiliselt…………………….

Väga kole kellegi teise elu nii detailselt lahata, kus tekib äratundmine ning kellegi teise eest “nii karmid sõnad” välja öelda. Ehk on ta need sulle öelnud, aga kas need ka tervele perekoolile kuulutamiseks ja lugemiseks olid… Las selliseid äratuntavaid postitusi sellistel teemadel teevad ikka need inimesed ise kui tahavad.