Esileht Pereelu ja suhted Kas kahetsete,et saite lapsed?

Näitan 29 postitust - vahemik 31 kuni 59 (kokku 59 )

Teema: Kas kahetsete,et saite lapsed?

Postitas:
Kägu

Las selliseid äratuntavaid postitusi sellistel teemadel teevad ikka need inimesed ise kui tahavad.

Mina ei märganudki seda näiteks. Ja kogu teksti tsiteerimisega tõid selle ilusti (uuesti) nähtavale.

Kustutasin ka just selle põhjusega suurema osa tekstist ära, et inimene näeks vähemalt kellest jutt ja saaks ka enda teksti ära kustutada, kui seda vajalikuks peab.

+3
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ei kahetse. Tahtsin juba 16 aastaselt emaks saada. Sain emaks 22 aastaselt Laps oli minu eluunistus. Hetkel küll kasvatan last üksinda. Varsti põnn saab aastaseks.Võin öelda,et mul vedas,et ta on nii rahulik laps pmt sünnist saadik ja ma saan terve öö magada ning piisavalt aega ka endale.

+3
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina ei kahetse, aga mu üks vennanaine küll. Vend vist mitte niiväga. Neil on kaks last ja mõlemad on olnud nö keerulised.

Üks oli praktiliselt…………………….

Väga kole kellegi teise elu nii detailselt lahata, kus tekib äratundmine ning kellegi teise eest “nii karmid sõnad” välja öelda. Ehk on ta need sulle öelnud, aga kas need ka tervele perekoolile kuulutamiseks ja lugemiseks olid… Las selliseid äratuntavaid postitusi sellistel teemadel teevad ikka need inimesed ise kui tahavad.

TÄIESTI nõus. sealt tekstist on puudu veel ainult põhjus, miks paaril laste saamisega raskusi oli st vanemate tervise üksikasju pole piisavalt lahatud, kõik muu on juba kenasti üles loetletud.

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei kahetse. Aga eks see laste saamine on üks bioloogiline äratinistamine looduse poolt küll. Mäletan seda aega veel, kui nii väga tahtsin last, füüsiline ja vaimne vajadus ja väga tugev. Nüüd, kus lapsed on suured, ma armastan neid väga ja olen nende üle väga uhke, aga ükski vägi ei paneks enam lapsi juurde saama, kuigi vanuse poolest võiks ja geenide poolest ka 🙂

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei kahetse, aga valusaid hetki on olnud. Mõni hetk ei lähegi üle.
Raha ja (enda) aeg on pealiskaudsed probleemid terves eluringis, neid ei pane tähelegi. On palju raskemaid teemasid.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina ei kahetse, aga mu üks vennanaine küll. Vend vist mitte niiväga. Neil on kaks last ja mõlemad on olnud nö keerulised.

Üks oli praktiliselt…………………….

Väga kole kellegi teise elu nii detailselt lahata, kus tekib äratundmine ning kellegi teise eest “nii karmid sõnad” välja öelda. Ehk on ta need sulle öelnud, aga kas need ka tervele perekoolile kuulutamiseks ja lugemiseks olid… Las selliseid äratuntavaid postitusi sellistel teemadel teevad ikka need inimesed ise kui tahavad.

Need ei ole peotäiele perekoolikatele äratuntavad ja kui on, siis tore. Saavadki nende heategevus- ja teavitusüritused hoogu juurde. 🙂 Nad ei ela isegi samal mandril ning ei vennanaine ega laps(ed) loe eesti keelt, räägivad küll. Vend no perekoolis kindlasti ei käi, aga see-eest räägib meelsasti oma pere kogemistest raadiosaadetes ja tugiprogrammides.

Naine ise aga on sellest isegi mitmes trükiväljaandes kirjutanud, vähemalt kahes keeles ja aastate jooksul 10+ korda. Rääkimata narkosõltuvusega laste vanemate programm, mille tegevuses on ta oma näo, loo ja nimega iga hetkel internetist leitavad.

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

jah.

laps on puudega – temast saab iseseisvalt elav täiskasvanu, aga minu iseseisev elu on kuni tema keskmise koolieani null.

Sain osakoormusega tööle tagasi siis, kui laps hakkas käima koolis. käin tööl puhkamas, ausalt.

ma ei kahetse oma last. ta on tore tegelane. aga ma kahetsen, et ma üldse lapse sain.

Kaks last raske puudega, tavakooli nad kunagi ei lähegi ja jäävad ka täiskasvanueas suure tõenäosusega minu ja nende isa õlule. On raskeid hetki, enda tervis on läbi, puhkust pole aastaid olnud jne. Samas ei kujuta ma ettegi, et tahaks elada seda tühja elu, mis oli enne laste saamist. Olin siis aktiivne, tegin karjääri, õppisin, elasin hästi jne, aga tegelikult võrreldes praegusega oli kõik nagu tühine. Seega ei, ei kahetse absoluutselt. Veel vähem saan aru, kuidas tervete laste vanemad saavad kahetseda.

0
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Enda seisukohast ei kahetse. Aga lapse pärast on valus. Laps on depressiivne ja ei soovi elada. Mina ja tema isa nö. sunnime teda elama ja edasi võitlema. Ei kahetse hetkeksi seda närvide ja ajakulu, mis haigusega võitlemisele kulub. Kui ainult teaks, et laps sellest välja tuleb. Öeldakse, et enesetapjad on egoistid ja ei mõtle lähedastele. Aga mina tunnen ennast egoistina, kes sunnib last elus olema, sest ma ei taha seda valu kogeda, mis tema kaotamine endaga kaasa tooks. Aga tema peab enda valuga edasi elama. Võib-olla oleks elu lihtsam ja parem olnud kui teda poleks sündinud. Samas poleks ma kunagi kogenud seda tingimusteta armastust, mis ema oma lapse suhtes tunneb.

+10
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Endal lapsi ei ole, nii et see mis ma nüüd kirjutan on vaid hüpoteetiline mõtisklemine – selle teema vastuste põhjal tundub, et kui laste saamist kahetsetakse, siis vaid raske puudega lapse puhul. Selles valguses tundub see nõukogudeaegne praktika, et puudega laps kasvab internaatkoolis/erikodus, peaaegu et inimlikum? Võibolla küll mitte nii väga lapse enda suhtes (vähemalt arvestades nende tolleaegsete erikoolide/-kodude taset ja olustikku), aga kindlasti ülejäänud pere suhtes, eriti lapse ema, kes tavaliselt on põhihooldaja, ning teiste õdede-vendade suhtes, kes tavaliselt erivajadustega lapse “tõttu” jäävad tagaplaanile.

+12
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kahetsen, et neid ainult 2 mul on. Vanus 43 enam ei kipu sünnitama…

+3
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Endal lapsi ei ole, nii et see mis ma nüüd kirjutan on vaid hüpoteetiline mõtisklemine – selle teema vastuste põhjal tundub, et kui laste saamist kahetsetakse, siis vaid raske puudega lapse puhul. Selles valguses tundub see nõukogudeaegne praktika, et puudega laps kasvab internaatkoolis/erikodus, peaaegu et inimlikum? Võibolla küll mitte nii väga lapse enda suhtes (vähemalt arvestades nende tolleaegsete erikoolide/-kodude taset ja olustikku), aga kindlasti ülejäänud pere suhtes, eriti lapse ema, kes tavaliselt on põhihooldaja, ning teiste õdede-vendade suhtes, kes tavaliselt erivajadustega lapse “tõttu” jäävad tagaplaanile.

See ei ole “peaaegu et inimlikum”, vaid kohati ainuinimlik variant. Just variandina – alati võiks jääda võimalus ka raske puudega last kodus kasvatada. Aga et sellega on sageli ülejäänud pereliikmete elu korstnasse kirjutatud (ja pääsu lihtsalt pole), on eriti jõhker. Omakstehooldus on üks valusamaid teemasid Eestis.

+12
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kahju, et ainult 2.
Parim otsus eales. Jube igav oleks ilma. Kõik saab tehtud isegi rasketes olukordades. Ja täna on nad juba toeks.
Ei vahetaks seda rõõmu ja muret millegi vastu.

+4
-3
Please wait...

Postitas:
Tõutäkk

Ei kahetse.

+2
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kahju, et ainult 2.

Parim otsus eales. Jube igav oleks ilma. Kõik saab tehtud isegi rasketes olukordades. Ja täna on nad juba toeks.

Ei vahetaks seda rõõmu ja muret millegi vastu.

Huvitav, kuidas saab väita, et ilma lasteta oleks kindlasti jube igav? Kust sa tead?

Minul lapsi pole, aga ei ole üldse igav.

+5
-10
Please wait...

Postitas:
Kägu

Otseselt ei kahetse, armastan oma lapsi väga, kuigi pole ka eriline ninnunännutaja, kuid kuna mul on endal terviseprobleemid ja sellest tingitud vähesem töövõime ning madalam sissetulek, siis aegajalt teeb õnnetuks küll ning on raske ja siis mõtlen, et ilma lasteta oleks kergem toime tulla.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Otseselt ei kahetse, armastan oma lapsi väga, kuigi pole ka eriline ninnunännutaja, kuid kuna mul on endal terviseprobleemid ja sellest tingitud vähesem töövõime ning madalam sissetulek, siis aegajalt teeb õnnetuks küll ning on raske ja siis mõtlen, et ilma lasteta oleks kergem toime tulla.

Sama 😔

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kahju, et ainult 2.

Parim otsus eales. Jube igav oleks ilma. Kõik saab tehtud isegi rasketes olukordades. Ja täna on nad juba toeks.

Ei vahetaks seda rõõmu ja muret millegi vastu.

Huvitav, kuidas saab väita, et ilma lasteta oleks kindlasti jube igav? Kust sa tead?

Minul lapsi pole, aga ei ole üldse igav.

Ta rääkis ju iseendast. Mitte Sinust.

Mul ka ei olnud enne lapsi igav. Aga lastesaamisest loobuda ei oleks tahtnud ega tahaks ühegi hinna eest.

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

EI! Nüüd tahaks 6a hiljem ka teist(kolmas mehe endisega). See on kõik seda närvide söömist väärt 😊

+2
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Endal lapsi ei ole, nii et see mis ma nüüd kirjutan on vaid hüpoteetiline mõtisklemine – selle teema vastuste põhjal tundub, et kui laste saamist kahetsetakse, siis vaid raske puudega lapse puhul. Selles valguses tundub see nõukogudeaegne praktika, et puudega laps kasvab internaatkoolis/erikodus, peaaegu et inimlikum? Võibolla küll mitte nii väga lapse enda suhtes (vähemalt arvestades nende tolleaegsete erikoolide/-kodude taset ja olustikku), aga kindlasti ülejäänud pere suhtes, eriti lapse ema, kes tavaliselt on põhihooldaja, ning teiste õdede-vendade suhtes, kes tavaliselt erivajadustega lapse “tõttu” jäävad tagaplaanile.

Mina raske puudega laste emana ei nõustu. Meie riigis on toimiv süsteem loomata, aga oma lapsi hooldekodusse ei paneks. Lapsevanemana ei suudaks mina endaga edaspidi elada, kuna on ju teada, kuidas neis lapsi koheldakse.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mul on mõned tuttavad, 40ndates, lapsi pole. Kui olen nende juures külas viibinud, siis tagasi koju tulles tunnen end maailma tänulikuimana, et mul on lapsed. Jah, on vahest raske, aga see pole võrreldavgi raskusega, mille tekitab laste puudumisest tekkinud tühjus.

+6
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul on mõned tuttavad, 40ndates, lapsi pole. Kui olen nende juures külas viibinud, siis tagasi koju tulles tunnen end maailma tänulikuimana, et mul on lapsed. Jah, on vahest raske, aga see pole võrreldavgi raskusega, mille tekitab laste puudumisest tekkinud tühjus.

Tead, lastetud tunnevad pärast külaskäiku lastega majapidamisse sama moodi. Jah, vahest on (ilma lasteta) raske, aga see pidev laste sagin, mis isikliku tühjuse täidab ja maskeerib, on hullem.

+11
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mul on mõned tuttavad, 40ndates, lapsi pole. Kui olen nende juures külas viibinud, siis tagasi koju tulles tunnen end maailma tänulikuimana, et mul on lapsed. Jah, on vahest raske, aga see pole võrreldavgi raskusega, mille tekitab laste puudumisest tekkinud tühjus.

Ma arvan, et kui need tuttavad sinu juurest koju lähevad, tunnevad sama tänulikkust, et neil pole lärmi, kisa ja segadust nagu sinu kodus.

+12
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Nüüd olen ise oma parimais aastates keskealine, terve ja tegus naine

Sa unustasid lisada, et parajalt paks! :)))

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Või et tahan endast aktimaali Jüri Arrakult aga ilma nende sakkideta.

Midagi nii lahedat ei ole ma väga ammu enam kuulnud! :DD Aitäh, päästsid mu päeva!

+4
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mul on mõned tuttavad, 40ndates, lapsi pole. Kui olen nende juures külas viibinud, siis tagasi koju tulles tunnen end maailma tänulikuimana, et mul on lapsed. Jah, on vahest raske, aga see pole võrreldavgi raskusega, mille tekitab laste puudumisest tekkinud tühjus.

Ma arvan, et kui need tuttavad sinu juurest koju lähevad, tunnevad sama tänulikkust, et neil pole lärmi, kisa ja segadust nagu sinu kodus.

Ma ei välista, et ühel hetkel saan lapsed, kuid praegu ohkan küll kergendusest igast lastega seltskonnast pääsemisel. Eriti avalikes kohtades.

+4
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei kahetse laste sündi, küll aga seda, et ma ei ole osanud olla neile nii hea ema kui tahaksin. Lihtsalt tunnen, et ma ei oska neid kasvatada ja lähen kohutavalt närvi sellepeale, kuidas nad koguaeg kaklevad, tülitsevad ja teevad haiget teineteisele. Pidevalt on võimuvõitlus. Aga samas ei kujuta ette elu ilma nendeta.

+5
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

EI! Nüüd tahaks 6a hiljem ka teist(kolmas mehe endisega). See on kõik seda närvide söömist väärt 😊

Sul on kolmas laps mehe endisega??? Või on mehel endine laps ja praegune laps?

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

lapsed terved ja tublid, aga kahetsen, mind lihtsalt kohutavalt häirib, et minult kogu aeg midagi tahetakse ja mingit rõõmu või naudingut ma ei oska neist tunda, ainult vastsündinuna oli mingi õnnetunne, olid sellised armsad ja abitud, edasi on ainult kohustus

0
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Nüüd olen ise oma parimais aastates keskealine, terve ja tegus naine

Sa unustasid lisada, et parajalt paks! :)))

Nähh, kus sa teadsid? Tundsid mu ära v? :)))

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Näitan 29 postitust - vahemik 31 kuni 59 (kokku 59 )


Esileht Pereelu ja suhted Kas kahetsete,et saite lapsed?